President, keda me tahtsime
Toimetuses seekordse persooni “kandidatuuri” arutades tuli välja üks kummaline paradoks – nõustuti, et Eesti vabariigi praegune president, kellel suured šansid olla seda veel üks ametiaeg, väärib persooniks tõstmist. Ent keegi ei suutnud öelda, miks ta on seda väärt.
Nähes temas persooni, austame sellega põhiseaduslikku insitutsiooni? Ju siis. Kuid persooniga peab olema seotud ka mingi intriig.
Nii et ajame tundlad siit ja sealt kostva kriitika poole, mille kohaselt president pole justkui täitnud nii- ja naasugusi lootusi.
Kuigi… mis lootustest on jutt?
President Arnold Rüütli valituks osutumise päeval käis sotsioloogide tahtel “teiseks Eestiks” nimetatud ühiskonnakihtidest läbi rõõmus ärevus. Teles võis näha maapoe elevil müüjat, kes avaldas rõõmsalt arvamust, et nüüd tõuseb keskmine palk ka “lihtsatel inimestel”.
Vaadates põhiseaduse peatükki “Vabariigi president”, ei leia seal paragrahvi, mis võiks “lihtsate inimeste” entusiasmi seletada – pole seal ühtegi rida, millele toetudes saaks meie president mõjutada ettevõtete palgapoliitikat. Ent ootus oli. Konkreetselt president Rüütli puhul.
Toomas Hendrik Ilvese valimisel 2006. aastal oli ootus õige lihtne – saaks vaid lahti Arnold Rüütlist. Seda talt oodati ja THI selle ootuse ka täitis.
Nii et mis me nüüd siis viriseme ja jaurame, et THI ei tee presidendiametis seda, mida me oleks temalt tahtnud?! Temalt oodati, et ta poleks Arnold Rüütel.
Tehtud.
Võib-olla on asi selles, et Ilvese kolimisel Kadriorgu hakati kiirelt leiutama uusi ootusi? Mul on tunne, et “Pandora laeka” avaja oli Ilves ise. Tuleb meelde, et ta lubas olla kõikvõimalike diskussioonide külvajaks, et tema patroneerimisel pidi algama debatt Eesti ja eestluse hetkeseisundist, meie kohast maailmas, võib-olla isegi elu mõttest. Midagi niisugust.
Sellega läks, nagu läks. Asi pole selles, et Ilvesel poleks huvitavaid mõtteid, ega isegi selles, et nende mõtete intellektuaalne tase muudab need kohalikule matsikarjale kättesaamatuks. Asi on selles, et Ilves on ideaalse riigi president. Ta on sellise riigi president, mille ajaloos puuduvad viiskümmend punast aastat – need aastad, mille ajal sündis ja kasvas lõviosa meie riigi elanikkonnast.
Ilvesel puudub empaatia mõistmaks seda, milline oli minu lapse– ja noorpõlv. (Muidugi puudub minul samuti arusaam, milline võis see olla temal New Jerseys.)
Tüübid nagu mina, nõukaajal sündinud ja täiskasvanuks saanud, moodustavad ikka veel lõviosa meie riigi elanikkonnast.
Meie ja Ilvese dialoog on raskendatud, sest puuduvad jagatud mälestused.
Aga 2006. aastal me tahtsimegi ideaalse riigi ideaalset presidenti.
Tehtud.
Muidugi tahtsime me Lennart Merile mõeldes samas ka sellist veidi krutskitega presidenti. Tuleb meelde välisminster Ilves Venemaa ajakirjanikega vestlemas, ise rätsepaistmes laual istudes. Ja veel üks päris varajane foto, sealtsamast Manhattani lähedalt, kus üks pikajuukseline poiss turnib raudvärava varbade vahel ja viibutab rusikat.
Kunagise nonkonformismi ainsaks ilminguks (vähemalt ainsaks, mida me avalikult näeme) on peale Rakvere punklaulupeo külastamise presidendi sõprus Juku-Kalle Raidiga. Ilves on kunagi öelnud, et Juku toimetatud KesKus on meie ainus tõeline kultuurileht. Millest mina loen välja, et Sirp võib end haamriga taguda.
Ja siis käivad veel mingid sahinad, et president on intellektuaalselt lähedane Iivi Massole. Et Masso on temale, umbes nagu oli Enn Soosaar president Merile.
Ei oska selle teadmisega suurt midagi peale hakata, sest ausalt öeldes, ma ei suuda ei Juku-Kallet ega ka Iivit dešifreerida (ei saa lahti muukida ka presidenti, lähtudes kontseptsioonist, et ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina).
Jukule ei meeldi kommarid ega Keskerakond. Bingo! Ilvesele ka ei meeldi.
Ja edasi? Mis siis nendega teha, ahju neid ei aja, hoolimata ägedast üleskutsest T-särgil, ja kui ei aja, siis järelikult tuleb nendega kuidagi koos siin maal edasi elada. Nendega rääkida. Rääkimine on presidendi töö. Aga selle konkreetse adressaadi kõnetamine ei tule tal hästi välja.
Iivi Massole ei meeldi (vist) venelased. Bingo! Ilvesele ka (vist) ei meeldi.
Ja siis?
Ta on ka meie venelaste president. Justkui. Aga nende kõnetamisega on asi võib-olla veelgi keerulisem kui selle eelmainitud seltskonnaga.
Ent seda me ju tahtsimegi, me tahtsime meest, kes poleks Arnold Rüütel.
Ja praegu tahame me stabiilsust ja mugavust, ning Ilves on muutunud stabiilsuse ja mugavuse kehastuseks.
On väga inimlik, et kui saadakse midagi sellist, mida tahetakse, siis hakatakse hiljem virisema, et see ikka polnud päris see, mida taheti.
Nii et kõik on korras.
Elagu president!
■2008. aasta 1. jaanuaril hurjutas THI majandukriisi ennustavaid panikööre:
“Aga ärme omista mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. Ärme usu neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksivad, eksitavad ja hirmutavad. Neil pole õigus.”
■Vabariigi Presidendi Kantselei pressiteatest 2011. aasta 3. mail:
“Euroala ei ole kriisis, kuid kõigi euroriikide võimuses on seda veelgi tugevamaks ja edukamaks muuta, kinnitasid tänasel Tallinna kohtumisel president Toomas Hendrik Ilves ja Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker.”
