Rahvatarkus ütleb, et kui keerulistest rahaasjadest hakkavad rääkima taksojuhid, on peagi jama majas ja tuleb hakata kulda kokku ostma. Rahatrükist on suure kriisi algusest alates rääkinud peaaegu kõikide elualade esindajad. Peale ühe. Keskpankurid ise pole oma viimase kümnendi ponnistusi majanduse stabiliseerimisel selle pahaendeliselt kõlava sõnapaariga enamasti kirjeldanud. Lihtsam rahvas aga seda enam, hinnates rahatrüki enamasti vaid ebamoraalseks, sest demokraatlikus ühiskonnas riigistruktuur riigivastaseid kuritegusid avalikult korda ei saada.
Igapäevases käibes olevaid termineid on nagu imelik defineerida, aga siinsel puhul võiks see siiski olla vajalik. Mulle tundub, et see, mida tavaline inimene võiks rahatrüki all silmas pidada, on midagi muud kui see, millega keskpangad on kriisi leevendamiseks tegelenud. Tavainimese jaoks tähendaks kodune rahatrükk oma varandusliku seisu (vara versus kohustused) parandamist, ilma et keegi seejuures otseselt vaesemaks jääks. See annaks kindlama enesetunde. Kas keskpangad on tõesti teinud midagi sellist? Kui, siis väga-väga kaudselt. Ajakirjanikud – iga kord, kui keegi jälle rahatrüki jutuks võtab, küsige, mida ta selle all mõtleb! Vahest jääks vahutamist sellel teemal vähemaks.
Siinkohal meenuvad finantskriisi algusajad, kui oli kombeks targutada kriisi jõudmisest „reaalmajandusse“. Ühes raadiosaates küsis ajakirjanik äritegelaselt, et äkki seletaks kuulajale ka, mida see reaalmajandus tähendab. Järgnes pikk ja piinlik vaikus, kuni ebakindel hääl kostis: noh … see on … ehitus ja …
Majandust on tõesti põhjust jagada reaal- ja finantsmajanduseks. Reaalmajanduses toodetakse reaalselt tarbitavaid kaupu ja teenuseid ning finantsmajandus teeb vahetustehingud lihtsamaks, toimetades raha ja muu finantsvaraga, millel otsest tarbimisväärtust pole. Ja uskuge või mitte, reaalmajanduse hulka kuulub ka riigi tegevus seaduste loomisel ja jõustamisel.
Probleem, mida keskpangad mitmel pool juba pikemat aega, kuid vähese eduga lahendada on püüdnud, on turumajanduse normaalse toimimise seisukohast liiga aeglane hinnatõus, mille põhjuseks on „kogunõudluse defitsiit“. See tähendab, et lõpptarbijad ehk inimesed ja valitsus kokku kasvatavad oma kulutusi liiga aeglases tempos võrreldes sellega, millega ettevõtted kaupu-teenuseid juurde toodavad. Ja kardetavasti pole põhjuseks tüdimus tühisest tarbimisest või rohelisem eluvaade, vaid soov pigem vähendada kui suurendada oma võlakoormat.
Kui aga riik ja erasektor korraga üritavad oma kulutusi piirata, siis pole ime, et hinnatõus jääb ebapiisavaks ja keskpangad peavad pugema nahast välja ja andma lubadusi, mida nad täita ei suuda. Vähemalt seni, kuni nad ei tegele neile tihti süüks pandud rahatrükiga nii, nagu lihtne kodanik sellest aru võiks saada – poetades raha tarbijate taskusse. Seni harrastatud „rahatrükk“ on üritanud kaudselt meelitada reaalsektorit rohkem laenama ja kulutama. Jutt ülisoodsatest laenuintressidest aga ei veena, kui inimesed ja valitsused on otsustanud vahelduseks käituda säästlikult.
Mis siis teha? Milton Friedman oli veendunud, et värskelt trükitud raha külvamine helikopterilt rahva sekka ehk inimeste varalise seisu otsene parandamine on kindel moodus inflatsiooni kiirendamiseks. Kui see peaks vajalik olema. Sellist rahatrükki pole aga olnud, mistõttu jääb ka inflatsioon meie ühisrahapiirkonnas eesmärgist lootusetult maha ja pärsib majanduse kohandumismehhanisme.
Aga mis siis oli? Oli see, et keskpangad ostsid väljamõeldud („trükitud“) raha eest kommertspankadelt võlakirju ehk vahetasid ühe finantsvara teise vastu, erasektori jõukust sealjuures suurendamata. See viis küll üles võlakirjade hinna ja tõi alla nende tootluse ehk intressimäära, kuid laenama ei ahvatlenud. Raha juurde trükkimisega oli sellel vähe pistmist. Tõsi, vana laenu teenindamine muutus odavamaks.
Ehk oleks aeg julgus kokku võtta ja siiski proovida seda päris rahatrükki, mis kindla peale tulemusi annaks. Nüüdisaegseid vahendeid kasutades, lähetades keskpanga korraldusel ja kommertspankade vahendusel iga euroala kodaniku pangaarvele alustuseks näiteks tuhat eurot. Vaataks, mis saab. Kõik tunneksime ennast äkki jõukamana. Ja kui midagi ei saa, siis saadetakse järgmine tuhat. Sest puudus pole praegu mitte kaupadest ja teenustest, mille tootmine on kulukas, vaid rahast, mida inimesed soovivad segastes oludes omada tagataskus igaks juhuks rohkem kui varem. Miks mitte täita see soov, raha digitaalne juurde trükkimine ei maksa eriti midagi, võib aga siiski reaalmajandusele hoogu juurde anda.
Tõsi, on oht, et kartlikud inimesed võivad rahakotirauad hoopis kinni panna, arvates, et keskpankurid on lolliks läinud – millal seda enne nähtud on, et raha selgest taevast alla kukub. Alternatiiv on anda raha valitsustele, küll poliitikud selle kiirelt ringlusse lasevad. Nii või naa, selles kontekstis võivad tasuta lõunad olla täiesti olemas. Ah et on ka inflatsioonioht? Aga seda ju taga aetaksegi. Zimbabwe ja Weimari vabariigi juhtumid jäägu teiste käsitleda.
Terminoloogiast rääkides tuleb tunnistada, et ka Ben Bernanke on kunagi mokaotsast Föderaalreservi tegevust rahatrükkimiseks nimetanud, hiljem seda jällegi eitades. Keskpankade seni „trükitud“ raha võib küll säilitada väärtust ja toimida arvestusühikuna, kuid maksevahendiks reaalsektoris ta ei kõlba ja majandustegevust mõjutab seetõttu vähe, eelkõige kõrgustesse tõusvate varahindade kaudu. Väikest inimest see ei lohuta.
Arusaadavalt suhtub ontlik kodanik, olgu ta valija või valitav, naturaalsesse rahatrükki suure skepsisega. Ikkagi patusena tunduv tegu. Asjata. Mis pole lubatud härjale, võib olla lubatud Jupiterile.
