Kuidas paistab sõltuvushäirete kasv nn tavalisele inimesele?

Süstijate arv Eestis on rekordiliselt suur. Nägemaks, et Eestis on kanepi tarvitamine järjest enam leviv nähtus, ei pea tingimata lugema statistikat, vaid lihtsalt vaatama enda ümber.

Kergete uimastite kasutamine lõõgastusalternatiivina alkoholile on noorte seas laialt levinud ning aktsepteeritud meelelahutuse loomuliku osana. Lääneliku elustiili ülevõtmisega kaasnevad paratamatult ka läänelikud kombed – Eesti jõuab praegu Lääne-Euroopa riikidele järele.

Praegune narkopoliitika on osutunud võimetuks neid probleeme efektiivselt lahendama.

Riik finantseerib arsti juurde ­minekut, aga see pole ravi. Ravivõimalusi on meil vähe. Kas peaks olema rohkem?

Loomulikult. Ravi peaks olema kättesaadav kohe, kui sõltlasel tekib mõte oma seisundi parandamiseks abi saada. Situatsioon, kus sõltuvuses vaevlev isik peab nädalaid ja kuid järjekorras ootama, on absurdne.

Ravi ning sotsiaaltöö riskigruppidega peaks olema uimastipoliitika eesotsas, mitte keelustamispoliitika lisana kusagil tagaplaanil. Eesti on vastavate süsteemide loomiseks teinud väga vähe. Me peaksime tõsiselt ümber paigutama senised uimastipoliitika lähtealused, et poliitika jõuaks sinna, kus seda ka reaalselt vaja on – eelkõige sõltlaste ning riskigruppideni. Reaalsete probleemide lahendamise asemel läheb aga enamik ressurssi politsei- ning vanglakulutustele, mis on ilmselgelt osutunud ebaefektiivseks.

Kannabinoidide sõltlasi pöördub arsti poole vähe. Kas peaks neid selleks julgustama? Või polegi probleemi?

Ei saa eitada, et valdaval enamikul kanepitarvitajatest ei teki sellega probleemi. See seletab tõenäoliselt väikest abiotsijate arvu võrdlemisi suure tarbijaskonna puhul. See ei tähenda aga, et probleeme ei eksisteeri. Neist riskidest on eelkõige tarvis noortega rääkida – ausalt ja ohte suuremaks valetamata. Iga noor saab aru, kui adekvaatne info hakkab kiskuma antipropagandistlikuks demagoogiaks. Oskus probleeme adekvaatselt hinnata võiks tagada oskuse probleemide teket vältida.

Viimastel aastatel on palju räägitud, et kanep võib tekitada psühhoosi. Olete kohanud kedagi, kellele kanep on põhjustanud tõsiseid kahjustusi?

Kanepipsühhoos on päris hea näide riskide proportsioonist välja paisutamise kohta. Võrdlused vene ruletiga on naeruväärsed.

Kuid taas kord – see ei tähenda, et neid probleeme ei eksisteeri. Olen näinud kahte psühhoosijuhtumit, ühel juhul oli tegemist kirgliku kanepisuitsetajaga, teine polnud seda elu sees proovinud. Seega ei oska öelda, kas esimesel puhul oli tegemist põhjuslikkuse või lihtsalt kokkusattumusega. Küll aga on võrdlemisi levinud ning ka isiklikult kogetud kaasnähud regulaarsele kanepitarbimisele näiteks hajameelsuse süvenemine ning lõhnataju vähenemine.

Kõigi sõltuvushaigustega tegelemise alus on motivatsioon. Kui ei taha muutuda, siis ei saa ravida, ütleb doktor. Mida peaks tegema?

Meie suhtumine uimastisõltlastesse vajab tugevat humaniseerimist. Ühiskondlik arusaam uimastisõltlasest on, et too on alam olend, kelle elu on väärtusetu. Sõltlast tuleks eelkõige käsitleda haige inimesena, kes on haavatavas seisus ning vajab sealt pääsemiseks hoolt ja abi. Uimastisõltlane ei ole olemuslikult halb, vaid väga kurvas seisus inimene – haigus on see, mis ajab nad kasutama meeleheitlikke vahendeid raha saamiseks, haigus on see, mis ajab nad elustiililt ja väljanägemiselt sotsiaalse taluvuse ääremaadele.

Portugalis olin tunnistajaks väga edukale sõltuvusravile, mis seisnebki eelkõige inimväärsuses, ravi kättesaadavuses ja kvaliteedis.