Aastal 1910 tähistati suure pidulikkusega Tallinna Vene võimu alla langemise 200. aastapäeva. Pidustused tipnesid 29. septembril, kui Heinaturul avati Peeter I mälestussammas, viie meetri kõrgune pronkskuju. Peeter Suure kuju autor oli Leopold Bernstamm ning see paigaldati 50tonnisele Soomest toodud graniitalusele. Avamisel osales ka keisrikoja esindaja suurvürst Konstantin Konstantinovitš. Nagu Pronkssõdur, püstitati Peetergi linna keskmesse. Ja mõlemad hakkasid ühtviisi eestlaste pilku häirima.

Linnavolikogu kaitses Peetrit
Vabadussõja lõppedes hakkasid rahvusli­ku­malt meelestatud eestlased Tallinna linnavolikogult häälekalt nõudma Vene võimu sümbolite kõrvaldamist. Eriti häirisid neid Peeter Suure ausammas ja Aleksander Nevski katedraal. ­Linnavolikogu polnud aga niisuguse ettepanekuga nõus.

Veebruaris 1922, kaks päeva enne vabariigi aastapäeva hakkas Tallinna linnavolikogu taas arutama Peetri kuju mahavõtmist Peetri platsilt (Heinaturult). Samal ajal arutati ka koha ümbernimetamist Vabadusplatsiks. Vaidlus volikogus läks ägedaks.

Linnavolinik Tomp Tööerakonnast ütles otse välja, et Peeter I mälestussamba eesmärk on Vene vägevuse ja võimu demonstreerimine. “Peab ometi ükskord mõistma meie noore vabariigi kodanike hingeelust ja kõrvaldama kõik sarnased demonstratsiooni-riismed, millede meeletuletamine meie rahva parema-aja mälestust kibeda tundmusega täidab.” Tomp meenutas, et Peetri kuju kõrvaldamist arutati juba kaks aastat tagasi, kuid asi jäi volikogu keeldumise taha.

Tööerakonna ettepanek sai tugeva kriitika osaliseks. Kristlik-rahvaerakondlane Paimel soovitas Peetri kõrvaldamisega oodata seni, kuni on sinna midagi asemele panna. Pealegi oli Peeter linnavoliniku sõnul tõesti tubli mees, kes Eestile kahju ei teinud, ning eestlastele oligi niisugust dubina-meest tarvis.

Iseseisev sots Janson aga arvas, et kui Peeter kui vägivalla embleem maha võetakse, “siis tuleb ka Oleviste, Niguliste ja need “kuldsibulatega” kõrvaldada”. Sakslaste esindaja nimetas Peetri mahavõtmist šovinismiks. Lihtsa lahenduse pakkusid välja kristlik-rahvaerakondlane Raudsepp ja kommunistid. Esimene soovitas Peetri kuju vabariigi aastapäeval sinimustvalge kangaga kinni katta, kommunistid aga arvasid, et kangas võiks olla hoopis punane.

Kui hääletamiseks läks, lükati Tööerakonna ettepanek Peetri kuju 24. veebruariks kõrvaldada häältega 28:17 tagasi. Küll aga läks läbi ettepanek kuju asukoht Vabadusplatsiks nimetada.
Nädal hiljem otsustas Tallinna linnavalitsus, et Peetri ausammas kuulub juriidiliselt siseministeeriumi võimkonda, nagu see ka Vene valitsuse ajal oli. Linnavalitsus pöördus siseministeeriumi poole palvega, et “ministeerium Peetri ausamba kõrvaldamiseks tarvilise korralduse teeks”. Niisiis anti otsustamine ja ka vastutus riigile.

Politsei ajas mahavõtjad laiali
Kohaliku inseneriroodu sapöörid aga ei mallanud oodata, millal riik otsuse langetab. Veel samal ööl algas ­pimeduses sagimine. Oli kell kaks. Ilm oli sünge, vilu tuul sahistas puuokstes ning Peeter Suure kuju paistis vaevalt nähtava halli koguna hämaruses. Jaani kiriku juures ootas kaks rege, mõlema ees kaks hobust.

“Peale suurte plokkide, manilla- ja terasköite-kerade puutuvad silma mitu tugevat tungrauda, mis kitsarööpalise veduri otsa kerge vaevaga üles tõstavad. Igaks juhtumiseks on ka autogeen sulatamisaparaat ühes hapnikukompressoriga kaasa võetud ,” kirjeldas ajaleht Vaba Maa. Lisaks neile oli ootel pikk palkidest regi samba äravedamiseks.

Kõikjal askeldasid saladuslikud kogud. “Siin oli neid maa- ja mereväe mundris kui ka erariides, nii kokku viiskümmend.” Osa meestest sagis Peetri ümber, osa ootas salkades eemal. Järsku ilmus Kaarli puiestee poolt nähtavale kaks ratsapolitseinikku, siis veel kaks. Politseinike ja ühe ohvitseri vahel algas äge vestlus.

“Mis te siin teete! Meie ju teame, mis te tahate teha,” kärkis politseinik.

“Kui te teate, siis sõitke sinna – Kaar­li kiriku taha,” vastas ohvitser.

“Meil on käsk – meie ei või.”

“Vaadake, teid on siin neli meest, mina üksi – teie võite lasta ennast arreteerida natukeseks – egas meil palju aega ei lähe.”

“Arreteerida ei lase.”

“Aga mis te ikka teete?”

“Hakkame laskma.”

“Aga vaadake ometi minule otsa, kuidas teie sarnase vabariigi sõduri peale lasete?”

“Laseme.”

Korraga kõlas kabjaplagin. Nõupidamisele saabus lõpp, sest Vabadusplatsile kihutas hulk ratsanikke. Peetri ümber askeldavad mehed piirati hetkega sisse. “Mis koosolek see on? Üles kirjutada! Arreteerida!” käratas ratsapolitsei ülem Ott. “Kuidas? Sisse piirata? Keda?

Arreteerimisest ei või juttugi olla!” ei andnud kapteni aukraadiga ohvitser alla. “Mis huligaani tükka teie siin teete?” küsis politseijaoskonna ülem Raudsepp nõudlikult. “Kes ütles – huligaani tükka?” põrutas ohvitser vastu.

Vaidlus kestis veel veidi aega, siis aga mindi laiali – nii piirajad kui ka Peetri mahavõtjad. Tsaari kuju jäid valvama kaks ratsapolitseinikku. Peeter oli jälle võitnud.

Peetri viimnepäev
Reede öösel vastu 29. aprilli 1922 saabus Peeter I mälestussambale siiski lõpp. Siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) andis korralduse kuju tervena maha võtta. Öö ja järgnev päev kulusid ettevamistustöödeks, mida tegid linna töökoja mehed ja kaitseväelased. Laupäeva õhtuks oldi mahavõtmiseks valmis.

“Mahavõtjate hulgas olid suuremalt jaolt samad isikud, kes enne vabaduspüha ettevõetud mahavõtmise katsel kaastegevad olivad. Samuti olid mahavõtmise abinõudena tarvitusel osalt samad abinõud, muude hulgas ka kuue-süllalised palgid, millest hiiglakolmjalg kokku seati,” kirjeldas Vaba Maa.

Valmis oldi keevitamiseks ja öösel töötamiseks – selleks olid akudel toimivad elektrilambid. Peetri äravedamiseks oli ehitatud eriline raudratastega suur vanker. Juba laupäeva hommikul püstitati Peetri kuju ümber palkidest kolmjalg. Nii seisiski Peeter kogu laupäeva kolmjala vahel “köied ümber kaela ja piha kui akselpandides idamaakindral. Tema kolmnurgelise kübara otsas võis õige sagedasti näha mõnd meest istuvat ja midagi askeldavat.”

Linnarahva huvi toimuva vastu oli suur. Varahommikust kuni hilisööni käidi Peetriga jumalaga jätmas. “Kogu Vabadusplatsi ümbruskond ja Jaani kiriku esine puiestee oli mitme-tuhandelise rahvahulgaga hommikust õhtuni täidetud.” Enamik viskas Peetri üle nalja, ent oli neidki, kes mahavõtjaid sõimasid. Üks daam püüdis mälestussambale isegi pärga viia, ent ta toimetati kiiresti eemale.

Mahavõtmine algas 30. aprilli esimestel tundidel. Algul ei tahtnud see kuidagi edeneda, sest kuju oli n elja raudpoldiga aluse külge kinnitatud. Raudkiilude abil siiski õnnestus kaks rohkem roostetanud polti katki raiuda, kuna ülejäänud kaks keevitati läbi. Hetk hiljem kerkis Peeter kolmjala tipus asuva ploki abil õhku. Uudishimulike pealtvaatajate hulgast käis läbi kahin. “Peeter teeb sääred!”

Peetri kuju mahavõtmisele kulus siiski mitu tundi. Et kaks ööd ja päeva ametis olnud töömehed olid juba täiesti väsinud, kasutati lõpuks ka pealtvaatajate abi. Ja kella nelja paiku hommikul libiseski Peeter köite ja plokkide abil oma graniitaluselt kõhuli alla vankrile. Vankri vedas minema veoauto, mis võttis umbes pooletuhandelise rahvahulga saatel suuna Kadrioru poole.

Peeter I kuju paigutati Kadriorus Peetri maja õuele sauna ette, kus seda samuti käisid tuhanded inimesed vaatamas. Algul plaaniti Peeter Kadrorus püsti panna, kuid hiiglaslik kuju parki lihtsalt ei sobinud. Aastate pärast saeti Peeter aga pooleks ning tema vasakust jalast vermiti 1928. aastal ühesendised mündid. 1934. aastal saeti Peeter taas lühemaks, nii et alles jäi üle kahe meetri kõrgune büst. Kunstiajaloolase Jüri ­Kuuskemaa andmeil kadus büst olematusse sõjajärgsel segasel ajal, tõenäoliselt 1940. aastate teisel poolel.