Purk Eesti muusikas
Väljendid „klassikaline muusika“ ja „klassikaline helilooja“, mida akadeemilisest muusikaringkonnast kaugel olev kaaskodanik sageli kõike ühte patta pannes ja „valesti“ kasutab, omandasid Eesti Muusika Päevade ajal minu jaoks uue tähenduse. Päris lähedase äsja mainitud umbisikulise kaaskodaniku omale.
Hoolikalt meisterdatud kallites purkides liigub väga aeglaselt tumedat värvi aine. Purkides on meditatsioonid, mille jälgimine eeldab justkui kohustuslikus korras maailmavalu ja hävimisohu tundmist, sünguse ja masenduse tunnistamist kõrgeimateks ja õilsaimateks emotsioonideks. Vaatad ühte peenkäsitööna valminud purki ja selle professionaalselt valatud sisu. Vaatad teist, kolmandat ja neljandat, ning leiad, et erinevus on kohutavalt väike. Kahekümne aastase vahega sündinud heliloojate kümne aastase vahega loodud teosed, milles kõlavad otsekui kokku lepitud ühismaitse ja väärtused, mis eristavad „kõrget“ kultuuri „madalast“. Ja noore helilooja äsja sündinud teos tundub juba esiettekandel kogemusena ammu kuuldud klassikalisest voolust. Nende mõtete värskeim allikas on 16. aprillil toimunud sümfooniakontsert ERSOlt Paul Mägi juhatusel, kui kavas olid Toivo Tulevi, Mari Vihmandi, Märt-Matis Lille ja Tatjana Kozlova tööd, aga ka Raimo Kangro „Display X“ ja Tõnu Kõrvitsa „Teispool päikesevälju“, mis ei pärine eespool kirjeldatud purkidest, vaid liigutavad endas värvilisemaid aineid.
Valdava osa publiku ja iseenda „meeldib – ei meeldi“ kokku langemist on hea tõdeda. Pikimad aplausid läksid Tanja Kozlovale, kelle purgis toimus rohkem kui teiste autorite omades ja kes on väga noor ja tegelikult väga tubli tegija, ning Tõnu Kõrvitsale. Kõrvitsa „Teispool päikesevälju“ fagotile (Martin Kuuskmann) ja orkestrile oli kontserdi positiivseim elamus. Stiilivihjed Lähis-Itta, orkestratsioonis ja harmoonias Gershwinit ning impressioniste, maitsekalt väikeses koguses kõlab lindilt eesti rahvalaul, Kuuskmanni fagott kehastub loo jooksul umbes kümneks erinevaks pilliks. Suur romantiline segu, mis ometi püsib hästi koos. Ega sisalda kohustuslikku süngust.
Muusikapäevade kavas oli ka radiofoonilise ooperi esiettekanne, Jüri Reinvere „Vastaskallas“ Tallinna Linnateatri Hobuveski saalis. Mida teeb selle loo nimetuses sõna „ooper“? Tegemist on pooleteisetunnise kuuldemänguga Reigi õpetaja loo põhjal fragmentidega Aino Kallaselt. Teksti panid kokku Reinvere ja Tamur Tohver; peaosades Aarne Üksküla, Anne Reeman ja Andres Raag.
Helilooja lubas intervjuudes ja kavalehetekstis uut valgust 17. sajandil Reigis juhtunule, mis võimaldab „näha toimunud sündmusteahelat otsustavalt teistsugusena kui see Aino Kallase jutustuses esineb“. Minu jaoks oli lugu hobuveskist väljudes peaaegu seesama mis enne. Ainult veidi rikutud Reinvere ja Tohveri igavalt venivast ja uudsuseta tekstijadast.
Kõnest, toa- ja loodushelidest, imenatukesest laulu ja pillihelidest ning mõningatest elektroonilistest nähtustest kokku seatud kuuldemängu ilmestas vendade Varreste visuaalne tugi. Hästi aeglane ja hõre performance vee ja tulega. Rohkem visuaalseid sündmusi poleks saanud lubadagi, sest siis oleks nähtav mõjunud kuuldava kõrval kontrastselt asjalikuna ja võib-olla isegi huvitavana. Kui poleks vaevanud tunne, et seekord istud juba ka füüsiliselt külma purki vangistatuna (veski on iseenesest vanalinna järjekordne varandus), oleks Tarvo Hanno ja Ardo Rani loodud keskkonda saanud nautida kui lihtsate vahenditega teostatud raviseanssi.
Aga äkki on (kõige hinnatumale) osale heliloojatest kõrgemate instantside poolt antud ülesanne teha nii masendavasse meeleollu kallutavat kunsti, et inimene mõistaks, kui rõõmustav on niinimetatud tavaline elu ehk reaalsus? Päike, värvid, toimetulekuprobleemid ja mobiili sisse lülitamise hetk kontserdilt lahkudes?
Anneli Remme
