Pronks-Peetri vaevaline lahkumine
Aastal 1910 tähistati suure pidulikkusega Tallinna Vene
võimu alla langemise 200. aastapäeva. Pidustused tipnesid 29.
septembril, kui Heinaturul avati Peeter I mälestussammas, viie meetri
kõrgune pronkskuju. Peeter Suure kuju autor oli Leopold Bernstamm ning
see paigaldati 50tonnisele Soomest toodud graniitalusele. Avamisel osales ka
keisrikoja esindaja suurvürst Konstantin Konstantinovitš. Nagu
Pronkssõdur, püstitati Peetergi linna keskmesse. Ja mõlemad
hakkasid ühtviisi eestlaste pilku häirima.
Linnavolikogu kaitses Peetrit
Vabadussõja
lõppedes hakkasid rahvuslikumalt meelestatud eestlased
Tallinna linnavolikogult häälekalt nõudma Vene võimu
sümbolite kõrvaldamist. Eriti häirisid neid Peeter Suure
ausammas ja Aleksander Nevski katedraal. Linnavolikogu polnud aga
niisuguse ettepanekuga nõus.
Veebruaris 1922, kaks päeva
enne vabariigi aastapäeva hakkas Tallinna linnavolikogu taas arutama
Peetri kuju mahavõtmist Peetri platsilt (Heinaturult). Samal ajal
arutati ka koha ümbernimetamist Vabadusplatsiks. Vaidlus volikogus
läks ägedaks.
Linnavolinik Tomp Tööerakonnast
ütles otse välja, et Peeter I mälestussamba eesmärk on Vene
vägevuse ja võimu demonstreerimine. “Peab ometi ükskord
mõistma meie noore vabariigi kodanike hingeelust ja kõrvaldama
kõik sarnased demonstratsiooni-riismed, millede meeletuletamine meie
rahva parema-aja mälestust kibeda tundmusega täidab.” Tomp
meenutas, et Peetri kuju kõrvaldamist arutati juba kaks aastat tagasi,
kuid asi jäi volikogu keeldumise taha.
Tööerakonna
ettepanek sai tugeva kriitika osaliseks. Kristlik-rahvaerakondlane Paimel
soovitas Peetri kõrvaldamisega oodata seni, kuni on sinna midagi asemele
panna. Pealegi oli Peeter linnavoliniku sõnul tõesti tubli mees,
kes Eestile kahju ei teinud, ning eestlastele oligi niisugust dubina-meest
tarvis.
Iseseisev sots Janson aga arvas, et kui Peeter kui
vägivalla embleem maha võetakse, “siis tuleb ka Oleviste,
Niguliste ja need “kuldsibulatega” kõrvaldada”.
Sakslaste esindaja nimetas Peetri mahavõtmist šovinismiks. Lihtsa
lahenduse pakkusid välja kristlik-rahvaerakondlane Raudsepp ja
kommunistid. Esimene soovitas Peetri kuju vabariigi aastapäeval
sinimustvalge kangaga kinni katta, kommunistid aga arvasid, et kangas
võiks olla hoopis punane.
Kui hääletamiseks
läks, lükati Tööerakonna ettepanek Peetri kuju 24.
veebruariks kõrvaldada häältega 28:17 tagasi. Küll aga
läks läbi ettepanek kuju asukoht Vabadusplatsiks nimetada.
Nädal hiljem otsustas Tallinna linnavalitsus, et Peetri ausammas kuulub
juriidiliselt siseministeeriumi võimkonda, nagu see ka Vene valitsuse
ajal oli. Linnavalitsus pöördus siseministeeriumi poole palvega, et
“ministeerium Peetri ausamba kõrvaldamiseks tarvilise korralduse
teeks”. Niisiis anti otsustamine ja ka vastutus riigile.
Politsei ajas mahavõtjad laiali
Kohaliku
inseneriroodu sapöörid aga ei mallanud oodata, millal riik otsuse
langetab. Veel samal ööl algas pimeduses sagimine. Oli kell
kaks. Ilm oli sünge, vilu tuul sahistas puuokstes ning Peeter Suure kuju
paistis vaevalt nähtava halli koguna hämaruses. Jaani kiriku juures
ootas kaks rege, mõlema ees kaks hobust.
“Peale suurte
plokkide, manilla- ja terasköite-kerade puutuvad silma mitu tugevat
tungrauda, mis kitsarööpalise veduri otsa kerge vaevaga üles
tõstavad. Igaks juhtumiseks on ka autogeen sulatamisaparaat ühes
hapnikukompressoriga kaasa võetud
,” kirjeldas ajaleht Vaba Maa. Lisaks neile oli ootel pikk palkidest regi
samba äravedamiseks.
Kõikjal askeldasid saladuslikud
kogud. “Siin oli neid maa- ja mereväe mundris kui ka erariides, nii
kokku viiskümmend.” Osa meestest sagis Peetri ümber, osa ootas
salkades eemal. Järsku ilmus Kaarli puiestee poolt nähtavale kaks
ratsapolitseinikku, siis veel kaks. Politseinike ja ühe ohvitseri vahel
algas äge vestlus.
“Mis te siin teete! Meie ju teame, mis
te tahate teha,” kärkis politseinik.
“Kui te teate,
siis sõitke sinna – Kaarli kiriku taha,” vastas
ohvitser.
“Meil on käsk – meie ei
või.”
“Vaadake, teid on siin neli meest, mina
üksi – teie võite lasta ennast arreteerida natukeseks –
egas meil palju aega ei lähe.”
“Arreteerida ei
lase.”
“Aga mis te ikka teete?”
“Hakkame laskma.”
“Aga vaadake ometi minule
otsa, kuidas teie sarnase vabariigi sõduri peale lasete?”
“Laseme.”
Korraga kõlas kabjaplagin.
Nõupidamisele saabus lõpp, sest Vabadusplatsile kihutas hulk
ratsanikke. Peetri ümber askeldavad mehed piirati hetkega sisse.
“Mis koosolek see on? Üles kirjutada! Arreteerida!”
käratas ratsapolitsei ülem Ott. “Kuidas? Sisse piirata? Keda?
Arreteerimisest ei või juttugi olla!” ei andnud
kapteni aukraadiga ohvitser alla. “Mis huligaani tükka teie siin
teete?” küsis politseijaoskonna ülem Raudsepp
nõudlikult. “Kes ütles – huligaani tükka?”
põrutas ohvitser vastu.
Vaidlus kestis veel veidi aega, siis
aga mindi laiali – nii piirajad kui ka Peetri mahavõtjad. Tsaari
kuju jäid valvama kaks ratsapolitseinikku. Peeter oli jälle
võitnud.
Peetri viimnepäev
Reede
öösel vastu 29. aprilli 1922 saabus Peeter I mälestussambale
siiski lõpp. Siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) andis korralduse
kuju tervena maha võtta. Öö ja järgnev päev kulusid
ettevamistustöödeks, mida tegid linna töökoja mehed ja
kaitseväelased. Laupäeva õhtuks oldi mahavõtmiseks
valmis.
“Mahavõtjate hulgas olid suuremalt jaolt samad
isikud, kes enne vabaduspüha ettevõetud mahavõtmise katsel
kaastegevad olivad. Samuti olid mahavõtmise abinõudena tarvitusel
osalt samad abinõud, muude hulgas ka kuue-süllalised palgid,
millest hiiglakolmjalg kokku seati,” kirjeldas Vaba Maa.
Valmis oldi keevitamiseks ja öösel töötamiseks –
selleks olid akudel toimivad elektrilambid. Peetri äravedamiseks oli
ehitatud eriline raudratastega suur vanker. Juba laupäeva hommikul
püstitati Peetri kuju ümber palkidest kolmjalg. Nii seisiski Peeter
kogu laupäeva kolmjala vahel “köied ümber kaela ja piha
kui akselpandides idamaakindral. Tema kolmnurgelise kübara otsas
võis õige sagedasti näha mõnd meest istuvat ja midagi
askeldavat.”
Linnarahva huvi toimuva vastu oli suur.
Varahommikust kuni hilisööni käidi Peetriga jumalaga
jätmas. “Kogu Vabadusplatsi ümbruskond ja Jaani kiriku esine
puiestee oli mitme-tuhandelise rahvahulgaga hommikust õhtuni
täidetud.” Enamik viskas Peetri üle nalja, ent oli neidki, kes
mahavõtjaid sõimasid. Üks daam püüdis
mälestussambale isegi pärga viia, ent ta toimetati kiiresti
eemale.
Mahavõtmine algas 30. aprilli esimestel tundidel.
Algul ei tahtnud see kuidagi edeneda, sest kuju oli n
elja raudpoldiga aluse külge kinnitatud. Raudkiilude abil siiski
õnnestus kaks rohkem roostetanud polti katki raiuda, kuna
ülejäänud kaks keevitati läbi. Hetk hiljem kerkis Peeter
kolmjala tipus asuva ploki abil õhku. Uudishimulike pealtvaatajate
hulgast käis läbi kahin. “Peeter teeb sääred!”
Peetri kuju mahavõtmisele kulus siiski mitu tundi. Et kaks
ööd ja päeva ametis olnud töömehed olid juba
täiesti väsinud, kasutati lõpuks ka pealtvaatajate abi. Ja
kella nelja paiku hommikul libiseski Peeter köite ja plokkide abil oma
graniitaluselt kõhuli alla vankrile. Vankri vedas minema veoauto, mis
võttis umbes pooletuhandelise rahvahulga saatel suuna Kadrioru poole.
Peeter I kuju paigutati Kadriorus Peetri maja õuele sauna ette,
kus seda samuti käisid tuhanded inimesed vaatamas. Algul plaaniti Peeter
Kadrorus püsti panna, kuid hiiglaslik kuju parki lihtsalt ei sobinud.
Aastate pärast saeti Peeter aga pooleks ning tema vasakust jalast vermiti
1928. aastal ühesendised mündid. 1934. aastal saeti Peeter taas
lühemaks, nii et alles jäi üle kahe meetri kõrgune
büst. Kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa andmeil kadus büst
olematusse sõjajärgsel segasel ajal, tõenäoliselt 1940.
aastate teisel poolel.