Rahandusministri peldikus tegutseb selvebaar

Haanja kandi külamehed avasid minister Ivari Padari ehitatud;välikemmergus kahekohalise iseteenindusbaari.

Haanja vallavalitsuses arutati, et tuleks maha lõhkuda pruun luitunud peldik Suure Munamäe nõlval.

Peldik nagu peldik ikka. Meeste- ja naistepool eraldi, eterniit katusel ja korralikud uksed ees. Ehitatud üliõpilase Ivari Padari osalusel kuskil 1989–1990.

Aga Haanja Tantsu-mängu-laulu Seltsi mehed võtsid kätte ja vedasid kem­mergu lõhkumise asemel kastiautoga mitme kilomeetri kaugusele Plaani külla.

Nüüd on Padari ehitatud peldikus pottide koha peal haavapakud, kabiinide vaheseinas auk ja külje peal suur silt “2-e Kõrts”.

Seltsivanem Sulev Kraam: “Vaatasime, et suhteliselt kõva ehitis veel – et ei hakka niisama ära lammutama!”

Ega Kraam rääkides üleliia heietama ei kipu – kohe hea ja lihtne kuulata.

Kraam: “Peldikuks ei tahtnud teda ka jätta. Vana koolimaja kemmerg – kaks korda suurem – on siinsamas lähedal.”

Nii et siin oli sott selge. Nüüd seisab endine peldik auväärsel kohal: kolletanud murukünkal otse maantee ääres. Vana lagunev koolimaja jääb sellest vasakule üle teeristi. Paremale – mõnekümne meetri kaugusele – jääb Plaani apostlik-õigeusu kirik.

Baari külastamise metoodika on kergesti omandatav. Muretsed omal käel meelepärase joogi, lähed istud, pudel näpus, putkasse paku peale – ja ajad vaheseina lõigatud augu kaudu sõbraga juttu.

Ja kui baaris olles uks lahti jätta, on hea jälgida, millised autod maanteel mööda sõidavad.
Kraam istub pakul ja arutleb, muhe nägu peas: “Me kohe mõtlesime, et see on selline ideaalne koht talle. Muidugi me küll kaameraga ei jälgi, mis seal toimub…”

Tee peal vuhiseb mööda must Audi. Kraam küünitab sellele järele vaatama.

“…Aga eks ikka mõned on auto kinni pidanud ja pilti teinud. Kui me oleks ta kuhugi nurga taha viinud, siis ei oleks sellel asjal mingit mõtet!”

Nii käidava koha peal on selline vigur väikestviisi turismimagnet, loodab Kraam.

Plaani küla teine magnet – punastest tellistest kirik – on baaris istudes ka väga hästi näha.
Kraam pugistab naerda. “Nojah – kirik, kõrts ja vallamaja, siis on korralik küla ju! Ja praegu seisis see plats niisama tühjalt ja oli korrast ära. Nii et minu arvates andsime me sellele paigale – ja ka sellele ehitisele – uue väärtuse.”

“Ei – sellest pole hullu midagi, et kemmerg-baar sai üles sätitud kiriku naabrusesse,” arvab Sulev Kraam.

Võrumaa ülempreester Rafael ­Hinrikusele kuuldused Plaani kiriku uuest üleaedsest ei meeldi.
“Muidugi võib see olla naljakas – aga miks just kiriku kõrvale? Kas näiteks kõlbaks kokku lasteaed ja kasiino? Ei kõlbaks ju.”

Hinrikusel on nii elutark olek, et isegi kõige lootusetum hasartmängur hakkaks sellise jutu peale oma väärtushinnanguid ümber vaatama.

“Ja sellepärast sai mõni aeg tagasi ka kirikutornist kured ära tõstetud. Inimesed küll aktsepteerivad linde ja vastupidi – aga mitte kirikutornis. Kirikul on siin maailmas ikkagi oma koht ja kõigel muul oma, eks ole ju?”

Kurblik paus. Hinrikus ohkab.

“Aga kui küla niimoodi otsustas, siis hea küll. Ega mina ei saa ka kätt ette panna. Sellises ajas ja olukorras me praegu elame.”

“Eks kõikidele kunstnikele meeldib, kui nende teoseid ekspon eeritakse!”
Rahandusminister Ivari Padar – päritolult peaaegu sama nurga mees – pugistab naerda. Kemmergu ehitamine on tal hästi meeles. Täitevkomiteest tuli korraldus, ja nii see peldik ühe tubli töömehega kahe peale püsti löödi.

Padar: ”Hiljem käisin sealt mööda ja rääkisin kõigile: näete, selle maja on projekteerinud, disaininud ja ehitanud tuntud partei- ja ühiskonnategelane Ivari Padar!”
Minister naerab jälle.

“Ilkusin ja ilkusin, kuni lõpuks ära veeti ja Plaani mehed selle oma õuele üles panid!”
Nüüd ehib kemmergubaari interjööri soliidsete mõõtmetega vineertahvel, mis projekteerijat, disainerit ja ehitajat suurte ja hoolikate trükitähtedega meelde tuletab.

Peale selle on interjööris menüü, mille järgi saab kõige odavamalt – kümne krooniga – kätte pudeli Pilsnerit.

Ise Padar ümbersündinud kemmergut veel näinud ei ole, aga lubab kindlasti vaatama minna.
Padar: “Seda ma ütlen küll: kui ta on ebasobivas kohas, siis see on küll väga näotu!” Minister on konkreetseks läinud. “Kui asukoht kedagi solvab, siis see igatahes ei kõlba!”

Aga iseenesest – kui inimestele lusti pakub, siis las ta olla, arvab Ivari Padar.

“Keegi alguses ütles, et see on kemps – ja siis jäi nii paha mulje suhu!”
Kohaliku külalistemaja Plaani Lod­ge perenaine Juta-Ester Armstrong on ajakirjaniku mahitusel äsja kemmergubaari vaatamas käinud.

Juta-Ester: “Aga ei – nüüd ma vaatan, et see on lahe! I Like it! See meeldib mulle!”
Juta-Esteril on nii lõbus hääl, et selle eest võiks talle diplomi kirjutada.

“Ja miks ta ei tohi olla seal kiriku kõrval? Mul on siin ka baar – ma pakun ka külalistele alkoholijooki!” Juta-Ester on üllatunud. “Aga keegi ei ole midagi selle kohta ütelnud!”
Kollase ristlaudisega kahekordne Plaani Lodge asub otse kiriku vastas üle tee.

Juta-Ester: “Ei! See putka võib ka sinna jääda!” Väga resoluutne paus. “See on lahe! Nagu Tartus – kõik istuvad seal Vildede põlve peal ja lasevad pilte võtta. Sama asi!”

Aga kõigepealt tuleb kemmergubaari ümber kindlasti palju lilli istutada, teab Juta-Ester.
Pole kahtlust, siin on asi klaar.

Kui ma end Plaani külast minekule sätin, seisab pisut luitunud näoga baar murukünkal uhkes üksinduses.

Õhk on soe ja küla vaikne. Ainult kuskil kaugemal põristab keegi trimmeriga.

Järsku tuleb kiriku poolt sileda pealaega vanem meesterahvas. Hiilib ebaleval sammul baari ukseni, tõmbab selle irvakile ja pistab korraks pea sisse.

Siis pöörab ringi ja läheb tõtlikul sammul kiriku veerde suitsu tegema, endal kaval nägu peas.
Ei, külarahvale kemmergubaar meeldib, siin ei ole midagi vaielda.