MART TANIEL: Võtte­platsil ütleb sõna sekka. Vahur Puik

Mart Taniel (28) on uus nimi eesti filmioperaatorite hingekirjas. Teda võib kõhklemata nimetada kosmopoliidiks, hetkel viibib ta Ameerikas filmivõtetel, möödunud kuul osales tema monteeritud film Cannesi filmifestivalil lühifilmide põhiprogrammis. Tegemist on ühisprojektiga islandlase Grimur Hakonarsoniga. Filmitud on see Tšehhis ja ka näitlejad on tšehhid. Film “Slavek the shit” räägib loo Slavekist, kes töötab avalikus tualetis ning on tulutult püüdnud kontakti leida naiste poole peal töötavate kolleegidega. Ühel päeval saabub tööle uus naine... Cannesi festivalile jõudmine ei ole väike asi, Mardile avanevad nüüd nii mõnedki uued uksed.

Operaatoriamet ei olnud Mardi esimene professioonivalik, alguses astus ta sisse Peda režiisse, kuid mõne aja pärast visati ta sealt välja, kuna leiti, et mõni muu amet sobiks talle paremini. Nii läkski Mart filmioperaatorite kursustele ja näib, et seekord valik õnnestus.

Oma lapsepõlvest pajatab Mart järgneva loo: “Varases nooruses jooksin onu 8-mm kaameraga mööda agulit. Ema ja isa töötasid tsirkuses, seega kolisime iga kahe kuu tagant, lõputu saalimine kinoteatrites... Nii algab vist üks väärikas autobiograafia?”

Nali naljaks, tegelikult polnud väikesel Mardil tema praeguse erialaga midagi pistmist peale selle, et ta lõhkus ära perekonna ainsa fotokaamera. “Pildistamise asemel venitasin ma hoopis kitarrikeeli,” muigab ta. Alles pärast keskkooli sattus ta kokku inimestega, kelle tegevus teda niipalju mõjutas, et süda kiskus kino poole. Üks neist oli Arko Okk. Üldiselt ei taha Mart mingeid eeskujusid nimetada, kuna need kipuvad muutuma. “Lihtsalt – vahel tahad hommikul õhtusööki,” põhjendab ta, mainides siiski, et Robby Mülleri operaatoritöö on talle meeldinud, eriti see, kuidas ta oskab öid kujutada.

Hea operaator teab, millal olla vait ja millal kaasa rääkida. Ta ei ole vaid pelk nupulevajutaja. Mart ütleb, et tema räägib filmi tegemise käigus igatahes kaasa, võideldes kogu talle kättesaadava arsenaliga selle eest, et film parimate tavade kohaselt tehtud saaks. “Mis sa seal ikka vahid, kui miskit öelda ei taha?” küsib Mart.

Lisaks Eesti õpingutele on Mart end täiendanud Praha filmikoolis. See jäi silma festivalidel ja Praha tundus olevat “kuidagi laetud kant”. “Peale selle muidugi odav elu ja õlu, ma esialgu ei osanudki midagi paremat tahta,” muigab ta. Hiljem selgus, et ka seltskond oli “täitsa nii” ja praeguseks on tal kogu Euroopa sõpru ja tuttavaid täis.

“Käisin just hiljuti Austrias muusikavideot treimas,” poetab ta tagasihoidlikult. Trenn on tal kõva, Prahas oli ta oma kursusel ainuke operaator 18 režissööri hulgas, mis kokkuvõttes tähendab seda, et ta oli operaator 10 filmiprojekti peal, rohkem poleks vist ka jõudnud.

Eesti suurematest projektidest võib nimetada filmi “Sigade revolutsioon,” kus Mart oli teise kaameragrupi operaator. Viimastest asjadest on Mardile enim meeldinud teha lühikassetti Vilde “Tabamata ime” põhjal. Tegemist on low-budget projektiga, lühilugude režissöörideks Marko Raat, Rainer Sarnet, Jaak Kilmi ja Andres Maimik. “Autorid ise laamendavad, mitte produtsendid, nagu viimasel ajal kombeks,” esitab Mart suure plussi. Praeguseks on Mart teist nädalat Ameerikas, Nashville’s, kus valmib Jaak Kilmi ja Andres Maimiku dokfilm “Müümise kunst”. Siis on susisemas veel üks täispika filmi projekt Tšehhi tootjatega ja sügisel tuleb veel üks lühifilm koos islandlastega.

Cannes’i filmifestivalile jõudnud projekti režissööriga kohtus ta samuti Praha filmikoolis. “Rääkis mulle, hullu viikingi pilk silmis, et tal on film, mida tahaks tegema hakata ja et on nõus oma õppemaksu filmi alla panema. Mul oli ka parajsagu diplomitöö raha saada ja lugu avaliku käimla valvurist tundus sümpaatne,” jääb Mart ka siin tagasihoidlikuks.

Igatahes on pärast festivalil käimist neid kutsutud ka festivalidele Koreas, Sao Paolos, Joves ja paljudes väiksemates kohtades. Ka Canal+ tundis nende vastu huvi. “Eks see on vist tavaline karussel pärast Cannes’i filmifestivali. Hea on igal juhul see, et islandi filmifondi rahakotirauad on meile avanenud,” rõõmustab Mart.

Koostööd välismaalastega hindab ta mõnusaks, öeldes, et teinekord on nendega isegi lihtsam kui rahvuskaaslastega. “Teisest kultuurist pärit inimesed peavad end väga selgelt ja täpselt arusaadavaks tegema, ei saa laisalt lootma jääda, et keegi su kehakeelest või muudest mõminatest aru saab. Ja võõras keel on tegelikult päris hea filter mõõtmaks, kas su mõtted mitte liiga illusioonides ja unistustes kinni ei ole. Kui ikka ei suuda end formuleerida, siis pole ka mõtet olnud,” selgitab ta, lisades siiski, et inimesed ei saa teineteisest alati ühtmoodi aru, kuid see on pigem pluss kui miinus. Emigreerumisel pole ajal, mil lennukid sõidavad taksohinnaga, Mardi arvates mõtet. Pigem tekib mõnikord soov koju emigreeruda.