Augustis 1990 levis kulutulena üle kogu Eesti teade, et 20. augustil alustab tööd interliikumise raadiosaatja Nadežda, mis on kuuldav kogu riigi territooriumil. Kes sel päeval raadio lainepikkusele 25 m keeras, selle kõrvu ei kostnud midagi. Alles kümme päeva hiljem kuulsid tallinlased jaama esimest korda.

3. septembril peiliti välja Nadežda saatja asukoht - selleks osutus Mereväe staabi territoorium (praegu Kaitseliidu peastaap) Toompea külje all. Signaal oli nii nõrk, et seda võis kuulda umbes kahe kilomeetri raadiuses. Eesti-vaenulik raadiojaam loodi salaja ning Eesti võime sellest ei informeeritud, loa küsimisest rääkimata. Tegevusloa andis Nadeždale hoopis NSVL Tele-raadiokomitee.

"Oli vaja viia hääl rahvani, kuna Eesti lehed ja televisioon rääkisid palju jama. Meid sponsoreeriti Moskvast, anti sideauto. Tondi sõjaväeosas saime baraki, tegime selle ise korda," meenutab Nadežda peatoimetaja Viktor Kiemets raadio asutamist.

Nadežda loomise telgitagustest annab aimu Tallinnas ja selle ümbruses paiknenud 144. motoriseeritud laskurdiviisi ülema kindralmajor Viktor Tjutjunnikovi seletus. Septembris 1990 sai kindral salajase käsu kaitseminister Dmitri Jazovilt: paigaldada ühe väeosa territooriumile Tallinnas interliikumise raadiojaam ja tagada selle töö. Tjutjunnikov aga ei leidnud linnas sobivat kohta ja nii sai raadiojaama asukohaks Keila tankipolk. Interrinde poolt korraldas kogu asjaajamise ei keegi muu kui Jevgeni Kogan.

Keilasse saabus otse Ungarist sideauto, mille ülemaks määrati kapten Anatoli Aleksjuk. "Jaama tööd juhtis sõjaväeringkonna poliitvalitsus ja nemad allusid NSVL kaitseministeeriumi poliitvalitsusele. Ringkonna poliitvalitsuse juures oli eripropaganda osakond. Nemad kontrollisid raadiojaama saadete sisu," selgitas Aleksjuk pärast putši.

Kui jõuliselt Moskva Nadežda eest seisis, näitab hästi veel ka Nadežda telejaama RIF loomine märtsis 1991. Siis sai Tjutjunnikov Nõukogude maavägede ülemjuhatajalt armeekindral Valentin Varennikovilt käsu leida Tallinnas koht interliikumise telestuudiole. Kui kindralmajor taas väitis, et siin pole selleks kohta, lendasid Varennikovi staabist kohale kolm polkovnikut. Nad valisid ise Tondil koha välja ja Tjutjunnikovil jäi üle vaid käsku täita.

Moskva kaitsva tiiva all

Keila saatja tööle hakates levisid Nadežda saated pealinnast läänes peaaegu Haapsaluni, lõunas Järvakandini ja idas Aegviiduni. "Keilas oli lihtsalt edastamise punkt, mitte stuudio," selgitab toonane prokuratuuri uurimisosakonna ülem Alar Kirs.

"Saated rääkisin oma korteris päeva ajal linti, nii eesti kui vene keeles. Tondil monteerisime ööseks lõpliku lindi valmis, mille viisime hommikul Keilasse," jutustab Kiemets. Tema sõnul jõudsid tema tehtud saated isegi Rootsi kuulajateni, mida kinnitab Rootsist saadud kiri.

Tulevikuplaanid olid veelgi suurejoonelisemad. NSVL Tele-raadiokomitee poolt veebruaris 1991 väljastatud registreerimistunnistuse järgi pidi Nadežda leviala olema Eesti, Läti ja Leedu ning Leningradi, Pihkva ja Novgorodi oblast. Esimesi samme selleks jõuti ka astuda.

Kohtla-Järvel asunud Vene sõjaväeosa nr 75222 ülem Valeri Tumko tunnistas, et väeosa territooriumile paigaldati Nadežda filiaali raadiosaatja. Nii pidi raadio levima ka Narvani. "Mulle anti armee poliitvalitsuse poolt korraldus leida väeosa territooriumil koht raadiojaama ülesseadmiseks. Väeosa isikkoosseis raadiojaama paigaldamisest osa ei võtnud. Raadiojaam monteeriti üles eraisikute poolt, kes sõitsid kohale Tallinnast." Putši alguseks polnud see raadiosaatja veel tööle hakanud.

Niisiis tuli käsk Nadežda loomiseks Moskvast ja kohalike algatus oli vaid suitsukate. Ettearvatult ei kandnud Eesti võimude püüded Moskvaga kirjavahetust pidades Nadeždat sulgeda vilja. Küll pöördus valitsuse esimees Edgar Savisaar NSVL ministrite nõukogu esimehe Nikolai Rõžkovi poole, küll riigiminister Raivo Vare kaitseminister Dmitri Jazovi poole, küll sideminister Toomas Sõmera Balti Sõjaväeringkonna juhtkonna poole. Aga ei midagi.

Vaenuliku raadiojaama vastu ei sõdinud üksnes ministrid, vaid ka kohalikud võimud. Oktoobris 1990 nõudis vabariigi valitsuselt Nadežda kinnipanekut Harju maakonna volikogu, esitades üsna omapärased põhjendused. "Nadežda tegevus on endaga kaasa toonud elektromagnetilise kiirgusfooni lubamatu tõusu ümbruskonnas, kus paiknevad maakonnahaigla, elamud ja kaubakeskus. Häiritud on maakonnahaigla aparatuuri töö, samuti raadio- ja televisioonisaadete vastuvõtmine," seisab avalduses. Muidugi ei vastanud see paljuski tõele, samas aga oli nutikas idee.

Nadežda tipphetk saabus augustiputši päevil. Raadiojaam asus selgelt Mihhail Gorbatšovi kukutajate poolele, edastades ja kaitstes nende seisukohti. Ja seda mitte ainult eetris. Putši hommikul, 19. augustil helises Ringhäälingu saatekeskuse peainseneri Rein Ruudi laual telefon. Kui mees toru võttis, kõlas tuttav hääl. See oli endine kolleeg, nüüdne Nadežda peadirektor Juri Rudjak.

"Kus asuvad Tallinna ultralühilaine saatjad?" küsis Rudjak.

"Teletornis."

"Soovitan need teil välja lülitada, kuna nad edastavad ässituslikke saateid."

"See ei ole võimalik, täidame Eesti Raadioga sõlmitud lepingut."

"Teine maailmasõda lõppes Nürnbergi protsessiga, soovitan siiski järele mõelda," lõpetas Rudjak kõneluse. Segasele olukorrale vaatamata tegi Rudjaki kõne tema endistele töökaaslastele pigem nalja. 

Nadežda viimsed päevad

20. augustil kuulutas Eesti Vabariigi ülemnõukogu Toompeal Eesti taas iseseisvaks riigiks. Sellega olid ka Nadežda päevad loetud. Viimast korda oli jaam eetris 21. augusti varahommikul. Päev hiljem otsustas vabariigi valitsus raadiojaama likvideerida. Valitsuse esimees Edgar Savisaar andis siseministeeriumile käsu "viie päeva jooksul sulgeda raadiojaam Nadežda, mille tegevus on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega ja on pikema aja jooksul kandnud õõnestuslikku iseloomu".

EV prokuratuur algatas kriminaalasja "registreerimata piraatraadiojaama Nadežda" vastu 26. augustil, süüdistades raadio juhte Kiemetsa ja Rudjakki putšiste toetavate saadete edastamises. Juba samal päeval kell 15.30 võeti raadiojaam Keilas üle, õigemini pitseeriti - sideauto ise viidi 10. septembril Riiga.

Tankipolku sõitis kohale Kirs ise, kaasas automaatidega relvastatud Valdo Kulla ja Peeter Milli. "Väravas oli algul väike segadus, kuid siis lasti meid ka relvad ega sisse. Sideauto juures selgus, et seda ümbritseva aia värav oli lukus ja võtit kohe ei leitud. Milli ütles, mis me siin enam ootame, tulistame luku puruks! Ütlesin, et jumala pärast mitte, hakata keset tankipolku laskma! Lõpuks laabus kõik, kuigi oldi solvunud, et miks me relvadega tulime," meenutab Kirs. Kirsi käsul arestiti ka Nadežda pangaarve Kohtla-Järvel Elamu-Sotsiaalpangas.

Järgmisel päeval otsiti läbi Kiemetsa, Rudjaki ja teiste Nadežda töötajate kodud ning Molodjož Estonii toimetus Tallinnas. Midagi märkimisväärset ei leitud, vaid Rudjaki korterist saadi mõned väheolulised dokumendid. Niisamuti ei andnud tulemusi läbiotsimine Tondil asuvas sõjaväeosas, kust saadi mõned magnetofonilindid.

"Ma irvitasin läbiotsijate üle. Ütlesin, et vaadake voodi alla, kuulipilduja on seal. Leegiheitja on aga keldris," meenutab Kiemets ja lisab: "Ma ei karda kuraditki!"

Asitõendite nappus kajastus ka uurimise venimises. 26. novembril 1991 pikendati eeluurimist kuni aasta lõpuni. Seejärel juba 2. aprillini 1992. Kuid nädalapäevad enne järjekordse tähtaja täistiksumist veenduti asja lootusetuses ning Alar Kirs lõpetas kriminaalasja. Eeluurimine küll tuvastas, et Rudjak ja Kiemets toetasid Nadežda eetris aktiivselt Moskva riigipöörajaid. Seda muuseas ei eitanud ka süüdistatavad ise.

"Võttes arvesse, et pärast riigipöördekatse läbikukkumist ja Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamist raadiojaam Nadežda likvideeriti ja J. Rudjaki,
V. Kiemetsa tegevus lõpetati, seoses sellega nad ei ole Eesti Vabariigile ohtlikud," lõpeb määrus. Kirsi sõnul viis tegelikult uurimise ummikusse see, et toona veel kehtiva ENSV kriminaalkoodeksi järgi mõisteti riigivastase tegevuse all Nõukogude Liidu vastast tegevust. Paraku võitlesid Kiemets ja Rudjak just selle riigi säilimise eest.

Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.

Raadiojaam Nadežda

Interrinde raadiojaam Nadežda oli esimest korda eetris 29. augustil 1990.

Keila tankipolgust edastatud saateid sai kuulata kolm korda päevas - varahommikul, keskpäeval ja õhtupoolikul.

Saated levisid umbes 80 kilomeetri raadiuses.

Viimast korda andis Nadežda endast elumärki 21. augusti hommikul 1991.

Viis päeva hiljem pandi jaam Eesti võimude poolt lõplikult kinni.

Nadežda peadirektor oli Juri Rudjak ja peatoimetaja Viktor Kiemets. Raadiojaamas töötasid veel Olga Rodina, Vladimir Vinogradov ja Juri Stefanovski. Nadežda asutamisega oli tihedalt seotud ka Jevgeni Kogan.