Presidendi survestaja

Politoloog Oudekki Loone (30) osalusel toimiv võrgustik avaldab presidendile survet meeleavaldajate õigusi piirava seaduse tagasilükkamiseks.

Viimastel päevadel saab president Toomas Hendrik Ilves ridamisi ühesuguse sõnumiga protestikirju: “Ärge kuulutage välja 15. juunil riigikogus vastu võetud karistusseadustiku muudatusi!”

Palujate hulgas on Tallinna ülikooli rektor Rein Raud, arhitekt Ignar Fjuk ning Riigikogu liikmed Silver Meikar ja Aleksei Lotman. Kõik nad kardavad, et seaduse jõustumine kitsendaks oluliselt Eesti kodanike õigust vabalt meelt avaldada.

Lühidalt ütleb uus seadus järgmist: kui keegi valmistab ette suurt meeleavaldust, millega võib kaasneda rüüstamine, siis saab organisaatori kuni viieks aastaks vangi panna.

Vaidlus ei käi rüüstajate karistamise üle. Küsimus on selles, kas paragrahvi selline sõnastus lubab riigil karistada meeleavalduste eestvedajaid karmilt ka siis, kui mingit rüüstamist pole toimunudki.

Reformierakondlane Meikar tunnistab Ilvesele saadet kirjas, et ka tema on kõnealuse seaduse vastuvõtmises isiklikult süüdi. Ei tema ega teised riigikogu liikmed suutnud riigieelarve kärpimise tuhinas mõelda kodanike õiguste tagamisele.

Uue liikumise hüüdlauseks on “Kaitse kogunemisvabadust!” ning see kasutab oma sõnumi edastamiseks kõige moodsamaid meetodeid. Veebiküljelt

http://8mai.wordpress.com/

leiab iga soovija presidendile adresseeritud teksti ning saab selle paari nupulevajutusega oma nime all viivitamatult e-postiga Kadriogu läkitada.

Protestivõrgustiku üks võtmetegelasi on tartus sündinud, aga hetkel Itaalias Bolognas elav politoloogiadoktorant Oudekki Loone. Alljärgnevalt räägib naine, miks ta presidendile survet avaldab:

“Oli vist aasta 1984 ja otsustasime vanema õega kirjastust mängida ning ajalehti välja anda.

Mina olin nii viiene ja õde üheteistkümnene, kuid mõlemad asjatasime päris hingega. Kui vanematele töö vaadata viisime, siis ütles isa, et enne ei tohi üldse kellelegi ajalehte näidata, kui tsensor on selle läbi lugenud, ning konfiskeeris lehe. Pärast andis tagasi ja teatas, et üks artikkel tuleb välja võtta, sest see on riigivastane.

“Mis seal on riigivastast?” küsisime. “Tsensor ei pea põhjendama,” vastas isa. Ma tajusin seda tulise ebaõiglusena, kuid ei leidnud sõnu selle väljendamiseks. Isa muidugi nägi meie kimbatust ning tugevat puudutatust – eks selle loomine oli ka olnud tema eesmärk – ning rääkis siis argumendist, mille üks inglise härrasmees rohkem kui sada aastat tagasi oli samast kimbatusest lähtuvalt kirja pannud.

Esimese kursuse filosoofiaüliõpilasena leidsin loomulikult tolle härrasmehe John Stuart Milli kuulsa teose “Vabadusest” juba kohustusliku kirjanduse hulgast. Nüüd polnud ma enam laps Nõukogude Liidus, vaid nagu kõik mu kaaslased tolles seminaris, üks vaba kodanik demokraatlikus riigis, osates sõnastada seda, et Mill nõuab vabadust kritiseerida üldtuntud ning -omaksvõetud põhimõtteid. Vastasel juhul on tegemist autoritaarse korraga.

Keelustades mingit tüüpi arvamused, rõhub võim oma ilmeksimatusele, väidab end omavat tõemonopoli. Keelustades eksimise, võtab seesugune võim inimeselt igasuguse võimaluse jõuda ratsionaalselt tõeni.

Mul on iga kord kurb ja paha selle pärast, et Eesti riigi pealinnas, mille kodanik mina olen, peab meeleavalduse korraldaja linnale kompenseerima saamata jäänud parkimistul ud, kui linn seda nõuab; et Eesti riigis võtab parlament vastu seadusi, mille kohaselt võib vangistada inimesi, kes plaanivad üritusi, mille käigus võib, aga ei pruugi midagi vägivaldset juhtuda. Et Eesti on riik, kus seadustatakse võimalus täidesaatva võimu poolt pelgalt poliitilistest kaalutlustest lähtudes kaitsejõudude kaasamine suvalise siseriikliku probleemi lahendamisse.

Mul on ikka veel unistus. Ma unistan sellest, et Eesti riigis oleks võimalik ka kõige kohutavamaid ideid välja ütelda, kartmata repressioone, ka seepärast, et vaid niisugune põhimõte loob võimaluse innovatiivsete mõtete tekkeks. Ma unistan sellest, et Eesti riik valiks rahumeelsuse, kuna meie kodanikud saavad seda kõik võrdsetel alustel ratsionaalse arutelu tulemusena otsustada. Ma unistan sellest, et kõigil meie kodanikel oleks võimalus hirmuta ja aktiivselt väljendada kõike muud kui rahulikku meelt, kui keegi nende põhiseaduslikke õigusi üritab kitsendada.

Mäletades, kui valus oli isegi mänguajalehe tsenseerimine, unistan ma, et Eestist ei saaks kunagi riiki, kus sajandi ühiskondlikku elu mõjutavad originaalsed mõtted avaldatakse nime all “Vanglapäevikud”.”

President peab nüüd otsustama. Ilves kas kiidab karistusseadustiku parandused heaks või saadab need riigikogule vigade paranduseks tagasi, mida ta on ennegi teinud.

Oudekki Loone
on politoloogiadoktorant, Tallinna ülikooli rahvusvahelise ja võrdleva poliitika lektor. On käinud Euroopa Liidu ja OSCE valimisvaatlejana missioonidel Libeerias, Jeemenis, Indoneesias, Kõrgõz­stanis ja Bangladeshis. Liikumiste “Ei politseiriigile” ja “Kaheksanda mai liikumine” liige.