Rääkimata lugu Viljandi koolitulistamisest: õpetaja tapmiseni viis vigade jada
Kümneaastase poisi enesetapp Sillamäel pani eestlased rääkima koolivägivallast. Praeguseks on Eesti ühiskonnas tõena tsementeerunud arvamus, et surma põhjustas koolikiusamine. Seda hoolimata asjaolust, et tegelikult ei saa me iial teada, kas lapse viis vabasurma koolivägivald või miski muu. See mõistatus jääb tema vanemaid painama alatiseks nagu ka küsimus, miks poeg neilt abi ei palunud, küll aga saatis ühele oma õpetajale sõnumi: „Aidake mind!“ Eestis leidub teinegi traagiline kooliga seotud vägivallajuhtum, mis raputas ühiskonda. See on Viljandi koolitulistamine neli aastat tagasi.
Avalikkus mäletab seda lugu umbes nii: igati eeskujulikust Eesti perest pärit 15aastane koolipoiss sai kogemata ligi isa tulirelvale ning tulistas tunnis oma saksa keele õpetajat, kes oli olnud temaga liiga karm ja nõudlik. Isegi poisi kooli hoolekokku kuulunud isa kinnitas, et õpetaja käitumine oli kiusamisest „palju tõsisem“ (Delfi 19.10.2015).
Juhtumi osas langetatud kolm kohtuotsust kirjeldavad toimunut siiski paljus teisiti kui seni avaldatud. Kokku 68 leheküljel osutatakse, kuidas 27. oktoobril 2014 Paalalinna koolis sooritatud roimani viis ränkade vigade jada. Kohtudokumentidest selguvate detailide valguses näib kohati uskumatu, et sündmustel lasti areneda veriste tagajärgedeni. Viljandi juhtum näitab, kui oluline on, et vanemad, sugulased, naabrid, hingekarjased, kaasõpilased, õpetajad ning kooli juhtkond teaks, mida teha, et katastroofi ennetada. Selleks on mõistmine väga vajalik. Just detailide, pisiaspektide ja ohumärkide mõistmine.
Esimene viga: isa andis pojale rihma
Isiksuse kujunemist mõjutavad paljuski peresisesed suhted ja kodune kasvatus. Mängufilmist „Nukitsamees“ teavad kõik eestlased, et „head lapsed, need kasvavad vitsata“.
Viljandi koolitulistaja Vahur Ruudu peres kehtis teistsugune arusaam.
Viimane kohtuotsus ütleb, et vanemad ootasid, et poeg õpiks ainult viitele.
Kui hinded olid kehvad, kodutöö tegemata või ei kuulanud poiss sõna, sai ta karistuseks kaks-kolm laksu. Mitte moepärast ata-ata tagumikule, vaid rihmaga. Viru Maakohtu kohtunik Anu Ammer järeldas, et „peres oli kujunenud uskumus, et konfliktide lahendamise üks võimalikest viisidest on füüsiline vägivald kaasinimeste vastu“.
Vahur tunnistas, et kartis oma isa. Kevadel 2014 tšättis noormees Facebookis: „Ma põgenen kodust Tartusse, sest mu isa ütleb kogu aeg, et olen ainult häbiks talle.“
Eriti karm oli isa siis, kui poiss sai halbu hindeid või kui tal oli millegi osas oma arvamus.
Kohus märgib, et ema ei kaitsnud poega piisavalt.
Ometi peaks kodu olema koht, kust laps saab mõistmist, soojust, hellust ja turvatunnet.
Aga keegi ei teadnud, et asjad pole korras. Väliselt paistis kõik okei. Vahur Ruudu isa (samuti Vahur Ruut) tunti kaitseliitlase ja Paalalinna kooli (ehk poja kooli) hoolekogu liikmena. Ta oli olnud Paistu vallavolikogu aseesimees. Ta käis kirikus ja võttis mõnikord ka Vahuri kaasa. (Ema oli Maalehe väitel kodune. Lisaks elas nendega koos Viljandi lähedal talus Vahuri vend.)
Kevadel 2015 ütles isa Päevalehele, et „probleem ei olnud meie perekonnas“. Ta lisas, et pere ei mõista, miks kuritöö toimus: „Meie pere elu paisati jäädavalt segamini. Kusjuures kõige kurvem ja halenaljakam on see, et ei ole kellegi poole pöörduda ja kaevata ka, et miks me sellesse olukorda sattusime.“
Kui Ekspress nüüd temaga ühendust võttis, teatas isa: „Ei, ma ei anna sellel teemal intervjuusid. Head päeva!“ ning katkestas telefonikõne. Ka Vahuriga sotsiaalmeedias ühenduse võtmine ei toonud tulemust.
Noormees ise ei andnud toona õpetajatele ega teistele täiskasvanutele märku, et midagi on valesti ja ta vajab abi. Tema eelmisest koolist (Paistu oma) iseloomustati Vahurit rõõmsameelse poisina, kes tundis huvi tehnika vastu ja armastas käsitöötunde. Poiss oli rahutu, ei suutnud keskenduda tööle, ärritus kiiresti ja solvus õpetaja märkuste peale.
Veretöö ajal õppis Vahur Paalalinna kooli 9.a klassis. Sealne õpetajaskond iseloomustas teda vaikse ja tagasihoidlikuna. Ta töötas tundides kaasa. Tal polnud probleeme sobimatu käitumise või distsipliiniga. Probleemiks oli pingetaluvus, leiti ka Paalalinna koolis.
Pedagoogid märkisid, et Vahur Ruut oli keskmise õppeedukusega. Talle olid rasked pigem keeled kui reaalained.
Isa ja ema aga ei oodanud Vahurilt keskmist õppeedukust. Nad soovisid, et poeg oleks viieline.
Teine viga: isa pidas õpetaja käitumist pedofiilseks käperdamiseks
Mingil ajahetkel tekkis Vahuril lahkheli saksa keele õpetaja Ene Sarapiga. Nooruk rääkis kohtus, et õpetaja olevat teda tunni ajal katsunud ja mõnitanud. Õpetaja tuli tunnis muudkui tema selja taha ning hakkas pead, kaela, kätt ja õlga silitama. See oli väga ebameeldiv.
Kui Vahur tunnis mõnda asja ei osanud, solvanud õpetaja teda: nimetas lolliks ja rumalaks. Roimapäeval pelgas poiss õpetaja pragamist, sest ta ei leidnud hommikul saksa keele asju üles.
Aga kohus ei uskunud seda juttu. Õpetaja Sarapi käest polnud võimalik midagi küsida, kuid ülejäänud tunnistajad, sealhulgas Vahuri klassikaaslased, kirjeldasid teda hoopis teistsugusena kui mõrvar.
Üks neist nimetas õpetajat õiglaseks. Proua Sarap ei olnud kellegi suhtes nõudlikum ega kriitilisem. Jah, ta pani tunni ajal aeg-ajalt oma käe õpilase õlale, aga ta käitus õpilastega viisakalt.
Teine tunnistaja märkis, et õpetaja Sarap oli range, kuid mitte ebaõiglaselt range. Ta noomis õpilasi, kui õppematerjalid olid maha ununenud, aga sellest polnud suurt probleemi. Tunnistajale ei tulnud meelde, et õpetaja oleks nimetanud kedagi rumalaks või et mõni õpilane oleks kurtnud, et õpetaja tunnis teda puudutab.
Kolmas tunnistaja kinnitas, et õpetaja oli range, aga mitte põhjendamatult. Poiste suhtes oli ta karmim, kuid põhjusel, et tüdrukud oskasid ainet paremini ja neil olid kodused tööd tehtud. Kui saksa keele asjad jäid koju, ei hakanud õpetaja solvama, andis vahel enda töövihiku või õpiku. Õpetaja Sarapil oli tõesti harjumus panna käsi õpilase seljale – siis, kui too hea hinde sai.
Neljas tunnistaja iseloomustas õpetajat sõbraliku ja lahkena. Vahetevahel ta noomis – näiteks siis, kui õppematerjalid koju jäid. Jah, õpetaja puudutas õpilasi käe või õla pealt, kuid ta tegi seda tunnustavalt. Või kui ta soovis näha, mida kirjutas õpilane vihikusse või töövihikusse.
Ene Sarap suhtus õpilastesse hästi. Eelmisel kevadel oli ta kirjutanud tookordse 8.a klassi kohta, et „saksa keele rühm on väike, kuid tunnis töökas ja aldis ka ühistele ettevõtmistele“.
Tartu Maakohtu kohtunik Aivar Hint ütles oma otsuses selgelt, et õpetaja Sarapi poolt õpilaste puudutamine õppetöö käigus kiituse või juhendamise eesmärgil ei ole õigusvastane rünne, samuti mitte solvamine. Ükski tõend ei näidanud, et õpetaja oleks rikkunud Vahur Ruudu autunnet ja väärikust.
Tema isa oli teist meelt. Kui poeg rääkis, et õpetaja katsub teda, leidis isa, et õpetaja on pedofiilsete kalduvustega. Ta ütles seda ka pojale.
Poiss tunnistas kohtus, et koolis ta kellelegi sellest, et õpetaja teda kiusab, et rääkinud.
Isa ei liigutanud lillegi, kuigi täiskasvanud mees peaks suutma kaitsta oma lapse huve.
Kohtunik Hint ei pidanud eluliselt usutavaks isa väidet, et ta ei saanud oma lapse huvides pöörduda kooli juhtkonna, haridusosakonna või õiguskaitseorganite poole, et õpetaja lõpetaks tema poja puudutamise, silitamise ja katsumise ning solvamise, aga ka muu sellise käitumise. Isa oli ju kooli hoolekogu liige ja pidi teadma, mida kooli kodukord laseb teha probleemide ja konfliktide lahendamiseks. Ta saanuks rääkida poja klassijuhataja või kooli direktoriga. Minna politseisse. Aga selle asemel tegeles ta kodus õpetaja „alusetu sildistamisega“ (kohtuniku väljend) ning ei kujundanud pojas arusaama, et probleeme saab lahendada vestlustega. Ta jättis oma lapse murega üksi.
Kolmas viga: sõbrad ei andnud teada, et Vahur kavandab mõrva
Tõenäoliselt on enamik inimesi mõelnud teisele inimesele haiget tegemisest. Noored on selles vallas kohati julmemad. Näiteks kujunes mõni aeg tagasi ütlus „pane end põlema!“ lausa käibefraasiks – ilma et säärase „ettepaneku“ tegija mõtleks, mida selline üleskutse reaalselt tähendaks.
Lõviosa inimesi ei tee oma mõtteid teoks.
Vahur Ruut tunnistas, et mõtles saksa keele õpetaja tapmisest juba kaheksanda klassi lõpus, aga see oli rohkem nali.
Tol kevadel tegi politsei koolis reidi ja leidis Vahuri kotist noataolise eseme.
Tema mobiiltelefoni mõrvajärgne uurimine näitas, et noormees oli otsinud teavet mõrva, vangla, karistuste, revolvrite, „ottowa terrori“ (mõned päevad enne Viljandi kurbmängu toimus terrorirünnak Kanada pealinnas Ottawas) ja Eesti koolitulistamiste kohta.
Poisi kirjad sotsiaalmeedias näitasid seda osa temast, mida avalikkus ei näinud. Kevadel 2014 teatas noormees Facebookis vesteldes „Krt ma lasen kõik maha“ ja „Kooli tulistamise teen“ ning teine kord „Ma kardan saksa õpsi“. Nimetas õpetajat kurjaks vanamutiks.
Sügisel konflikt jätkus. Oktoobri alguses kirjutas Ruut Facebookis vestluskaaslasele, et „saksa on hirmus tund“.
Kaks nädalat enne mõrva tšättis poiss: „Saksa õps rikkus päeva ära.“ Ta teatas, et on psühhopaat ning küsis: „Kas sa oleks mu sõber kui ma oleks mõrvar?“
Sellised avaldused pidanuks häirekellad valjult helisema panema. Seda enam, et poisil oli huvi relvade vastu.
Aga midagi ei juhtunud. Võimalik, et sõpruskond ei osanud ohumärke välja lugeda või ei tajunud olukorra tõsidust. Eesti koolid olid ju sügiseni 2014 tulistamisvabad.
Paalalinna kooli personalil polnud aimugi, millised mõtted liikusid Vahur Ruudu ajus, millised mureussid uuristasid tema hinge.
Pärast mõrva leiti Vahuri toast karp kirjaga, et ta hoiab seal „oma varandust, mälestusi ja tundeid, mida ta kunagi ei tunne. Vabadust sümboliseerib see karp, kes selle kunagi endale saab, tunneb armastust, saab vabaduse ja saab varanduse. Vabadus on varandus, mida inimene tunneb alles siis, kui ta on vangistuses. Armasta ja hoia seda mis sul on taha liiga palju. Maailmas kus on headus, on ka kurjus, alati on maailmas kõigele vastand ja alati on kõik tunduv. Maailm muutub, miskit pole igavene.“
Seda võib võtta ühe meeleheitel noormehe hingepõhjast tulnud karjatusena. Ta vajanuks abi, aga ta ei osanud või ei julgenud või ei tahtnud seda paluda.
Koolitulistaja rääkis kohtus, et viimane konflikt õpetaja Sarapiga toimus nädal enne vaheaega, kui õpetaja tahtis talle panna ühtesid, kuid lõpuks halastas.
27. oktoobril algas kool uuesti. Poiss ei leidnud hommikul saksa keele asju üles. Otsimise jätkamise asemel otsustas ta õpetaja tappa. Seekord mõtles ta seda päriselt.
Kui advokaat küsis Ruudult, kas ta soovis õpetajale kätte maksta, vastas poiss: „Ei, tahtsin lihtsalt oma probleemi lahendada.“
Neljas viga: kaasõpilased ei tõstnud häiret, kui Vahur neile relva näitas
Vahur Ruut teadis, et tema isal on kodus tulirelv, mida ta hoidis koos dokumentide ja ema kuldehetega magamistoa peeglikappi peidetud seifis.
Revolver Amadeo ROSSI-851 oli Vahurile tuttav. Noormees oli seda hoidnud, kui isa relva puhastas. Nad olid paar aastat varem ka tulistanud ühes karjääris vastu liivaseina. Niimoodi, et isa hoidis kahe käega relvast ja poiss vajutas päästikule.
Relvakapi võtme eest hoolitses Vahuri ema, kes peitis seda iga paari nädala tagant uude kohta.
Vahuril kulus võtme leidmiseks kümmekond minutit. See peitus pesukapis riiete all.
Noormees võttis revolvri ja üheksa padrunit.
Tal oli veel mitu tundi aega mõelda, kas võtta veretöö ette või mitte. Need tunnid ei muutnud tema otsust.
Kell 13.20 algas saksa keele tund.
Enne tundi laadis Vahur kempsus relva, näitas seda klassiruumis kahele klassikaaslasele ja pistis revolvri vöö vahele.
Kumbki klassikaaslane ei tõstnud häiret, kuigi tulirelva kooli kaasa võtmine on ohtlik ja haruldane.
Veel olnuks võimalus mõrtsukat peatada. Aga läks teisiti.
Lisaks Vahurile viibis saksa keele tunnis neli õpilast.
Tund algas nagu tund ikka. Mitte miski ei viidanud peatsele tragöödiale. Õpetaja Sarap paistis rõõmus olevat. Tegi nalja.
Vahuri asjade koju jäämisest ei tõusnud tüli.
Veidi enne tunni lõppu kirjutas õpetaja midagi tahvlile, kui Vahur püsti tõusis ja tulistama hakkas. Ta lasi õpetaja suunas kuus lasku. Siis sai trummel tühjaks.
Ohver ei pruukinud arugi saada, mis ja miks toimub, sest ta seisis klassi poole seljaga. (Võimalik, et poisil olnuks silmside puhul raskem õpetajat tulistada.)
Kolm tabamust saanud naine suri kohapeal.
Üks õpilastest arvas esialgu, et tegemist on naljaga. Aga kui õpetaja enam püsti ei tõusnud, mõistis ta juhtunut.
Vahur Ruut kõndis õpetaja laua juurde. Veendus, et põrandale varisenud naine on surnud. Võttis taskust tikutopsi lisapadrunitega ja laadis relva uuesti. Keeras õpetaja laual lebanud võtmega klassiruumi lukku.
Ühe klassikaaslase sõnul ütles Vahur, et tappis õpetaja klassikaaslaste pärast ja nemad on süüdi. Teise väitel selgitas poiss oma tegu sõnadega: „Ta sundis mind!“ Kolmas lisas, et Vahur teatas ust lukustades, et ta on nüüd kurjategija ja klassikaaslased tema pantvangid.
Üks juhtunust vapustatud tüdruk hakkas nutma. Ta palus end välja lasta. Sama ütles teine neiu. Vahur lasigi nad välja ja keeras uuesti ukse kinni.
Klassist välja saanud tüdrukud teatasid juhtunust. Kui kooli infojuht saksa keele klassini jõudis, oli klassiuks pärani, õpetaja lebas vereloigus ning Vahur Ruut ütles, et lasi õpetaja maha ja palus kutsuda politsei.
Kiirabi sai korralduse välja sõita kell 13.57. Kolm minutit hiljem olid meedikud juba kohal. Päästa polnud enam kedagi.
Infojuht rääkis kohtus, et Vahur Ruut kõneles talle kohe pärast tapmist, et õpetaja oli teda kiusanud ja mõnitanud, aga tema sellest kellelegi ei rääkinud, sest nagunii ei usuta. Ja et ta pelgas, et õpetaja hakkab teda mõnitama, sest tal jäid selle tunni asjad koju (hilisem kohtulik uurimine ei näidanud, et õpetaja oleks enne kuritegu Vahur Ruutu rünnanud või provotseerinud). Noormees lisas, et ema on nüüd temas väga pettunud.
Viies viga: Vahur ei olnud siiras
Vigade tegemine on inimlik. Paraku on seda ka soov karistust kergendada või sellest lausa pääseda.
Vahur Ruut teatas pärast roima, et hääled peas olla käskinud hommikul tal õpetaja maha lasta. Aga kohtunik Hint pidas seda juttu mitteusaldusväärseks ja ennast õigustavaks, sest laps ei olnud kordagi rääkinud oma emale ja isale häältest peas. Aga et kõik kindel oleks, tehti poisile tavapärasest põhjalikum kohtupsühholoogia ja -psühhiaatria ekspertiis. Eksperdid ei välistanud võimalust, et „süüdistatava poolt meelepetete väljendamine võib olla seotud sooviga saada kergemat karistust“.
Kohtus teatas Vahur Ruut, et ta kahetseb tehtut. Kuid kohtunik Hint ei pidanud teda lõpuni siiraks. Ta märkis, et samal ajal püüdis noormees näidata tapetut alusetult negatiivselt ehk õela ning õpilasi mõnitava ja solvava õpetajana. Ja rääkides häältest peas, püüdis poiss leida põhjust öelda, et keegi teine soovitas tal kurja teha.
Küll aga mainis kohtunik süüd suurendavaid asjaolusid. Tapmine oli ette kavatsetud. Vahur Ruut tulistas õpetajat korduvalt. Ta tegi seda selja tagant ehk õpetajal puudus vähimgi võimalus end kaitsta. Noormees tappis kogu klassi ees. Ta oli teatanud, et õpetaja ei meeldi talle, ning valis probleemide lahendamiseks tapmise: „see on eriti küüniline suhtumine teise inimese ellu“.
Alaealisele tapjale saab määrata kuni kümne aasta pikkuse vanglakaristuse. Maakohus saatis Vahur Ruudu üheksaks aastaks türmi. Ringkonnakohus kinnitas vangistuse sama pikana. Muutus vaid menetluskulude tasumine: isa asemel peab 8906 eurot hüvitama tapja ise.
Ringkonnakohtu kolleegium (Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau) märkis ka, et „püüdu oma teo tagajärgi reaalselt leevendada antud asjas ei nähtu“: pärast kuritööd ei käinud keegi Ene Sarapi abikaasaga rääkimas ja temalt andestust palumas.
(Noormehe isa tegi seda küll meedias. Ta ütles Postimehele: „See on kohutav traagiline sündmus, meie perel on äärmiselt kahju. Kaastunne hukkunu lähedastele, omastele, lastele, abikaasale.“)
Vahur Ruudu vabastamisotsuses öeldakse, et noormees muutus Viru vanglas karistust kandes avatumaks, kui oli sinna saabudes. Kuid hoidis omaette. Ütles, et ta ongi üksik.
Ta protestis vaid ühe korra – kohtu selgitusel „protsessiva teismelisena, protestides kõige ja kõigi vastu. Vangla hinnangul oli protesti põhiliseks põhjuseks pikk karistusaeg, mis ei jäta eriti ruumi unistustele.“
Vahur Ruut töötas kinni istudes koristajana. Lõpetas üheksanda klassi. Alustas kahel korral edasi õppimist, kuid loobus, sest „õpilased on laisad ja nad kogu aeg räägivad“. Vabaduses lubas ta minna tööle ja täiskasvanute gümnaasiumisse.
Osales pereteraapias ja leppis vanematega ära. Noormees sai üle tosina korra loa kodus käia.
Tänavu 6. mail toimus Rakvere kohtumajas istung, kus Vahur Ruut osales videosilla kaudu. Näib, et seekord oli ta tõsiselt järele mõelnud. Ta teatas, et kahetseb, et ta nii paljudele inimestele haiget tegi. Et ükskõik kuidas ta seda koledat tegu põhjendab, „mitte ükski põhjendus ei oleks õige, kuna seda ei anna põhjendada lihtsalt“.
Ta tunnistas, et pole õpetaja lähedastega suhelnud. Alguses küll mõtles kirjutada ja helistada, aga siis hakkas häbi.
Noormees avaldas lootust, et ta saab vabana tõestada, et ta ei ole halb ega vägivaldne. Et vanglasse saabudes oli ta teistsugune ja ülbe, aga nüüd on ta muutunud.
Vanemad lubasid ta tagasi enda juurde elama võtta. Kohtunik Ammer märkis siiski, et nüüd, juba täisealisena, on Vahur Ruudul õigus ja võimalus vahetada elukohta, kui senine kodu osutub talle mingil põhjusel ebasoodsaks või -sobivaks.
Prokuratuur oli Vahuri vabastamise vastu. Vangla samuti, sest riskihinnangu kohaselt paneb ta lähema kahe aasta jooksul 40 protsendi suuruse tõenäosusega toime vägivaldse kuriteo. Kuid kohtunik Ammer leidis, et seekord tunnistas Vahur Ruut oma süüd ja kahetseb tehtut siiralt. Ta pole enam 15aastane mürsik, kes polnud kurja tehes küll enam laps, kuid ka veel mitte täiskasvanu. Nüüd on ta 20aastane nooruk, kes on valmis võtma kohustusi ja vastutust, oskab hinnata oma minevikupatte ja tegutseda eesmärkide nimel. „Rohkemat kasu pikemalt vanglas viibimisel ja tema ühiskonnast isoleerimisel ei ole vangistuse eesmärkide täitmisel võimalik saavutada,“ leidis kohtunik.
Vahur Ruut pääses vabadusse. Ta istus tapatöö eest trellide taga neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva.
Aga tema karistus pole lõppenud. Ta viibib kahe aasta pikkusel katseajal.
Sellel lool ei ole õnnelikku lõppu
Vahur Ruut unistas vanglas arstiks või õpetajaks õppimisest. Aga ta mõistis, et mineviku tõttu ei pruugi see teoks saada.
Tänavu sügisel möödub Viljandi tragöödiast viis aastat. Siis tuletatakse seda lugu taas meelde. Nagu ka siis, kui mõnes Eesti koolis leiab aset vägivaldne juhtum – Paalalinna koolis toimunu oli ju oma valdkonnas Eesti esimene ja loodetavasti ka viimane.
Kuid tegelikult ei olnud see tüüpiline koolivägivalla juhtum. See oli vägivald, mis toimus koolis.
