Eesti Ekspress otsis kevadel sõltumatut asutust, kes hindaks, kui suur on kogu valitsussektori kulu üldhariduskoolides ühe õpilase kohta. Seda nii erakoolides, munitsipaalkoolides kui ka riigikoolides.

Otsisime vastust küsimusele, kas ühiskonda erutavas vaidluses koolide rahastamise üle, mida ühelt poolt veavad erakoolide pidajad ja teisalt haridusminister Jürgen Ligi, on õigus ühel või teisel poolel või on tõde hoopis kolmandat moodi.

Suhtlesime paari tuntud audiitorbürooga, kuid lõpuks lõime aprillis käed uurimiskeskusega Praxis, kes on ka varem teinud haridusalased uuringuid ja analüüse ning omab seetõttu vastavat ­kompetentsi.

„Üldharidustoetuste ja -kulude analüüsi“ koostasid Katrin ­Pihor, kes on Praxise juhatuse liige ja majanduspoliitika programmijuht, ning Valentina Batueva, kes on majanduspoliitika programmi nooremanalüütik.

Klõpsa siia, et analüüsi lugeda:

Kulude statistika: tume maa

Esialgu lootsime, et töö valmib juba eelmise kooliaasta lõpuks. Aga juuni hakul hoiatasid analüütikud, et ülesanne on keerulisem, kui nad eeldasid – küsimus oli vajalike andmete hankimises.

Tõrge ei tekkinud mitte niivõrd riigi ja kohalike omavalitsuste kulude kokku arvamisel, vaid kõige keerulisem oli kätte saada erakoolide kulusid. Seda suve ja puhkuste tõttu.

Augusti alguseks sai analüüs lõpuks valmis. Huvilised võivad seda lugeda Eesti Ekspressi ja Praxise veebiküljelt.

Kahjuks ei andnud töö selget vastust küsimusele, mille olime esitanud. Seda põhjusel, et Eestis puudub võrreldavatel alustel avalik hariduskulude statistika – igal koolipidajal on õigus hariduskulusid kajastada oma reeglite kohaselt.

„Ma ei arvanud, et olukord andmetega on nii kehv. Kulude ülevaade koolide lõikes on olemas vaid koolipidajatel ehk riigikoolide kohta riigil, munitsipaalkoolide kohta omavalitsustel ja erakoolide kohta erakooli omanikel. Ka nende väheste andmete põhjal, mis meil õnnestus saada, ei saa teha võrdlusi, sest koolid kajastavad oma kulusid väga erinevalt,“ rääkis Katrin Pihor Eks­pressile. „Maksumaksja ja lapsevanemana puudub mul näiteks võimalus teada saada, kuidas rahastatakse kooli, kus minu laps käib, võrreldes teiste koolidega.“

Toetused kõiguvad kordades

Kõikumine omavalitsuste kaupa on võimas: perioodil 2013–2015 oli suurim igakuine haridustoetus õpilase kohta 536 eurot, vähim aga 115 eurot. Keskmine oli 133 eurot kuus ega erinenud erakoolidele riigi poolt makstust (134 eurot kuus). Lisades tegevustoetuse, kasvas riigi keskmine toetus erakoolide õpilase kohta 219 euroni kuus.

Munitsipaalkoolides oli keskmine kulu õpilase kohta 255 eurot kuus. Erakoolide andmed polnud suvel kättesaadavad.

„Tänaste arvude valguses võib väita, et minister Ligi jutt erakoolide 1,6kordsest eelisrahastusest ei kannata kriitikat. 219 on tavamatemaatikas igal juhul väiksem kui 255,“ ütles Ekspressile Tartus erakooli pidav Andrus Kuusmann, kes kuulub ka liikumise „Avalikult haridusest“ tuumikusse. „Erakoolide kulud (koos õppemaksuga) on ­kindlasti suuremad, sest näiteks klassides võib olla maksimaalselt 24 last ja lisanduvad ka kinnisvarakulud, mida munitsipaalkoolides tavaliselt ei arvestata.“

Koolide tulude ja kulude taset mõjutab oluliselt nende asukoht. Näiteks enamik erakoole asub suurtes linnades, kuid haridust tuleb anda ka Vormsis ja Ruhnul ning õpetaja palkamise kulu või spordisaali ülalpidamine ei sõltu sellest, kas klassis on 10 või 24 õpilast.

Riik võiks edaspidi kehtestada korra, kus avalikustatakse koolide eelarved ja nende täitmine. See info võiks kajastuda Eesti Hariduse Infosüsteemis ja peaks käima kõigi koolipidajate, ka erakoolide kohta.

Eriti suured käärid ­ilmnevad kinnisvara puhul. Mõned ­koolid rendivad pindu turuhindadega erafirmadelt või Riigi Kinnisvara ASilt, teised aga on ise hoonete peremehed. Esimesel juhul on suuremad rendi- ja üürikulud, teisel juhul amortisatsioon, aga ka laenukulud, kui koolipidaja on maja soetamiseks või kõpitsemiseks laenu võtnud.

Väga erinevalt kajastatakse ka kaudseid kulusid, nagu raamatupidamine, koristamine, IT tugiteenused ja muu säärane. Mõnes omavalitsuses toimuvad IT-hanked tsentraliseeritult ja need kulud ei kajastu hariduskulude seas, kuigi nad kuuluvad sinna. Sama lugu võib olla ka raamatupidamisega – raamatupidamiskulud kajastatakse vallavalitsuse üldpersonalikulude all.

Mõni kool kannab IT-soetused kohe kuludesse, teine amortiseerib mitme aasta vältel jne.

Raha nimel: mängud kuludega

Pihori sõnul võib aimata, et mõned kohalikud omavalitsused puhuvad isegi koolide eelarveid ja kulusid üles – seda koolide puhul, kus käib rohkem lapsi teistest omavalitsustest. Nood omavalitsused peavad „oma laste“ kooliskäimise eest hüvitust maksma ja suuremate kulude näitamise korral on hüvitis ka kopsakam.

Eksperdi sõnul võiks riik edaspidi kehtestada korra, kus avalikustatakse koolide eelarved ja nende täitmine. See info võiks kajastuda Eesti Hariduse Infosüsteemis ja peaks käima kõigi koolipidajate, sh ka erakoolide kohta.

Järgmine samm oleks koolide finantsarvestuse ja -aruandluse viimine võrreldavatele alustele. Näiteks võiks olla kindel kompleks kuluarvestuse põhimõtteid, mille hulgast koolipidaja saaks valida, ning see valik võiks olla avalikustatud koos kooli eelarvega.

Haridusministeeriumi rahandusosakonna peaekspert Signe ­Uustal ütles, et ministeerium ongi valmis kaaluma sellise põhimõtte rakendamist, et maksumaksja raha kaasavate erakoolide kõik tegelikud kulud on avalikud.

„Mõte koolide eelarvete avalikustamisest oleks väga teretulnud, kui aruandlus oleks ühtlustatud ning toimuks koolipõhiselt,mitte kohaliku omavalitsuse keskselt,“ märkis ka Andrus Kuusmann.

Tartu peab gümnaasiume odavamalt kui riik

Teiseks selgus, et perioodil 2013–2015 olid riigigümnaasiumides kulud õpilase kohta keskmiselt 365 eurot kuus. Munitsipaalkoolides olid kulud keskmiselt 255 eurot. Koolide lõikes oli kõikumine hiiglaslik, ulatudes 178 eurost 1433 euroni. Ehk riigigümnaasiumide ja kohalike omavalitsuste hariduskulude vahel õpilase kohta ei ole statistiliselt olulist erinevust.

Lisaks muutis olukorra sogasemaks andmete nappus. „Asjakohase võrdluse huvides tuleks riigigümnaasiumide kulusid võrrelda munitsipaalomandis olevate nn puhaste gümnaasiumide kuludega. Paraku sellist infot andmetest eristada ei ole võimalik,“ seisab analüüsi põhijäreldustes.

Riigigümnaasiumide loomine suurtesse omavalitsustesse (Tartu, Tallinn, Tallinna ümbrus) ei pruugi olla parim valik. Selle asemel võiks riik neis piirkondades gümnaasiumiteenust tellida hoopis erakoolidelt või kohalikelt omavalitsustelt.
Kuid oli üks erand: Tartu linn, kus on kõik kulud kenasti kirjas.

Selgus, et sealsete nn puhaste gümnaasiumide ehk algkooli ja põhikoolita asutuste puhul (Hugo Treffneri gümnaasium, Jaan Poska gümnaasium ning Kristjan Jaak Petersoni gümnaasium) on kulud märksa väiksemad kui riigigümnaasiumide omad.

Katrin Pihori sõnul ei pruugi uute riigigümnaasiumide loomine suurtesse omavalitsustesse (Tartu, Tallinn, Tallinna ümbrus) olla parim valik. Selle asemel võiks riik neis piirkondades gümnaasiumiteenust tellida hoopis erakoolidelt või kohalikelt omavalitsustelt.

„Aastaks 2023 – eeldusel, et seadusandja on regulatsiooni täpsustanud – ongi kavandatud tagada osa õppekohti koostöös kohalike omavalitsuste ja erakoolide pidajatega,“ märkis Signe Uustal haridusministeeriumist.

Palju maksab väikese kooli pidamine?

Analüüs näitas, et ka hariduses töötab mastaabiefekt. Suuremates kohalikes omavalitsustes on kulu õpilase kohta väiksem kui pisemates omavalitsustes. (Sageli saavutatakse see kahes vahetuses töö, seaduses lubatust suuremate klasside ja minimaalsete rühmatundide arvelt.)

Pihor ütleb, et see ei tähenda, et väikestes kohtades ei tasu oma kooli pidada – tasub küll. Kui aga koolide eelarved oleksid avalikud ja võrreldavad, saaks rahvas teada, kui palju sellise väiksema kooli pidamine tegelikult maksab, ning oleks võimalus avalikult arutada, kui palju oleme nõus väiksematesse koolidesse täiendavalt panustama.