Pronksiöö must stsenaarium

KAITSEMINISTEERIUMI DOKUMENDIST SELGUB: Kaitsevägi valmistus aprilli lõpus Eestis erakorralise seisukorra kehtestamiseks. Armee moodustas valmisoleku-;meeskonnad, relvastus erivahenditega ning muutis sõjaväeosad kindlusteks, millesse sissetungijatele oleks tina antud.

Vene riigitelevisiooni uudistesaade “Vesti” hirmutas 27. aprilli hommikul inimesi Eestis kaitseväe tänavale toomisega. Pärnust pidi liikuma Tallinna poole autokolonn sõdureid, kõigil püssid lahingpadrunitega laetud.

See oli propagandistlik vale.

Samas on kaitseväe tegelik roll aprillimässu ajal jäänud saladuseks.

Eesti Ekspress heidab armee tegutsemisele valgust, lähtudes ainsast selle kohta koostatud avalikust dokumendist. Selleks on Andrus Ansipi valitsuse 20. septembri korraldus nr 418 “Raha eraldamine”.

Selle otsusega andis valitsus kaitseministeeriumile ja kaitseväele reservist üle 32 miljoni krooni erakorraliste kulude katteks.

Salapärased kulud tekkisid seoses “puhkenud massiliste avaliku korra rikkumiste ohjeldamisega” tänavu 27. aprillist kuni 11. maini.

Kaitseväe poolt rahandusministeeriumile esitatud kuludokumendid on salastatud aastani 2012. Kuid kulude koondtabel on avalik ja see sisaldab väga huvitavat infot.

32 miljonist kroonist läks 13 miljonit krooni otse kaitseväele. 2,5 miljonit aga Kaitseliidule (see ei sisalda tasu abipolitseinikele, kellena osales rahutuste mahasurumisel ligi poolteist tuhat kaitseliitlast).

Valitsuse korralduse seletuskiri nendib: “Kaitseväge ja kaitseliidu üksusi kaasati julgestus- ja korrakaitseoperatsioonidel seoses täiendavate turvameetmete rakendamisega siseriikliku korra tagamisel.”

Mida see tegelikult tähendab? Mida tegid Eesti sõjaväelased ärevail päevil kahe nädala jooksul? Mida nad ei teinud, aga milleks siiski valmis olid?

Tunnimehed kartsid provokatsioone
Kaitseministeeriumi eelarvebüroo nõuniku Benita Bankieri 15. augusti koostatud kulutabelist selguvad järgmised faktid.

1) Kaitseväel olid kolmes väeosas valmisolekumeeskonnad: Tallinnas sidepataljonis, Jõhvis Viru jalaväepataljonis ja Paldiskis Rahuoperatsioonide keskuses. Kõigis nendes piirkondades elab palju venelasi. See võis anda alust karta rahvustevahelisi kokkupõrkeid.

Millega need “valmisolekumeeskonnad” sõjaväeosades tegelesid? Küsisime seda kaitseväe juhatajalt kindralmajor Ants ­Laaneotsalt.

Kindral vastas, et valmisolekumeeskonnad on reservrühmad, kes ootamatutel juhtumitel suunduvad otse hädaolukorda lahendama. Selline häda võib olla kas või tulekahju.

Laaneots: “Tallinnas küll ei pandud seekord kusagil tuld otsa. Pariisi või Taani rahutustes oleme seda näinud. See oleks võinud olla ka televisioonist nähtu pime jäljendamine.”

2) Rohkem kui kümnes väeosas ja üksuses tegid ohvitserid ja teenistujad kahe nädala jooksul ületunde. Selle eest maksis valitsus neile tagantjärele üle 5,2 miljoni krooni.

Kuna kaitseväes on veidi alla 3000 töötaja, siis oleks iga mees saanud võrdsel jagamisel kätte umbes paar tuhat krooni. Seda kahe nädala peale.

Tegelikult käisid mehed väeosades vahetustega valves. Kulutabelist selgub, et ületunde tegid peaaegu kõik Eesti väeosad. Mitte üksi maaväelased, vaid ka mereväe ja õhuväe staabid, õhuseiredivisjon ning logistikakeskus.

3) Luurepataljon täitis 600 000 krooni eest riigisaladusega seotud ülesandeid. Kindralmajor Laaneots ütleb, et sõjaväeluurajad aitasid kaitsepolitseid. Täpsemalt ta sellest ei räägi.

4) Operatiivside jaoks reserveeriti sidekanalid. Laaneots: “Olime valmis juhuks, kui mõni sidekanal pe aks üles ütlema.”

5) Ajateenijatele kehtestati linnalubade keeld. Laaneots: “Tuli vältida, et mõni sõdur satuks linna peal mingitesse sekeldustesse.” Sõdurpoistes tekitas linnalubadest ilmajäämine mõningat nurinat.

6) Väeosadesse ja relvaladude juurde pandi välja tugevdatud vahtkonnad.

Kui tavaliselt võib tunnimees liikuda üksi ja valvata näiteks kogu väeosa territooriumi, siis pronksiöö järel jagati suuremad alad väiksemaks ja neil võis näha liikumas topeltpatrulle.

Relvastatud vahtkonnal on seaduslik õigus sissetungi korral tuli avada, juhul kui nende korraldustele ei alluta.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo ütleb Eks­pressile, et samas pidid sõjaväelased arvestama ohte, mida võinuks kaasa tuua relva kergekäeline kasutamine.

“Oli risk, et keegi ronib näiteks üle garnisoni aia, toimub provokatsioon, mida on võimalik meedias müüa,” ütleb Aavik­soo. “Oli selge, et tuleb anda adekvaatne vastus, aga võimalikult pehme, ning mitte anda võimalust väärtõlgendusteks.”

Tõepoolest, uudis sellest, et kaitsevägi on mõne meeleavaldaja segastel asjaoludel maha lasknud, võinuks põhjustada uusi rahutusi.

Tegelikkuses kaitseväelastel relva kasutada ei tulnud.

Riigis lõppes okastraat

7) Kindralmajor Laaneots andis käsu sõjaväeosade ja relvaladude kindlustamiseks: “Meil oli piirdeaedade probleem. Mõnes kohas ei olnud üldse mingit aeda.”

Lahendus oli vana tuntud okastraat. Kuid selgus, et seda ei jätku. Laaneotsa sõnul otsiti traati taga üle kogu riigi.

Armee kasutas ära kogu ladudes oleva sõjalise otstarbega okastraadi varud. Okastraadiga varustab kaitseväge muide Eesti vanglatööstus, suutes seda toota mõnikümmend meetrit päevas.

Kuna okastraati polnud enam kusagilt võtta, üüris kaitsevägi ehitusfirmadelt teisaldatavaid aedu ja ostis prožektoreid. Okastraadiga tugevdati näiteks Tallinnas asuva kaitsejõudude peastaabi ja üksik-sidepataljoni territooriumi kaitset, samuti Jõhvis asuvat Viru üksik-jalaväepataljoni.

Tõkete rajamist juhendas eestlasest ohvitser, kes tegeles hiljuti sellega USA vägede juures Iraagis. Seega kasutas kaitsevägi värskeimat oskusteavet reaalsest sõjapiirkonnast.

Nüüdseks on mitmetes väeosades piiretel okastraat maha võetud. “Igalt poolt ei ole julgenud
ära võtta,” sõnab Laaneots. “Parem karta kui kahetseda.”

8) Aprillisündmused tulid ootamatult ka sõjaväepolitseile, kellele tuli kiiresti laenutada erivarustust Rootsist ja Saksamaalt.

Saabus 1200 komplekti kilpe, kiivreid, nuiasid ja muud seesugust. Kohe pärast varustuse kohalejõudmist laenas kaitseväegi osa varustusest politseile välja.

9) Kuludokumendist selgub, et sõjaväeosad ostsid kokku vahtkustuteid. Kaitseminister
Aaviksoo sõnul oli see ülemate endi idee.

Vahtkustuteid ei varutud üksnes võimalike süütamiste kustutamiseks. Kui vahujuga inimesele näkku suunata, saab sellega kallaletungija põgenema sundida. Vahtkustutid olid mai alguses käepärast ka Riigikogu hoones Toompeal, mida valvasid ­öösel kaitseliitlased.

10) Kõige ohtlikum olukord seoses erivarustuse puudumisega tekkis Ida-Virumaal. Jõhvis olid
kaitseliitlased valmis mä ratsejaid ohjeldama, aga neile ei olnud mitte kui midagi kätte anda.
Kindralmajor Laaneots kinnitas Eks­pressi infot, et leidus kohalik nupumees, kes tuli mõttele teha improviseeritud kumminuiad. Selleks võeti sobiv kummivoolik ja lõigati see parajateks juppideks. Nende abil kaitseliitlased Jõhvis vandaalitsemisele piiri panidki.

Sellest hoolimata liiguvad jutud, et kaitseliitlased pruukinud Jõhvis labidaid. Laaneots lükkab selle väite otsustavalt ümber: “Kas kujutate ette seda pilti, kui keegi oleks saanud labidaga!”

11) Kaitseminister Aaviksoo küsis valitsuselt raha ka kriisiperioodil ostetud Pampersi beebisalvrätikute, roosade lateksist majapidamissõrmikute ja kaanega Tontarelli prügikastide eest.

See ei meeldinud rahandusminister ­Ivari Padarile, kes väitis, et tegu polnud õigustatud kuludega.

Kas venelastest ajateenijad jäävad lojaalseks? 

Nii väeosade kui ka relvaladude tunnimehed jälgisid hoolega objektide lähedusse ilmunud inimesi. Võimaliku spionaaži või diversiooniakti ärahoidmiseks pidasid kaitseväelased mõned isikud kinni.

Näiteks Lõuna-Eestis liikus ühe relvalao lähedal ringi keegi Taani kodanik. Kontrollimisel äratas tähelepanu, et tema passis oli mitu Vene viisat.

Pealekauba oli taanlasel kaasas kaart, kuhu oli märgitud kõnealune relvaladu kui endine Nõukogude armee tuumarakettide baas.

Ladu valvanud kaitseliitlased andsid taanlase edasiseks uurimiseks üle kaitsepolitseile, kust ta lasti peagi vabaks.

Kaitsepolitsei pressiesindaja Irina ­Miksoni teatel ei tuvastatud taanlase tegevuses spionaaži ega muid kuriteo tunnuseid: “Seega ei olnud põhjust süüteomenetluse alustamiseks.”

Kindralmajor Laaneots nimetab taanlast maailmaränduriks. “Selliseid fanatte, asjaarmastajaid leidub aeg-ajalt ikka.”

Umbkaudu 15 protsenti kaitseväe ajateenijatest on venekeelsed. Kaitseväe juhtkond muretses tõsiselt, et nendega ei tekiks mingeid jamasid. Selleks pidasid otsesed ülemused väosades poliitvestlusi.

“Meil oli ärevus ja hirm, et kuidas nad käituvad,” ütleb kindralmajor Laaneots. Ta lisab, et tegelikkuses mingeid probleeme venelastest ajateenijatega ei tekkinud ja vestlusi korraldati ka eesti poistega. “Neid kõiki oli ju vaja informeerida sellest, mis toimub.”

Kaitseväe juhataja ega kaitseminister pole oma sõnul midagi kuulnud ringiliikuvast legendist, kuidas pronkssõduri kuju toimetamisel Tallinna kaitseväe kalmistule kõõlunud mõned nurga taga asuva sidepataljoni ajateenijad piirdeaial ning hüüdnud mitte kõige riigisõbralikumaid loosungeid.

Kõige hullemad kartused

Kui kaugel oli Eesti 26.–27. aprillil sellest, et olukord läinuks täiesti käest, oleks tulnud rakendada erakorralist seisukorda ja sõjavägi tänavale tuua?

Siseminister Jüri Pihli sõnul oli korra tagamine pronksiööl politsei ülesanne: “Valitsuse kriisistaabis ei arutatud kaitseväe kaasamist. Kõige raskem hetk oli esimesel ööl. Kuid ka siis olid meil politseinikud reservis olemas.”

Siiski hoidsid lääneriikide diplomaadid hinge kinni, mõistatades, kas valitsus suudab saada korra majja politsei jõududega. Ühe Euroopa Liidu riigi suursaadik on Eks­pressile maininud, et kaitseväe kasutamine oleks andnud Eesti mainele maailmas ränga hoobi.

Muide, Gruusia president Mihhail ­Saakašvili tõi seal hiljuti kehtestatud erakorralist seisukorda põhjendades just võrdluse Eesti aprillisündmustega. Saakašvili otsus leidis lääneriikides üldist taunimist.

Eestis oleks kõigepealt Riigikogu pidanud välja kuulutama erakorralise seisukorra. Alles siis oleks president Toomas Hendrik ­Ilves saanud anda loa kasutada kaitseväge ja Kaitseliitu rahutuste mahasurumisel.

Peaminister Ansipist oleks saanud erakorralise seisukorra juht ja siseminister Pihlist sisekaitseülem. Erakorralise seisukorra kehtestamisega oleks valitsus saanud ülisuured volitused, sealhulgas õiguse:

- kehtestada politseitund (keeld viibida tänavatel ilma selleks eraldi väljaantava läbipääsuloata),

- keelata streikide korraldamine,

- peatada raadio- ja telesaadete edastamine ning ajakirjandusväljaannete väljaandmine,

- kehtestada piirangud transpordivahendite liikumisele.

Olgem ausad, ilma Kaitseliiduta oleks politseil käinud aprillikriisi nii kiire lahendamine üle jõu. Seejuures hiilisid otsustajad osavalt kõrvale erakorralise seisukorra seadusest.

Aprillimässu ajal ametlikult Kaitseliitu ei kasutatudki. Politseil aitasid korda hoida kaitseliitlased, kes olid paberite järgi vormistatud “abipolitseinikeks”. Juriidiliselt oli kõik korrektne.

Ka Aaviksoo ütleb, et ühelgi ametlikul koosolekul kaitseväe kasutamisest juttu ei olnud. Kuid loomulikult oli neil tundidel ka muid kõnelusi peale nende, mida protokolliti. Näiteks vestlesid kaitseväe juhataja ning minister korduvalt omavahel. Laaneots ütleb, et salastatud infot ei ole tal õigust kommenteerida.

Eesti kaitseväel on ametlikult neli valmisolekuseisundit: alaline valmisolek, kõrgendatud valmisolek, tõrjevalmisolek ja täielik valmisolek. Pronksiöö ajal säilitas kaitsevägi rahuajale omase “alalise valmisoleku”.

Laaneotsa 15 aasta tagune hoiatus

Kindralmajor Laaneots nägi võimalikke rahutusi ette juba 15 aastat tagasi. Eesti Ekspressi käsutuses on koopiad tema poolt 1992. aastal välja antud kaitsejõudude peastaabi ülema direktiividest RK-1 ja RK-2.

Tollal ametisaladuseks tunnista­tud, praeguseks juurdepääsepiirangu minetanud dokumentides käsib Laaneots kaitseliidul valmistuda “tänapäeva Vabadussõjaks”.

Kaitseliidu ülesanneteks eriolukorras olid muuhulgas:

- ühiskondliku korra tagamine koos politseiga, 

- võitlus vaenlase luure- ja diversioonigruppide ning relvastatud jõukudega.

Umbes samast ajast pärineb veel üks dokument – “Eesti Vabariigi rahvusliku julgeoleku kontseptsiooni alused”. Selles kirjutab Laaneots president Boriss Jeltsini Venemaa kohta avameelselt:

“Me ei saa sugugi välistada demokraatliku valitsuse langemist meie võimsa idanaabri juures ja impeeriumimeelsete jõudude riigitüüri juurde naasmist.”

“See aga tähendaks surmaohtu meie iseseisvusele. Teisest küljest on ajaloost selgelt näha, et Eesti on olnud iseseisev ainult siis, kui Venemaa on olnud nõrk.”

“Ilmselt on täna täiesti seaduspärane prognoosida, et ka tulevikus, kui Venemaa uuesti jalad alla saab, kaasnevad sellega püüded Baltikumi ühel või teisel viisil oma kontrolli alla saada.”

Nii lihtne ja läbinisti pragmaatiline on Laaneotsa doktriin. “Ettenägematud asjad võivad alati juhtuda,&rdquo ; ; ; ; ütleb mees ise.
Se stap valmistuski kaitsevägi pronksiööl igaks juhuks mustaks stsenaariumiks: erakorraliseks seisukorraks ja sõjaväelaste toomiseks tänavatele.

See valmisolek kestis kaks nädalat ja lõppes alles 11. mail. Kaks päeva pärast seda, kui venelased olid pronkssõduri tema uues asukohas sõjaväekalmistul rahumeelselt lillemüüriga ümbritsenud.

Et kaitseväe tänavatele toomist vaja ei läinud, on ainult hea.

Kindral ja tema armee olid siiski valmis.

 

Jaak Aaviksoo soovitab uut kriisijuhtimist

Kaitseminister Jaak Aaviksoo on jõudnud pronksiöö õppetundide tõttu seisu­kohale, et tuleb asuda täiendama vabariigi valitsuse seadust, kuna kriis võib tabada ootamatult nagu aprillis.
“Vabariigi valitsuse nimel peab olema võimalik vastu võtta otsuseid 24/7,” ütleb ta Ekspressile. See tähendab, et kui on kriisiolukord ja valitsus ei pea parajasti istungit, siis peab olema kellelgi – kas peaministril, presidendil või Riigikogu esimehel – õigus anda valitsuse nimel korraldusi, mis kuuluvad täitmisele ja kehtivad, kuni valitsus istungile koguneb.
“See pole lihtne otsus,” möönab Aaviksoo. “Aga selle seadustamine ei tohi sõltuda praeguse peaministri isikust või valitsuse koosseisust.”
Kui aga peaminister näeb kriisi unes ja asub andma ebaadekvaatseid korraldusi, siis selline peaminister loomulikult edaspidi ametis jätkata ei saa, lisab ta.
Tegemist on esialgu Aaviksoo kitsamas ringis väljendatud ettepanekuga.