Rannaässad 2007
Üks võrkpallureid hästi tundev inimene
ütleb, et nüüd kus vollepaar Kristjan Kais ja Rivo
Vesik on mõnda aega koos mänginud, lubab akadeemiku tüüpi
tõsine spordimees Kais endale vahel pärast mõnd ilusat
turniiri ka väikese õlle. Elumees Vesik aga on viimasel ajal pigem
viimase õlle võtmata jätnud.
See ei ole muidugi
põhipõhjus, miks möödunud nädala lõpus
Eesti võrkpalli jaoks ajaloolise Zagrebi MK etapi võitnud
rannavõrkpallurid on maailmas kõvadeks tegijateks saanud. Ent
iseloomulik siiski.
Vesik üritab väljendi
“kõvad tegijad” osas madalat profiili hoida ning ütleb,
et konkurents maailma rannavolles on ülitihe ning juba järgmisel
turniiril võivad nad Kristjaniga saada palju niruma koha. “Jah,
möödunud nädalal olime kõvad mehed, aga sel
nädalal oleme nagu nii mõnigi teine,” ütleb ta.
Ent mis puudutab õllevõtmistavade mõningast
muutumist, siis “see on küll päris tabavalt öeldud”,
märgib Vesik pärast mõningast mõttepausi.
Eks need, kes Eesti võrkpalli ja rannavõrkpalli
käekäiku jälgivad, teavad, et vana rannavollehunt Kais, kes
varem mängis üsna tublisti koos oma venna Kaarliga, on ka tiimi
Kais/Vesik au, mõistus ja südametunnistus. Ja peatreener ning
mänedžer ka.
Või nagu ütleb Vesiku
noorpõlvetreener ja Pärnu võrkpalli üks tugitalasid
Andrei Ojamets: “Kristjanil on selles tiimis tsementeeriv roll. Tänu
temale sai Rivo teada, mis maiguga on tõsine profisportlase elu.”
Ent nagu kinnitavad paljud spetsid, on viimas(t)e aasta(te)
arenguhüpe tulnud suuresti ikkagi meeskonna noorema liikme Vesiku arvelt.
Sestap on tähelepanu temal. Ja eks Kaisist ole üksjagu
räägitud ka, eks ju.
Pooljuhuslik
tiim
Nagu juhtuvad paljud asjad siin elus, said ka Kais ja Vesik
kokku juhuslikult. Nagu mainitud, mängis Kais paaris oma noorema venna
Kaarliga. Edukalt, kui arvestada, et nad olid ikkagi Eesti esipaar. Maailmas
läbilöömiseks jäi justkui midagi puudu.
Võib-olla oskustest, võib-olla võimsusest,
võib-olla millestki muust...
Ja Vesik mängis rannavollet
koos oma hea sõbra Sten Esnaga. No rohkem nagu saalivõrkpalli
hooaegade vahelise aja aktiivseks täiteks.
Siis juhtus aga
nii, et Kaarel Kais vigastas kätt ja tõsisteks
välisvõistlusteks valmistunud Kristjan tegi Vesikule ettepaneku, et
võiks proovida. Ja nii see läks....
“Ma oleksin
olnud rumal, kui oleksin sellisest ettepanekust keeldunud,” tunnistab
Vesik. Nüüd
on siis neli ja pool aastat koos
mängitud.
“Kuigi ma arvan, et Vesik sobiks igasse Eesti
saalivõrkpallitiimi esimest tempot mängima, oli tema otsus
pühenduda rannavollele ikkagi väga õige. Rand sobib talle
väga,” märgib Ojamets.
Võrkpallitreener
Villi Vantsi, Rivo omaaegne juhendaja Eesti noortekoondises, ütleb, et
Vesik on mõnusa jutuga rahvamees, kes raskematel momentidel tuju
tõstab ja pinged maha võtab.
“See ei ole
pingelise turniiri käigus sugugi vähetähtis osa.”
Vahel Vesiku võistlustel pealtvaatajana käinud
muusikamänedžerist sõber Indrek Ditman teab, et see
fiiling, šõu ja möll, mis tavaliselt
rannavõrkpalli võistlustel valitseb, sobib Rivole. Ditmani
sõnul on Vesik tüüp, kel
lele meeldib pisut hoogsam elu, aga “minu arvates ei tee see temast
sugugi vähem tõsist spordimeest”.
Vesik
võtab asja kokku lihtsalt: “Mulle pole kunagi meeldinud mingi
range distsipliin. Mul pole tavaliselt treeneritega mingit erilist
klappi.”
Rannas on teadupoolest õhkkond vabam ja
Kaisi/Vesiku treenerid on nad ise.
“Ja tead, rannas palli
järel hüpata pole nii valus kui teinekord saalis,” lisab Vesik
muheledes.
Kihnu taust ja võrkpallitaust
Vesik kuulus noortekoondisse, mis 1999. aastal jõudis
mõneti sensatsiooniliselt MMi lõppturniirile. Sellest
põlvkonnast loodeti palju – Meresaar, Toobal, Kružajev...
Tolle meeskonna mänedžer Laimons Raudsepp ütleb, et tollele
põlvkonnale ja ka paar aastat vanematele andekatele noormängijatele
panustades sai toona välja käidud plaan viia Eesti võrkpall
olümpiale. Just Peking oli silmapiiril. Eks see ju pisut utoopiline
paistis. Ja kuigi saalivõrkpalli tiimil, mida toona põhiliselt
silmas peeti, olümpiaväljavaateid pole, hakkab olümpiale
(peaaegu kindlalt) jõudma rannavolle, millest siis isegi unistada
ei osatud. “Igal juhul on see Eesti võrkpalli jaoks
fantastiline,” ütleb Raudsepp.
Ja tolles tublis
noortekoondises mängis ka Vesik. Mitte just esimest viiulit, nagu
öeldakse.
Toonase tiimi peatreener Vantsi ütleb, et Vesikul on
küll hea mänguvaist ja -tunnetus. Ning Raudsepp lisab, et poiss oskas
justkui tähelepandamatult tegelikult ikkagi päris kasulikult
mängida – sai ikka käe viimasel hetkel vahele ja
näpud ette, päästis tähtsa palli...
“Aga,
ütleme siis nii – eks temast oli ikka töökamaid,”
ütleb Vantsi viisakalt. Näiteks tänane Eesti
saalivõrkpallikoondise üks liidreid Raimo Pajusalu oli Vantsi
hinnangul noortekoondises Vesikust mängutasemelt nõrgem. “Aga
ta (Pajusalu) oli tohutu töörügaja,” ütleb treener.
Nüüd mängib Pajusalu Euroopas tippmeeskonnas.
Ojamets lisab, et noor Vesik oli ikka paras tuulepea, kel päris palju
aega ja energiat võtsid ööklubid ja diskod.
“Aga mis mulle väga imponeeris – ta ütles oma
mõtted ja arvamused asjadest kohe otse välja. Mõnele see ei
meeldi, aga minu arust on see teatud mõttes hea,” märgib
Ojamets.
Mis puudutab perekondlikku tausta, siis isa poolt on Vesik
Kihnu mehi. Seal elab vanaema ja sugulasigi. Ise pole vollemees Kihnule
viimasel ajal sattunud. “Plaaninud olen, aga suvel pole ju aega. Ja
talvel pole suurt mõtet.”
Ema poolt on Vesik
võrkpallur. See tähendab, et ema oli noorena tubli
võrkpallur ja mängib praegugi. Soomes meistriliigas mängib
Vesiku vanem õde ja ka noorem õde on võrkpallur.
Peod ja sõbrad
Mõnus vana,
mõnus mees, lahe kambajõmm – ilmselt põhjusega
kasutavad Vesiku tuttavad temast rääkides just sääraseid
sõnu.
“Kui ta on kusagil võistlustel, vahetame
ikka SMSe, mingi kümme nädalavahetuse peale, ja ma ei mäleta, et
ükski neist oleks eriti tõsine olnud,” räägib
Ditman.
Möödunud aastal peeti Pärnu Kuursaalis
hoogsalt Vesiku sünnipäeva. Sõbrad panid raha kokku ja
kinkisid talle Üllar Jörbergi sünnipäevaks esinema.
Mingil põhjusel tegid sealsamas lähedal sel päeval mingit
saadet Vanilla Ninja tüdrukud – ka nemad
“räägiti &a
mp;a
uml;ra” Vesiku sünnipäevale laulma. Vaat selline
sünnipäevapidu.
Ditmanile tuleb meelde, et kunagi oli
Raadio 2s saade “Timbu-limbu show”, mida tema vedas koos Blindi
mehe Urmas Voolpriiduga. Vesik käis seal aeg-ajalt
saatekülaliseks. “Aga ta ei olnud kui võrkpallur Rivo Vesik,
vaid suvaline vana – mingi lambakarjus või... Ükskord vaatas
sporditoimetaja Sten Teppan, et näe, Vesik käib raadios, aga tema
pole mehega kui võrkpalluriga jutule saanud,” meenutab Ditman.
Maailma rannavolle eliidist rääkides kinnitab Vesik, et see
on kõik justkui üks sõbralik pere. Peale mõne
erandi saadakse kõigiga hästi läbi.
Näiteks
Zagrebi turniiri finaalis alistatud Šveitsi paari liige Sascha Heyer on
lausa vaat et parimaid sõpru. “Ta kutsus mind oma pulmagi, aga ma
ei saanud minna. Olin sel ajal Uus-Meremaal.”
Ja venelased
Dmitri Barsuk / Igor Kolodinski on head kamraadid.
Kas ka
pärast pronkssõdurisündmusi? “Tead, selle asjaga teeme
me nalja. Kui näiteks Barsuk lööb palli meie poolele maha,
ütleb ta: see on teile pronkssõduri eest. Ja meie, kui palli maha
lööme, sajatame: kõigi nende okupatsiooniaastate eest,”
muigab Vesik ning lisab siis: “Nädalavahetusel, kui võitu
tähistasime, võtsime venelastega ikka päris tublisti
napsu.”
Jah, Vesik pole oma peotuju kuhugi kaotanud – aga nagu
ta isegi kinnitab, paneb ta pidu nüüd siis, kui aeg ja moment selleks
sobib. “Et spordiasjad ei kannataks.”
Võistluste
ajal ta hoopis loeb. Praegu on käsil vana hea “Kakskümmend
aastat hiljem”.
Vesiku paremale
õlavarrele on tätoveeritud hieroglüüf. Mis mehe
enda sõnul tähistab hinge.
Ja mitte kana magushapus kastmes?
“Ei, hiinlased, kellelt ma üle küsisin, kinnitasid, et see
tähendab hinge ning ka igavest elu.
Ma tegin selle
tätoveeringu juba päris ammu.” Tahtis lisagi teha, aga too
tüdruk, kes selle Vesiku õlale “joonistas”,
läks kuhugi minema ja nii see jäi.