President ajab inetut kinnisvaraäri
Endine elektrik, täna töötu Andrei Šatohhin (35) kardab oma kodu
pärast.
Ta elab kahekorruselises majas Kadri teel. See on vaikne umbtänav
Kadriorus, Lasnamäe nõlva all, laulukaare lähedal. Viru väljakule ainult
neli-viis minutit autoga sõita. Mere äärde mõnisada meetrit.
Ainuüksi
selline asukoht lisab maja väärtusele miljoni või paar.
Aga maja ise...
Katus tilgub läbi. Alumisel korruse aknaklaase asendavad vineer ja
lauajupid. Krohv kukub suurte tükkidena. Esiust kasutati viimati ehk rublaajal.
Üks sein kipub viltu vajuma. Pragusid sigineb üha juurde. Korra puhkes koguni
tulekahju.
Süüdi on selles maja peremees. Tema laseb majal
laguneda. Kiusab üürnikku. Vilistab seadustele. Sest kes teda ikka puutub:
peremeheks on Presidendi Kantselei.
Rüütel pole parem kui
Meri
Eelmise riigipea Lennart Meri ajal ei saanud Šatohhin
üürilepingut ega võimalust oma korterit erastada. Meri administratsioon tahtis
hoopis tema kodumaja maha ärida.
Nüüd valitseb Kadriorus Arnold Rüütel
B>. Pealtnäha justkui rahvalähedasem tegelane. Mees, kes tunneb pisikesele
inimesele rohkem kaasa kui tema eelkäija.
Šatohhini jaoks pole midagi
muutunud: “Kadrioru lossis pole mingit mõtet käia!”
Tema sõber ja uus
kaaselanik Aleksandr Gornakov (49), kes on viimasel ajal korteriasju
ajanud, kardab et lõpuks tuleb politsei ja nad tõstetakse kodust välja, sest
pole ühtki paberit, mis tõendaks, et nad tohivad seal elada. Mis sest, et
Šatohhin on Kadri teel elanud kogu elu. Vene aja sissekirjutus presidendi
ametnikele korda ei lähe.
Meestele meenub lugu Mustamäe ühiselamutega, kus
uus omanik Fennovara tõstis rahva vastu talve tänavale.
Ah et
tahad üüri maksta? Milleks?
Jama sai alguse talvel 1993, kui
Presidendi Kantselei palus oma käsutusse mitu maja Kadriorus, s.h ka Šatohhini
kodu. Et saaks nende asemele garaaže ja väärika külalistemaja rajada.
Valitsus paraku ei eraldanud raha. Ehitusplaanid langesid
kokku.
Šatohhin marssis Kadrioru lossi ja nõudis üürilepingut. “Oodake
veidi, kohe ei saa,” kõlas ametnike vastus.
Nii rääkisid nad aasta. Siis
teise. Siis kolmanda. Nüüd juba seitse aastat!
Šatohhin pole selle aja
jooksul kordagi üüri maksnud. Pole vee eest maksnud. Pole elektri eest maksnud.
Lasi sõbral Eesti Energias käia, kuid sealt öeldi, et mis te muretsete, teie
pole majaomanik, maksmine on omaniku mure.
Erastamise asemel
näidati trääsa
Šatohhini kodumaja (Kadri tee 3) lagunes aastatega
nii kõvasti, et mees pidas seal edasi elamist võimatuks.
Lossist öeldi
seepeale: ollallaaa, kust meie küll sulle uue korteri ostmiseks raha võtame?
Koli parem naabermajja, see seisab nagunii tühi! Pandi võti
pihku.
Kõrvalmaja on tsipa kobedam, kuigi aknad puru ja katus laseb läbi,
nii et saju ajal peab kausiga vett püüdma. Šatohhin kolis üle.
Üürilepingut
ei antud ikkagi. See muutis võimatuks korteri erastamise. Elamine Kadriorus on
aga väärt värk. Isegi laguneva korteri näol. Asukoht maksab. Seetõttu ei taha
Šatohhin oma kodust mingi hinna eest loobuda. Elab hambad ristis
varisemisohtlikus majas edasi.
Presidendi kantselei käsutuses oli ka roosa
kivimaja Weizenbergi 32. Tolle elanikud said õiguse oma korterid erastada. Kui
nemad said, miks siis Šatohhin ei saa?
Venelane jäi
kinnisvaraärile jalgu
Meri lähedastel kaasvõitlejatel tekkis 1997.
aastal idee Kadri tee majad maha müüa. Kantselei toonane direktor Jaanus
Pikani pöördus müügiloa saamiseks Riigikogu majanduskomisjoni poole.
Teatas, et riik ei vaja enam neid maju. Alghind 3,5 miljonit krooni.
Komisjoni istungil taipas ainult Tiit Made küsida, kas seal elanikke
on ja mis neist edasi saab. Ja Kalev Kukk arvas samas veidi hiljem, et
“Presidendi Kantselei taotlusest paistab läbi eesmärk teenida hoonete müügist.
Imestama paneb, et Eesti riik nii kergekäeliselt loobub sellisest
piirkonnast.”
Päris pentsikuks läks asi siis, kui Tallinna linnapea Ivi
Eenmaa esitas palve, et kui riik maju ei vaja, andku linnale
tagasi.
Presidendi Kantselei teatas nüüd, et peatab majade müügi. Küll aga
tahtis majad kinnistusraamatusse kanda.
Rüütli ametnikud
plämavad edasi
Šatohhini sõber Aleksandr Gornakov pommitas oma
murega mullu mitut ametkonda. Abi ei saanud kusagilt.
“Riigi omandis olevate
hoonete võõrandamisel säilivad seal asuvatele üürnikele nende õigused vastavalt
üürilepingule,” teatas talle Presidendi Kantselei haldusdirektor Andres
Suurkuusk.
Tore soovitus! Millal küll üürilepingu annate? Ja millal maja
remondite?
Rüütli kantselei eelistas tüütu venelasega tegelemise asemel
hoopis riigipeale uue auto soetada.
Viimases hädas pöördus Gornakov
ajalehtede poole. Üks vene leht ütles, et tema presidendi sigadustest ei
kirjuta. Teine märkis, et teema on huvitav, aga presidendi kohta krõbeda
sõna ütlemine ei tule kõne allagi.
Nad nõuavad meilt võimatut!
Ekspress päris Rüütli kantseleilt selgitust, miks see asutus üht
venelast niimoodi aastate kaupa kiusab ja kuidas asi laheneb. Pressiesindaja
vastas, et ametnikud kohtuvad Gornakoviga sel nädalal ja “enne kohtumist ei pea
korrektseks asjaolusid kommenteerida”.
Gornakov ja Šatohhin said Presidendi
Kantselei ülema Tarmo Männiga kokku teisipäeval. “Mänd ütles iga viie
minuti tagant, et ära mind lehega ähvarda,” räägib Gornakov. “Lubas, et annavad
majad linnale tagasi. Kui küsisin, et mis meist saab, siis ütles, et kui teil
üürileping on olemas, siis saate edasi elada. Kantselei ei ole aga meile mingit
lepingut andnud! Nad nõuavad võimatut! Kas see ongi siis õige ja õiglane Eesti
riik? Isegi Aafrikas ei tehta niimoodi!”