Ashlee Vance „ELON MUSK. Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku“

Raamatus „Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku“ annab kogenud tehnoloogiaajakirjanik Ashlee Vance avalikkusele esimest korda realistliku ülevaate maailma ühe hulljulgeima ettevõtja erakordsest elust ja tegevusest.

Autor, kellel oli erakordne võimalus rääkida nii Muski kui ka tema pereliikmete ja sõpradega, jälgib mehe teed alates karmist lapsepõlvest Lõuna-Aafrikas kuni jõudmiseni maailma äritippude hulka. Vance küsitles ligi kolmesada inimest, et panna kirja Muski maailma muutvate ettevõtete – PayPali, Tesla, SpaceXi ja SolarCity – pöörased tekkelood ning iseloomustada meest, kes on uuendanud tööstust ja süstinud sellesse tublisti uuenduslikkust, samal ajal endale hulgaliselt vaenlasi kogudes.

Vance väidab, et Musk – üks kõige ebatavalisemaid ja hämmastavamaid suurkujusid ettevõtluse ajaloos – on kaasaegne kombinatsioon sellistest legendaarsetest leiutajatest ja töösturitest, nagu Thomas Edison, Henry Ford, Howard Hughes ja Steve Jobs.

Rohkem kui ükski teine tänapäeva ettevõtja on Musk suunanud oma energia ja tohutu varanduse avastamaks tulevikku, mis on rikas ja sama kaugeleulatuv nagu teadusliku fantastika kuldaja visionääride unistused.

****

ELONI MAAILM

„Kas sa arvad, et ma olen hull?”
Selle küsimuse esitas Elon Musk meie ühise pikaleveninud õhtusöögi lõpetuseks kallis mereannirestoranis Silicon Valleys. Mina olin esimesena restorani jõudnud ja tellinud endale džinni toonikuga, teades, et Musk hilineb nagu alati. Musk saabuski umbes veerand tunni pärast, jalas disainerteksad ja nahkkingad ning seljas tartaanmustriga triiksärk. Musk on ligi 185 cm pikk, aga küsige ükskõik kellelt tema tuttavatest ja nad kinnitavad teile, et ta näeb palju pikem välja. Ta on absurdselt laiade õlgadega tugev ja jässakas mees. Võiks arvata, et ta kasutab oma kogukat kehaehitust enda kasuks, et alfaisase kombel ruumi siseneda. Selle asemel on tema tulek pigem tagasihoidlik ja vagur. Ta hoiab kõndides pead kergelt ettepoole, lauani jõudes surub kiiresti tervituseks kätt ja võtab siis istet. Nüüd vajab Musk mõnd minutit aega, kuni ta end kogub ja vabalt tundma hakkab.

Musk kutsus mind õhtust sööma, et pidada läbirääkimisi. Poolteist aastat tagasi olin talle teada andnud oma plaanist temast raamatut kirjutada, ja tema oli mulle teada andnud, et tema mulle selles ettevõtmises abiks ei ole. Tema koostööst loobumine oli pettumus, aga tõi minus välja reporteri jonnaka olemuse. Kui ma pean selle raamatu kirjutama tema abita, mis siis ikka.

Muski ettevõtetest Tesla Motors ja SpaceX on aja jooksul lahkunud terve hulk inimesi ning nemad on kindlasti valmis rääkima, pealegi tundsin juba paljusid tema sõpru. Mitme kuu jooksul olin jõudnud teha terve rea intervjuusid ning protsessis osales juba ligi 200 inimest, kui ma uuesti Muskist kuulsin. Ta helistas mulle koju ja teatas, et see lugu saab jätkuda kaht moodi: tema võib muuta mu elu kas äärmiselt keeruliseks või mind selles ettevõtmises kõigest hoolimata aidata. Ta teatas, et on valmis koostööd tegema, kui saab raamatu enne trükkiminekut läbi lugeda ja lisada kogu teksti ulatuses joonealuseid märkusi. Ta ei teeks minu kirjutatusse parandusi, ent tahaks, et temal võimaldataks avaldada arvamust neis kohtades, kus on faktide vastu eksitud. Ma mõistsin, mis selle soovi ajendiks oli. Musk tahtis saada oma eluloo üle vähemalt mingitki kontrolli. Kuna tal on teadlase maailmavaade, tunneb ta faktivigade ees lausa vaimset ängistust. Võib öelda, et iseäranis närib tema vaimu viga mustvalgel kirjapanduna. Kuigi ma mõistsin tema suhtumist, ei saanud ma lasta tal oma raamatut lugeda nii ametialastel, isiklikel kui ka praktilistel kaalutlustel. Muskil oli tõest oma nägemus ja see ei olnud alati tingimata see versioon, mida jagas kogu ülejäänud maailm. Ta kipub andma sõnaohtraid vastuseid ka kõige lihtsamatele küsimustele, seepärast tundus kartus 45leheküljelisest joonealuste märkuste lisast liigagi reaalne. Siiski nõustusin temaga õhtustama ja vestlema, et näha, kas me jõuame kompromissini.

Meie vestlus algas aruteluga suhtekorraldajate (PR) üle. Musk on kurikuulus selle poolest, et tema PR-töötajad kipuvad kiiresti läbi põlema, ja Tesla jahtis parasjagu uut kommunikatsioonipealikku. „Kes on maailma parim suhtekorraldaja?” küsis ta vägagi muskilikul moel. Seejärel rääkisime ühistest tuttavatest, Howard Hughesist ja Tesla tehasest. Kui ettekandja meie laua juurde tellimust võtma tuli, palus Musk temalt soovitusi, mis roog sobiks kokku tema vähese süsivesikusisaldusega dieediga. Ta otsustas kalmaarileemes serveeritud praetud hiidmerivähipalade kasuks. Läbirääkimised ei olnud veel alanudki, aga Musk jagas juba lahkelt enda kohta infot. Ta tunnistas, milline on tema suurim hirm, mis ei lase öösiti magada: nimelt see, et Google’i kaasasutaja ja tegevjuht Larry Page võib luua tehisintellektiga varustatud robotite armee, mis suudab hävitada kogu inimkonna. „Ma olen sellepärast tõsiselt mures,” tunnistas Musk. Muski enesetunnet ei parandanud teadmine, et tema ja Page on väga lähedased sõbrad ja et ta peab Page’i üldiselt heade kavatsustega inimeseks, mitte mõneks kurjuse kehastuseks. Tegelikult oligi Muski arvates probleem just selles, et Page’i üdini heasüdamlik loomus pani teda uskuma, et masinad teevad alati seda, mida meie neil teha palume. „Mina nii optimistlik ei ole,” väitis Musk. „Ta võib kogemata midagi kurja valmis ehitada.” Kui toit saabus, pistis Musk selle nahka. See tähendab, et ta mitte niivõrd ei söönud rooga, kui lihtsalt hävitas selle paari hiiglasliku ampsuga enda eest taldrikult. Kuna mina püüdsin kõigest väest säilitada Muski heatujulisust ja vestlushimu, ulatasin talle suure tüki oma lihakäntsakast. See plaan mõjus... tervelt pooleteiseks minutiks. Liha. Amps. Otsas.

Võttis aega, et viia Muski mõtted eemale süngetelt teemadelt ja võimalikust hukatusest tehisintellekti käe läbi ning jõuda minu jaoks põletava teemani. Kui triivisime vaikselt jutuga raamatu suunas, hakkas Musk mind küsitlema ja tundma õppima, uurides põhjalikult, miks ma tahan temast kirjutada, ja kaaludes minu kavatsusi. Kui tekkis sobiv hetk, võtsin jutujärje temalt üle ja hakkasin ise vestlust juhtima. Džinniga segunenud adrenaliinihulga mõju all valmistusin laskuma 45minutilisse jutlusse kõigist põhjustest, miks Musk peaks laskma mul sügavale oma ellu kaevuda, loobudes kogu kontrollist kirjutatu üle, mida ta vastutasuks oli tahtnud. Püüdsin rõhutada joonealuste märkuste sisemist piiratust, mille rohkus jätaks Muskist mulje kui kontrollihullust ning paneks põntsu minu ajakirjanduslikule kompetentsile. Minu suureks üllatuseks katkestas Musk mind juba paari minuti järel ja ütles lihtsalt: „Olgu.” Üks asi, mida Musk oskab väga kõrgelt hinnata, on otsusekindlus ja ta austab neid, kes jätkavad ka pärast seda, kui neile on korduvalt ära öeldud. Varem on kümned ajakirjanikud temalt elulooraamatu kirjutamisel abi palunud, ent mina olin olnud ainus tüütu sitavares, kes oli jätkanud Muski esialgsest keeldumisest hoolimata, ning see paistis talle meeldivat.

Õhtusöök jätkus meeldiva vestlusega, mille ajal unustas Musk oma dieedi. Ettekandja ilmus laua juurde tohutusuure kollase suhkruvatist skulptuuriga ja Musk süvenes sellesse, rebides mõnuga magusa suhkruvahu ribasid. Me olime jõudnud kokkuleppele. Musk võimaldab mulle ligipääsu oma ettevõtete juhtidele, samuti sõpradele ja perele. Ta kohtub minuga kord kuus toimuvatel õhtusöökidel, kuni raamatu valmimiseni. Esimest korda oli Musk nõustunud lubama ühel ajakirjanikul siseneda oma maailma ja tutvuda selle peensustega. Kaks ja pool tundi pärast seda, kui olime alustanud, pani Musk käed lauale, tegi liigutuse, nagu hakkaks tõusma, ent peatus siis, vaatas mulle sügavalt silma ja pahvatas välja selle uskumatu küsimuse: „Kas sa arvad, et ma olen hull?” Selle hetke kummalisus muutis mind alguses sõnatuks, samal ajal kui kõik minu närvilõpmed püüdsid taibata, kas see on mingit sorti mõistatus, ja kui on, kuidas peaks sellele kunstiliselt vastama. Alles siis, kui olin Muski seltsis juba küllalt aega veetnud, mõistsin, et see küsimus oli mõeldud rohkem temale endale kui minule. Oli üsna ükskõik, mida ma sellele vastan. Musk peatus veel viimast korda ja avaldas valjult kahtlust selle üle, kas mind võib ikka usaldada, ning vaatas mulle sügavalt silma, et otsusele jõuda.
Sekundi murdosa pärast jätsime juba kättpidi hüvasti ja Musk sõitis minema punases Tesla Model S sedaanis.

Iga uurimus Elon Muskist peab algama SpaceXi peakorterist Californias, täpsemalt Hawthorne’is, Los Angelese eeslinnas, mis asub mõne miili kaugusel Los Angelese rahvusvahelisest lennujaamast. Just seal leiavad külastajad eest kaks hiiglaslikku Marsi plakatit, mis ripuvad kõrvuti seinal ja juhatavad teed Muski vaheseintega eraldatud kontoriboksini. Vasakpoolne plakat kujutab Marsi sellisena, nagu see on täna: külma ja viljatu punase hiiglasena. Ent parempoolne näitab Marsi üüratu rohelise maismaamassina, mida ümbritsevad ookeanid. Planeet on üles soojendatud ja muudetud inimasustusele sobivaks. Musk kavatseb seda kunagi ka tegelikult saavutada. Aidata inimestel saada kosmoseasukateks on tema selgelt välja öeldud elueesmärk. „Ma tahaksin surra teadmisega, et inimkonnal on helge ja kirgas tulevik,” sõnab ta. „Kui me suudame lahendada säästliku energia probleemi ja liikuda selles suunas, et saada mitut planeeti asustavaks multiplanetaarseks liigiks, millel on oma jätkusuutlik tsivilisatsioon teisel planeedil – et jääda püsima ka kõige hullema stsenaariumi teostumise ehk inimteadvuse väljasuremise korral…” ja siin teeb mees hetkelise pausi, „arvan, et see oleks väga hea saavutus.”

Kui mõned asjad, mida Musk ütleb ja teeb, tunduvad olevat absurdsed, tuleb see sellest, et mingil tasemel need seda kindlasti ongi. Näiteks samal hetkel, kui Muski sekretär on talle just ulatanud mõned küpsised ja šokolaadihelvestega üle puistatud jäätise, räägib mees puhtsüdamlikult maailma päästmisest, endal alahuul jäätisega koos.

Muski kindel valmisolek võtta ette uskumatuina näivaid ülesandeid, on teinud temast jumaluse Silicon Valleys, kus teised tegevjuhid nagu Page räägivad temast austava imetlusega, ja alles tärkavad ettevõtjad püüdlevad selle poole, et „olla nagu Elon”, samamoodi nagu aastaid tagasi püüeldi selle poole, et jäljendada Steve Jobsi. Kuid Silicon Valley on paik, kus elatakse justkui tegelikkuse moondunud versiooni järgi ning sellest jagatud fantaasiast väljaspool jätab Musk endast tunduvalt erilisema mulje. Tema on tüüp, kes tegeleb elektriautode, päikesepaneelide ja rakettidega, mis propageerivad asjatut lootust. Unustage Steve Jobs. Musk on teaduslik-fantastiline versioon P. T. Barnumist, kes on saanud üüratult rikkaks inimeste hirmu ja enesevihkamist teenides. Osta Tesla. Unusta natukeseks ajaks kõik see halb, mis sa planeedile teinud oled.

Mina olen juba pikka aega olnud viimatinimetatud väite pooldaja. Musk on jätnud mulle endast heade kavatsustega unistaja mulje, kuuludes seetõttu täie õigusega Silicon Valley tehnilis-utoopilise klubi liikmete hulka. See rühmitus on nagu segu kirjanik Ayn Randi fännidest ja insenermõtlemise absolutistidest, kes arvavad, et nende hüperloogilises maailmanägemises leidub Vastus kõigile ja kõigele. Kui meie, ülejäänud, neil vaid teelt eest tuleksime, lahendaksid nemad kõik meie probleemid. Ühel päeval, mis saabub õige pea, suudame kindlasti ka oma aju arvutisse alla laadida, ise puhata ja lasta nende algoritmidel hoolitseda kõige ülejäänu eest. Suur osa nende tehniliste utopistide ambitsioonikatest kavatsustest on äärmiselt innustavad ja nende töös abiks. Ent samas muutuvad need utopistid väsitavaks oma banaalses suhtumises tehnikasse ja kalduvusega tundide viisi lobiseda, midagi olulist ütlemata. Veelgi häirivam on nende kõige selle taga peituv sõnum, et inimolendid on ekslikud ja inimkond ise on väsitav koorem, millega tuleb parajal ajal tegeleda. Kui tabasin Muski mõnelt Silicon Valley ürituselt, kõlas tema pretensioonikas ja pompöösne jutt, otsekui olnuks see väljavõte mõnest tehnilis- utoopilisest näidendiraamatust. Ja mis kõige häirivam, tema maailma päästmiseks loodud ettevõtetel ei läinud sugugi nii hästi.

Siiski olid minusugused küünikud 2012. aasta alguses sunnitud märkama, mida Musk oli tegelikult jõudnud korda saata. Tema kunagi palju kiusatud ja aasitud ettevõtted olid edukad pretsedenditutes asjades. SpaceX lennutas varustust kandva kapsli rahvusvahelisse kosmosejaama ja suutis selle turvaliselt Maale tagasi tuua. Tesla Motors sai valmis Model Si – kauni, ainult elektril töötava sedaani, mis võttis kogu autotööstuse hingetuks ja andis Detroidile kainestava kõrvakiilu. Need kaks saavutust kergitasid Muski kuskilt kahtlastest kõrgustest ärimaailma titaanide hulka. Ainult Steve Jobsil olid ette näidata sarnased saavutused kahes nii erinevas tööstusharus, kui sageli tulid samal aastal välja nii uhiuus Apple’i toode kui ka Pixari menufilm. Siiski ei piirdunud Musk üksnes sellega. Tema oli lisaks kõigele muule esimees ja suurim osanik ka SolarCitys, kiirelt kasvavas päikeseenergiat kasutavas ettevõttes, mis valmistus tollal börsil esmaseks avalikuks pakkumiseks. Mingi ime läbi suutis Musk jõuda suurimate saavutusteni, mida nii kosmose-, auto kui ka energiatööstus olid aastakümnete jooksul kogeda saanud ning mis jätsid eemalt vaadates mulje, justkui oleks see saavutatud ühe sõrmenipsuga. Just 2012. aastal otsustasin välja uurida, milline on Musk päriselt, ja kirjutada temast kaaneloo ajakirjale Bloomberg Businessweek. Tollal käis Muski elus kõik tema ustava assistendi ja lojaalse parema käe Mary Beth Browni kaudu. Tema oli see, kes kutsus mind külastama paika, mida ma olen hakanud nimetama Muskimaaks.

Iga inimest, kes esimest korda elus Muskimaale satub, tabab seesama kummastav kogemus. Sul palutakse parkida oma auto One Rocket Roadile Hawthorne’is, kus asub SpaceXi peakorter. Tundub võimatu, et keegi võiks pidada Hawthorne’i oma koduks. See on Los Angelese troostitu piirkond, kus lagunenud majad, kehvad poekesed ja viletsad söögikohad ümbritsevad tohutusuuri tööstuskomplekse, mis tunduvad olevat ehitatud mingi igava ristkülikunimelise arhitektuurilise liikumise laineharjal. Kas Elon Musk tõesti suutis luua oma ettevõtte kogu selle jubeduse keskele? Siis aga, korraga, hakkab kõik tunduma loogilisem, kui näed ligi viie hektari suurust ristkülikut, mis on maalitud suurejooneliselt valgeks, märkimaks „keha, hinge ja vaimu ühtsust”. See on SpaceXi peahoone.
Alles pärast seda, kui oled SpaceXi ustest sisse astunud, tuleb ilmsiks kogu hiilgus, mille see mees on saavutanud. Musk on ehitanud keset Los Angelest päris tõelise raketitehase. Ja selles tehases ei valmistata korraga vaid üht raketti. Ei – seal ehitatakse samal ajal mitut raketti –, kusjuures nullist peale. Tehas oli üksainus hiiglaslik tööala. Tagapool paistsid suured kaubalaadimisplatvormid, mis võimaldasid kohale tuua suuri metallikamakaid, mida transporditi otse kahekorruselise maja kõrguste keevitusmasinate juurde. Ühel pool töötasid valgetes kitlites tehnikud, kes valmistasid emaplaate, raadioid ja muud elektroonikat. Teised töötajad olid erilises, õhukindlas klaaskambris ning valmistasid kapsleid, mida raketid pidid kandma kosmosejaama. Räpirättides tätoveeritud mehed olid kõrvulukustavalt valjult pannud mängima Van Haleni ja kerisid traati raketimootorite ümber. Selles angaaris seisid mõned juba valmis raketikered üksteise kõrval reas ja ootasid veokitele laadimist. Hoone teises osas olid veel mõned raketid valge värvikihi ootel reas. Keeruline oli hoomata kõike tehases samal ajal toimuvat. Siin liikus kogu aeg sadu inimesi, kes keerlesid kõiksugu kummaliste imemasinate ümber.

See on Muskimaal alles esimene ehitis. SpaceX oli omandanud mitu hoonet, mis kunagi olid kuulunud Boeingule ja kus oli valmistatud Boeing 747 keresid. Üks neist ehitistest on kaarja katusega ja näeb välja nagu lennukiangaar. Selles asub Tesla uurimis-, arendus- ja disainistuudio. Just siin mõeldi välja Model S sedaani keremudel ja samuti selle järglase Model X sportmaasturi mudel. Stuudiost välja parkimisplatsile on Tesla rajanud ühe oma akulaadimiskeskuse, kus Los Angelese elektriautode omanikud saavad autosid tasuta laadida. Seda laadimiskeskust on kerge märgata, kuna Musk on siia rajanud Tesla logo kandva valge ja punasega obeliski, mis kõrgub keset lõpmatuna näivat äärteta basseini.

---

Lugu jätkub Ashlee Vance’i raamatus „ELON MUSK. Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku“!
Vaata lisa: www.ekspress.ee/musk