Punk on lahe
Ühel päeval - see pidi olema pärast Propelleri viimast kontserti Kadriorus sügisel 1980 - prantsatas klassiuks lahti.
Tundi marssis sisse direktor Fred Oper. Meie diktaator ei olnud just lõbusas tujus. Tema kuriterav pilk libises üle poiste pintsakurevääride. Siis see naelutus ja Fred astus otsustaval sammul edasi. Võitlusse punkarlusega tema koolis, Tallinna 10. keskkoolis.
Üksteise järel eemaldas ta Allan Vainola, Peep Männili ja teiste poiste pintsakuilt kuldsed propellerid. Propellerid pärinesid sõjaväe poest, need olid Nõukogude armee lõkmemärgid, millest kõik, välja arvatud propeller, oli eemaldatud. Need sümboliseerisid teadagi mida - ansamblit Propeller.
Pungi number oli 10
Vanast Nõmme gümnaasiumist, siis Tallinna 10. keskkoolist, sai terve plejaadi punkbändide taimelava. Novembris 1980 asutas Allan Vainola 10. keskkoolis punkansambli Ajutine Valitsus, kuhu kuulusid veel tema pinginaaber Peep Männil, Toomas Kelder, Art Frey jt.
Sama aasta detsembris andis kümnendas koolis kontserdi Hendrik Sal-Salleri ansambel Punkheads. Koolis tegutses ka Sven Jannese (Hiinakas) ja Anti Rüüti (Kits) bänd Rock Pohmell, millest kasvas 1981. aastal välja kooli tuntuim ansambel Generator M ehk lihtsalt Genekas. Kolme eelmainitud poisi punt.
"10. keska oli selles suhtes lahe, et mingil hetkel olid kaks põhilist pungikooli Tallinnas: 10. ja 2. keskkool. Ja siis tekkis neid veel siin-seal juurde. Aga meil kümnendas oli selline õudselt aktiivne tegelemine, olid need vastlapäevad ja vastlapungid, ja siis olid veel mingid pungipäevad koolihoovis," meenutas Sal-Saller.
Sügisel 1981 tegi oma bändi ka Andres Jaadla, pannes sellele nimeks Süütu Vanaema. Aasta hiljem aga sai Nõmme serval Pääskülas alguse ansambel Velikije Luki, mis samuti oli osalt 10. keska bänd - mängisid ju seal Vainola ja Männil Ajutisest Valitsusest.
Kümnenda kooli poisid mängisid teisteski punkbändides, näiteks Sex Telegramm ja Uus Kanalisatsioon. Ega kümnenda punkbändid polnudki teistes koolides alati teretulnud. Kui Ajutine Valitsus pidi esinema 22. keskkoolis, siis bändi lavale astudes lülitati elekter välja.
Miks just kümnendast sai üle linna pungikool? "10. keskkoolis oli normaalne, sest nad nagu ei pärssinud seda tegevust meil. Direktor oli pisut segane," arvas Sal-Saller. Tõepoolest, ega õpetajad ei sekkunud. Välja kedagi riietuse või muu sellise pärast koolist ei visatud. Ka siis mitte, kui 9. klassis ajasime poistega pead kiilaks. Või kui vastlapäeval 1981 põletasid vanema klassi poisid ära Marxi "Kapitali".
Pärast noorterahutusi septembris 1980 käidi ka kümnendas osalisi tuvastamas ja kui mu klassivennal Mati Kröönströmil tuligi KGBga pahandusi, jäi ta ometi kooli edasi. Ja kui me hulgakesi keeldusime komsomoli astumast, piirduti vaid ähvardusega: ülikoolist ärge unistagegi. Ei juhtunud midagi, saime ka ülikooli.
Kümnendas koolis valitses toona kordumatu õhkkond, punk oli midagi palju enamat kui välised tunnused või muusika - need olid olulised, ent siiski vaid väljendusvahendid. Me olime ikkagi Nõmme kool, tuntud oma protestivaimu poolest. Punk lihtsalt oli nagu meie jaoks loodud. Imestada seega tasuks pigem siis, kui 10. koolist poleks saanud üle linna pungikooli.
Alguses oli sex ja anarhia
Sex Pistolsi jõuline hitt "Anarchy in the UK" oli lugu, mis pani liikuma pungi ka Eestis.
Oktoobris 1977 ilmunud Pistolsi LP "Never Mi nd the Bollocks" vallutas kiiresti maailma ja Eestigi. J.M.K.E. eestvedaja Villu Tamme oli üks neist, kelle Sex Pistols "ära tegi".
"1978. aasta alguses kinkis klassiõde mulle Sex Pistolsi kleepeka ja mu hing sai müüdud.
Selline nagu need mehed tahtsin ma välja näha! Läksin oma õlgadeni juustega juuksuri juurde ja üritasin žestide abil Sid Viciouse soengut kirjeldada, tulemus oli tavaline siilisoeng, aga asi seegi," meenutas Tamme. Samal aastal loodi ka legendaarne ansambel Propeller.
"Aga muidugi mingit pungisoengut koolis ei võinud olla. See oli täiesti tabu. Siis oli ikka sügav stagna-aeg, Brežnev oli võimul," rääkis Henry Laks, 37. keskkooli juba 1977. aastal loodud punkansambli Pelikan laulja. Pelikani tuntud lugu oli paroodia Voldemar Kuslapi laulust "Millest loidab igavene tuli", mis lõppes sõnadega "Vol-de-mar Ku-se-lapp!". Laksi mäletamist mööda mõtles selle välja bändi bassimees Elmo Nüganen.
Aga ilma Propellerita poleks punk leidnud kindlasti nii suurt kõlapinda. Propelleri luigelauluks sai esinemine Kadrioru staadionil 22. septembril 1980, kus toimus jalgpallimatš Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahel. Propelleri mängujärgne etteaste keelati, mis ajas staadionile kogunenud tuhanded noored vihale ja vallandas noorterahutused.
Pungiliikumine sai sellest muidugi tuult tiibadesse veelgi juurde.
Kummalisel kombel magas selle Eesti pungi tähtsündmuse maha muidu nii valvas KGB.
"Mind kutsuti Pagari tänavale. Küsisin seal, et miks te mind pinnite. Miks te videolt ei vaata, mis seal juhtus, kolm kaamerat oli ju väljas. Siis selguski, et matšil ei olnud ühtegi kagebešnikut kohal. Selle peale nad tormasid kohe telesse, vaatasid lindid üle ja ütlesid, et jah, ei ole midagi ette heita. Et sina tegid vaid oma lolli nägu ja ei midagi muud," meenutas Propelleri laulja Peeter Volkonski.
Punk ei väljendunud siis Eestis üksnes muusikas, vaid ta imbus ka kirjandusse. Siinsete punkbändide eeskujul hakkas 1980. aastal punkluulet kirjutama Priidu Beier. Neid serveeris ta kui Matti Moguči ehk Matti Miliuse kirjutatuid.
"Matti on kohutavalt edev ja tal oli palju noori pruute. Tal oli debiiliku diagnoos ning üks sugulane töötas miilitsas - selles mõttes natukene kaitstum. Ja ehk punk ongi veidi debiilse inimese kirjanduse moodi," rääkis Beier hiljem.
Ajakirjanduse hammaste vahel
Kui tõeline pungiaeg hakkas juba mööda saama, ärkas lõpuks ka ajakirjandus. Oktoobris 1985 ilmus Noorte Hääles Ülo Kraani artikkel "Varblasevabadus".
"Seda vabaõhukohvikut Harjumäel tuntakse rahvasuus "Varblase" kohvikuna. Kevadest sügiseni, tihti hommikust õhtuni istub seal omamoodi kirev seltskond röötsakil, lärmitsevaid, ropendavaid, laua alt pudelit kummutavaid noori," alustas Kraan oma kirjutist. Ta usutles kaht noort neist "väärrühmitustest".
Lugu tõi toimetusse kirju, millest osa lõhnas lintšimise järele. Pensionär A. Tamm Harju rajoonist kirjutas nördinult: "Kas tõesti osa meie linnanoori on nii allakäinud, et ei taha käia koolis ega töötada? Logarditele ja joodikutele meie küll toitu toota ei taha. Maakauplustes ei ole meil endil osta küllaldaselt liha- ja vorstitooteid. Töötama peame aga iga päev ja vaatamata mõne aasta rasketele ilmatingimustele püüame koguda siiski kogu saagi. Osa linnanoori aga irvitavad meie ja linna ausate tööliste püüdluste üle."
"Olen veendunud, et nähtus, mida punkarluseks nimetatakse, ei ole süütu lastehaigus ja sellest ei tohi heatahtlikult üle vaadata. Mitte üheski ühiskonnas ei saa elada ühiskonnaliikmed, kes ühiselu seadusi eiravad," kirjutas tallinlane Urve Halling. Endine noortejuht J. Liiv kurjustas: "Sa oled üksi, üksi oma narrimundri ja eluvõõraste mõtetega. Sa oled lihtsalt võõrkeha tervel organismil." Järva-Jaani keskkooli 8. klassi õpilane Katrin Anderson arvas, et "selliseid noori peab karistama. Peaksid olema eri koolid nagu kolooniad, kus nad peaksid õppima ja oma huviala leidma." Lys Laht samast klassist lisas juurde, et "punkarid ei kõlba meie ühiskonda oma eluviiside poolest. Nad ei tee midagi selleks, et õigustada oma elu."
Ka KGB, kes Propelleri mäsu maha magas, näitas teravaid hambaid, püüdes oma pattu heastada. Rapiti punkbände kui liikumise eestvedajaid. "KGB oli enamiku bändimehi 1986. aastaks sõjaväkke organiseerinud, nii et see aasta jäi Vennaskonnal bänditegemise mõttes üldse vahele, kui üks esinemine välja arvata," rääkis Mart Le Diamant. Vennaskonnas algaastatel basskitarri mänginud Jaan Eik Tulve "kutsuti KGB-sse ja öeldi otse, et kui ta peaks veel Vennaskonnas mängima, visatakse ta Otsa muusikakoolist välja ning unustagu ka konservatooriumi saamine ära". Tulvel ei jäänudki muud üle kui Vennaskonnast lahkuda.
Punkarite tagakiusamise lõpetas perestroika. Mitte asjata ei laulnud Villu Tamme "Tere, perestroika...". Väärrühmitustest said üleöö mitteformaalsed grupid, keda enam ei vemmeldatudki. "Kõik me oleme erinevad ning sellega peab arvestama. Peame austama teiste seisukohti, arvamusi. Peame leidma neis positiivset," arvas Andi Kalamees kultuuriministeeriumist.
"Oleme muutunud lausa perestroika suuvoodriks. Nõnda võib missioonitunne kaduma minna.
Mõned punkarid on suisa nördinud, et mis mõttega veel ringi käia, kui miilits enam väljagi ei tee ega kinni ei võta," kurtis Villu Tamme usutluses ajakirjale Noorus suve hakul 1988. Pungi aeg oli ringi saamas. "Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile," kirjutab raamatu "Eesti punk 1976-1990" koostaja Tõnu Trubetsky.
Totalitaarset riiki enam polnud ja üheülbalist massikultuuri veel ei olnud. Punk kui liikumine hääbus.
