Punase Keni mustad päevad
Päeval, kui Londonis hukkusid metroorongide ja bussi plahvatustes kümned inimesed, oli linnapea Ken Livingstone Singapuris, taastumas Londoni olümpialinnaks valimise järgsest eufooriast.
Kiiresti tehtud avalduses nimetas linnapea terrorirünnakut “massimõrvaks”, mis oli suunatud “tavaliste töölisklassi londonlaste pihta”. Kas keskklassi londonlaste surm oleks olnud vähem jube, küsisid seepeale mürgiselt mõned Briti ajalehed ja nentisid, et vasakpoolse maailmavaate eest hüüdnime “Punane Ken” teeninud linnapea ei saa “sotsialistlikust mõtlemisest” üle ega ümber.
Kuid üldiselt leidis Briti press, kellele Londoni linnapea pole just lemmiklaps, mõnevõrra üllatunult, et kõne oli võimas. Meer ei teinudki seekord fopaad.
Kaks nädalat hiljem õnnestus Livingstone’il aga ikkagi nii kodune kui ka välismaine ajakirjandus marru pöörata. Selle asemel, et oma kodulinnas süütuid inimesi teise ilma saatnud terroristidele armutu sõda kuulutada, teatas linnapea hoopis, et süüdistab rünnakutes eelkõige lääneriikide valitsusi ning Iisraeli, kes on oma vägivaldse ja pealetungiva poliitikaga suitsiiditerroristid nii meeleheitele ajanud, et need enam teist väljapääsu ei näe.
Kolumnistid üle kogu maailma läksid pahaselt puhevile. Londoni meer – ehk “vinguva ninahäälega vastik tegelane”, nagu press teda mõnes kirjatükis nimetas – sai kaela südamepõhjani nördinud kommentaaride saju.
Aastate eest ka Londonit pommidega rünnanud IRA ning Sinn Feini tegelastega läbirääkimislaua taga istunud Livingstone’i süüdistati otsekohe liigses leebuses. Konservatiivne The Times kirjutas isegi kurja artikli, kus Livingstone tembeldati vaat et terroristide verevennaks – olla ta ju avalikult emmanud moslemivaimulik Sheik Yusuf al-Qaradawit, rühmituse Moslemite Vennaskond liiget, kes on korduvalt õigustanud enesetaputerroristide tegusid Iraagis ja USAs, isegi rünnakuid naiste ja laste vastu.
Olgu süüdistustega kuidas on, ühes asjas ollakse siiski ühel meelel – päästeteenistuste ja kiirabi töö Londonis oli rünnakute järel laitmatu.
Terrorirünnakuks hakati Suurbritannia pealinnas valmistuma kohe pärast New Yorgi 11. septembrit. Must stsenaarium nägi ette mitut üheaegset plahvatust Londoni transpordisüsteemis reedesel tipptunnil. Eksiti vaid päevaga – rünnak toimus hoopis neljapäeva hommikul, kui rahvas tööle tõttas.
Livingstone, kes oli vaid päev enne rünnakuid olümpialinna valimistseremoonial Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele peetud kõnes oma linna ülistanud kui kohta, kus “kõik inimesed elavad harmooniliselt kõrvuti”, pidi oma sõnu sööma.
Korraga olid moslemid Londonis muutunud kahtlaseks elemendiks. See ilmnes eriti jõhkral viisil paar nädalat hiljem, kui Londoni politsei tulistas surnuks süütu brasiillase – mehe, keda kõik sündmuse pealtnägijad BBC-le antud kommentaarides nimetasid “pakistanlase välimusega meheks”. Kogu harmoonia ja sõbralik kooselu on kadunud.
*
Ken Livingstone valiti linnapeaks 2000. aasta mais. Tööerakonna liikmena oli Livingstone varem korduvalt kritiseerinud oma partei poliitikat. Seetõttu teenis ta mõnelt parteiliikmelt “selle napaka vasakpoolse” tiitli, kuid ühtlasi võitis linnarahva usalduse.
Kui Tööpartei linnapeakandidaadiks valiti Livingstone’i asemel õige napilt Frank Dobson, otsustas esimene valimistel üles astuda hoopis üksikkandidaadina, mispeale partei ta oma ridadest välja heitis. Suure hääleenamusega linnapeaks valituna üritas Livingstone taas leiboristidega kampa lüüa, kuid tema esimene taotlus lükati tagasi.
Taasühinemine parteiga toimus alles 2004. aastal, kui Tööpartei mõistis, et Livingstone’i populaarsus võib ta vabalt viia meeripostile ka järgmiseks neljaks aastaks. Nii ka läks – 2004. aasta juunis valiti ta teistkordselt ametisse.
Livingstone on oma valitsemisajal Londonis ellu viinud nii mõnegi vastuolulise otsuse. Näiteks viienaelsterlingilise “ummikumaksu”, mida peavad tasuma kõik autoga kesklinna sõitjad. Kuigi maks on ummikuid kesklinnas vähendanud väidetavalt kolmandiku võrra, ei ole oodatud tulu sellest siiski tõusnud. See ei heiduta aga linnapead, kes nüüd tahab tasulist tsooni laiendada ka kesklinnast väljapoole.
Edukalt kuulutas Livingstone ka sõja Trafalgari väljaku kuulsatele tuvidele. Nüüd on tal uus murelaps – Londoni veemajandus. Linnapea on veendunud, et kui vee laristamine ei lõppe, jääb pealinn kuivale. Seetõttu on ta linlasi üles kutsunud ihu kergendamise järel vett mitte tõmbama.
Poliitikuna on Livingstone karmilt hukka mõistnud Iraagi sõja ning nimetanud USA president George W. Bushi suureks korruptandiks ja ohtlikuimaks meheks planeedil. Livingstone'i poliitilistes vaadetes on tähtis koht ka Euroopa ühisrahal, mille suur pooldaja ta on. Samuti on ta pikaaegne homoabielude eest võitleja ning ilmselt just seetõttu ka sagedane külaline gei- ja lesbipulmades.
*
Ei saa unustada, et just Livingstone’i juhtimisel lükkas
London favoriidikohalt Pariisi ja võitis 2012. aasta olümpialinna
staatuse. Sellegi au oleks võinud meer oma skandaalse
käitumisega äärepealt nurjata.
Nimelt leidis veebruaris vahetult enne olümpiakomitee delegatsiooni külaskäiku Londonisse aset inetu vahejuhtum, kus ühe geist sõbra peolt koju kiirustanud Livingstone võrdles teda tänaval küsitleda püüdnud Evening Standardi ajakirjanikku natsikoonduslaagri valvuriga.
See polekski ehk suure kella külge sattunud, kui kõnealune ajakirjanik Oliver Finegold poleks olnud juudi päritolu. Livingstone keeldus korduvalt Finegoldi ees vabandamast ega teinud seda ka peaminister Tony Blairi pealekäimisel.
“Ma võiksin vabandada,” ütles Livingstone pressikonverentsil, kuhu tema avaldust olid kuulama tulnud holokaustiohvrite esindajad üle kogu Ühendkuningriigi. “Kuid miks ma peaksin ütlema sõnu, mida ma südames ei usu?”
Puhkes skandaal, kus Livingstone’i kutsuti valjuhäälselt tagasi astuma. Linnapea omakorda süüdistas aastatetaguses juudivihas hoopis ajalehte. Kokkuvõttes lõppes asi sellega, et peaminister Blair kuulutas avalikult, et Downing Street distantseerib end Livingstone'i avaldusest, mille kohaselt Iisraeli peaminister Ariel Sharon olevat sõjakurjategija. Meer jäi aga postile.
Värvikaid ütlusi on Livingstone vasakule ja paremale loopinud ju ennegi. Tema tsitaatide varamusse kuulub ka tõdemus, et “kapitalism on surma saatnud rohkem inimesi kui Hitler” ning soov näha Saudi kuninglikku perekonda “lambipostide küljes rippumas”.
Kuigi Livingstone'i ei saa võrrelda Rudolph Giulianiga, kelle populaarsus New Yorgi rünnakute järel taevasse tõusis, on siiski temalgi omad trumbid varuks.
Esimesed 5000 ja 3000 naelsterlingi suurused (115 000 ja 70 000 krooni) toetussummad on hukkunute peredele ja kannatanutele juba välja makstud - ning Inglismaal, kus bürokraatiamasin tavaliselt üsna aeglaselt jahvatab, on see suur asi. Isegi politsei poolt surnuks tulistatud brasiillase traagilise juhtumi oskas Livingstone osavalt enda kasuks pöörata, lubades linna poolt suurt toetussummat noormehe perele.
Nüüd on Livingstone asunud võitlema selle eest, et riik toetussummadelt maksu sisse ei kasseeriks. Suure tõenäosusega ta selle võitluse ka võidab. Kui ka linn väriseb, meeri tool ei kõigu. Tema ametiaeg kestab 2008. aastani.
Ken Livingstone
- Sündis 1945. aastal Londonis
- Isa: aknapesija ja kaubalaeva madrus. Ema: müüja, tantsijanna ja uksehoidja
- Haridus: Tulse Hilli keskkool. Phillipa Fawcetti Õpetajate Kolledž
- 1963-1971 Kuningliku Marsdeni haigla laboratooriumitehnik
- 1971-1986 Londoni linnaosade valitsused ning Suur-Londoni linnavalitsus
- 1987-2001 Briti parlamendiliige
- 2000. aastast Londoni linnapea
- 57aastaselt isaks saanud Livingstone’il on kaks last – kolmeaastane Thomas ja aastane Mia
- Kogub väikesi sisalikke
