Rahutud hinged
Käes on viimane aeg kihutada välja siit linnast. Pärast esimesi külmi ja enne lehtede langemist on New Yorgist põhja poole jääv loodus eurooplasele lausa meeliülendavalt kirev. Mäeküngaste laugjaid nõlvu katvate puuvõrade värvitoonid ulatuvad sügavrohelisest tumekollaseni ja oranžist sügava karmiinpunaseni.
Euroopas näeb midagi sarnast vaid Lapimaal, kuid isegi saamide värvikas loodus on indiaanlaste ekspressionistliku kirevusega võrreldes kahvatu. Pole siis ka mingi ime, et lehtede värvumist kajastatakse samaväärselt orkaanidega ajalehtede ilmakaartidel.
Kui vabas looduses valitsevast kirevusest küllalt saab, tuleb vahelduse leidmiseks vaid veidi suurelt maanteelt kõrvale keerata. Juba esimene ette juhtuv küla rõõmustab reisijat Halloweeni-teemaliste väljapanekutega. Naabri ületrumpamiseks on kõik vahendid lubatud. Loodusesõber kuhjab oma ussaeda sügisande ja heinapalle ning kaunistab väljapaneku hernehirmutiste ning hambuliselt naeratavate kõrvitsatega. Tema tehnohull naaber ei jää muidugi võlgu ja riputab oma aias üles illumineeritud vaime, vampiire või zombisid ja ventilaatoriga täispuhutavaid riidest kõrvitsaid.
Samas kõrval on mõni poliitiliselt aktiivne kodanik hoopis lakoonilisem ja kutsub oma aias välja teistsuguseid vaime. Aeda kaunistavad sildid "Vabariiklane McGovern linnapeaks" või "Demokraat Smith šerifiks". Iga-aastane valimiste päev on ju kohe pärast Halloweeni, novembri esimesel teisipäeval ja paaritutel aastanumbritel tegeldakse kohaliku võimu värskendamisega.
Kauni reisi lõpuks jõuad tagasi Suurde Õuna ja teleekraanil kollitavad sind rääkivad pead. Kusagil teisel pool maakera on kätte jõudnud Ramadan ja seoses sellega peetakse Halloweeni ka kõrgendatud terroriohuga ajaks. Vampiiride asemel räägitakse hoopis ritsiinist. Ah, parem laenutan mõne värskelt DVD-le jõudnud õuduka ja lasen sellel ennast raputada. Siis on kindel, et kogu õudus toimub vaid isiklike kõrvade vahel.
