MÕNUS SUVI: Rannavollepaar Kristjan Kais (vasakul) ja Rivo Vesik on sel hooajal iseäranis säravalt esinenud. PRIIT SIMSON / EPL

Üks võrkpallureid hästi tundev inimene ütleb, et nüüd kus vollepaar ­Kristjan Kais ja Rivo Vesik on mõnda aega koos mänginud, lubab akadeemiku tüüpi tõsine spordimees Kais endale vahel pärast mõnd ilusat turniiri ka väikese õlle. Elumees Vesik aga on viimasel ajal pigem viimase õlle võtmata jätnud.

See ei ole muidugi põhipõhjus, miks möödunud nädala lõpus Eesti võrkpalli jaoks ajaloolise Zagrebi MK etapi võitnud rannavõrkpallurid on maailmas kõvadeks tegijateks saanud. Ent iseloomulik siiski.

Vesik üritab väljendi “kõvad tegijad” osas madalat profiili hoida ning ütleb, et konkurents maailma rannavolles on ülitihe ning juba järgmisel turniiril võivad nad Kristjaniga saada palju niruma koha. “Jah, möödunud nädalal olime kõvad mehed, aga sel nädalal oleme nagu nii mõnigi teine,” ütleb ta.

Ent mis puudutab õllevõtmistavade mõningast muutumist, siis “see on küll päris tabavalt öeldud”, märgib Vesik pärast mõningast mõttepausi.

Eks need, kes Eesti võrkpalli ja rannavõrkpalli käekäiku jälgivad, teavad, et vana rannavollehunt Kais, kes varem mängis üsna tublisti koos oma venna Kaarliga, on ka tiimi Kais/Vesik au, mõistus ja südametunnistus. Ja peatreener ning mänedžer ka.

Või nagu ütleb Vesiku noorpõlvetreener ja Pärnu võrkpalli üks tugitalasid Andrei Ojamets: “Kristjanil on selles tiimis tsementeeriv roll. Tänu temale sai Rivo teada, mis maiguga on tõsine profisportlase elu.”

Ent nagu kinnitavad paljud spetsid, on viimas(t)e aasta(te) arenguhüpe tulnud suuresti ikkagi meeskonna noorema liikme Vesiku arvelt. Sestap on tähelepanu temal. Ja eks Kaisist ole üksjagu räägitud ka, eks ju.

Pooljuhuslik tiim

Nagu juhtuvad paljud asjad siin elus, said ka Kais ja Vesik kokku juhuslikult. Nagu mainitud, mängis Kais paaris oma noorema venna Kaarliga. Edukalt, kui arvestada, et nad olid ikkagi Eesti esipaar. Maailmas läbilöömiseks jäi justkui midagi puudu. Võib-olla oskustest, võib-olla võimsusest, võib-olla millestki muust...

Ja Vesik mängis rannavollet koos oma hea sõbra Sten Esnaga. No rohkem nagu saalivõrkpalli hooaegade vahelise aja aktiivseks täiteks.

Siis juhtus aga nii, et Kaarel Kais vigastas kätt ja tõsisteks välisvõistlusteks valmistunud Kristjan tegi Vesikule ettepaneku, et võiks proovida. Ja nii see läks....

“Ma oleksin olnud rumal, kui oleksin sellisest ettepanekust keeldunud,” tunnistab Vesik. Nüüd
on siis neli ja pool aastat koos mängitud.

“Kuigi ma arvan, et Vesik sobiks igasse Eesti saalivõrkpallitiimi esimest tempot mängima, oli tema otsus pühenduda rannavollele ikkagi väga õige. Rand sobib talle väga,” märgib Ojamets.

Võrkpallitreener Villi Vantsi, Rivo omaaegne juhendaja Eesti noortekoondises, ütleb, et Vesik on mõnusa jutuga rahvamees, kes raskematel momentidel tuju tõstab ja pinged maha võtab.

“See ei ole pingelise turniiri käigus sugugi vähetähtis osa.” 

Vahel Vesiku võistlustel pealtvaatajana käinud muusikamänedžerist sõber Indrek Ditman teab, et see fiiling, šõu ja möll, mis tavaliselt rannavõrkpalli võistlustel valitseb, sobib Rivole. Ditmani sõnul on Vesik tüüp, kel lele meeldib pisut hoogsam elu, aga “minu arvates ei tee see temast sugugi vähem tõsist spordimeest”.

Vesik võtab asja kokku lihtsalt: “Mulle pole kunagi meeldinud mingi range distsipliin. Mul pole tavaliselt treeneritega mingit erilist klappi.”

Rannas on teadupoolest õhkkond vabam ja Kaisi/Vesiku treenerid on nad ise.
“Ja tead, rannas palli järel hüpata pole nii valus kui teinekord saalis,” lisab Vesik muheledes.

Kihnu taust ja võrkpallitaust

Vesik kuulus noortekoondisse, mis 1999. aastal jõudis mõneti sensatsiooniliselt MMi lõppturniirile. Sellest põlvkonnast loodeti palju – Meresaar, Toobal, Kružajev...

Tolle meeskonna mänedžer Laimons Raudsepp ütleb, et tollele põlvkonnale ja ka paar aastat vanematele andekatele noormängijatele panustades sai toona välja käidud plaan viia Eesti võrkpall olümpiale. Just Peking oli silmapiiril. Eks see ju pisut utoopiline paistis. Ja kuigi saalivõrkpalli tiimil, mida toona põhiliselt silmas peeti, olümpiaväljavaateid pole, hakkab olümpiale (peaaegu kindlalt) jõudma rannavolle, millest siis isegi unistada ei osatud. “Igal juhul on see Eesti võrkpalli jaoks fantastiline,” ütleb Raudsepp.

Ja tolles tublis noortekoondises mängis ka Vesik. Mitte just esimest viiulit, nagu öeldakse.
Toonase tiimi peatreener Vantsi ütleb, et Vesikul on küll hea mänguvaist ja -tunnetus. Ning Raudsepp lisab, et poiss oskas justkui tähelepandamatult tegelikult ikkagi päris kasulikult mängida – sai ikka käe viimasel hetkel vahele ja näpud ette, päästis tähtsa palli...

“Aga, ütleme siis nii – eks temast oli ikka töökamaid,” ütleb Vantsi viisakalt. Näiteks tänane Eesti saalivõrkpallikoondise üks liidreid Raimo Pajusalu oli Vantsi hinnangul noortekoondises Vesikust mängutasemelt nõrgem. “Aga ta (Pajusalu) oli tohutu töörügaja,” ütleb treener. Nüüd mängib Pajusalu Euroopas tippmeeskonnas.

Ojamets lisab, et noor Vesik oli ikka paras tuulepea, kel päris palju aega ja energiat võtsid ööklubid ja diskod.

“Aga mis mulle väga imponeeris – ta ütles oma mõtted ja arvamused asjadest kohe otse välja. Mõnele see ei meeldi, aga minu arust on see teatud mõttes hea,” märgib Ojamets.

Mis puudutab perekondlikku tausta, siis isa poolt on Vesik Kihnu mehi. Seal elab vanaema ja sugulasigi. Ise pole vollemees Kihnule viimasel ajal sattunud. “Plaaninud olen, aga suvel pole ju aega. Ja talvel pole suurt mõtet.”

Ema poolt on Vesik võrkpallur. See tähendab, et ema oli noorena tubli võrkpallur ja mängib praegugi. Soomes meistriliigas mängib Vesiku vanem õde ja ka noorem õde on võrkpallur.

Peod ja sõbrad

Mõnus vana, mõnus mees, lahe kambajõmm – ilmselt põhjusega kasutavad Vesiku tuttavad temast rääkides just sääraseid sõnu.

“Kui ta on kusagil võistlustel, vahetame ikka SMSe, mingi kümme nädalavahetuse peale, ja ma ei mäleta, et ükski neist oleks eriti tõsine olnud,” räägib Ditman.

Möödunud aastal peeti Pärnu Kuursaalis hoogsalt Vesiku sünnipäeva. Sõbrad panid raha kokku ja kinkisid talle Üllar ­Jörbergi sünnipäevaks esinema. Mingil põhjusel tegid sealsamas lähedal sel päeval mingit saadet Vanilla Ninja tüdrukud – ka nemad “räägiti &a mp;a uml;ra” Vesiku sünnipäevale laulma. Vaat selline sünnipäevapidu.

Ditmanile tuleb meelde, et kunagi oli Raadio 2s saade “Timbu-limbu show”, mida tema vedas koos Blindi mehe Urmas ­Voolpriiduga. Vesik käis seal aeg-ajalt saatekülaliseks. “Aga ta ei olnud kui võrkpallur Rivo Vesik, vaid suvaline vana – mingi lambakarjus või... Ükskord vaatas sporditoimetaja Sten Teppan, et näe, Vesik käib raadios, aga tema pole mehega kui võrkpalluriga jutule saanud,” meenutab Ditman.

Maailma rannavolle eliidist rääkides kinnitab Vesik, et see on kõik justkui üks sõbralik pere. Peale mõne erandi saadakse kõigiga hästi läbi.

Näiteks Zagrebi turniiri finaalis alistatud Šveitsi paari liige Sascha Heyer on lausa vaat et parimaid sõpru. “Ta kutsus mind oma pulmagi, aga ma ei saanud minna. Olin sel ajal Uus-Meremaal.”

Ja venelased Dmitri Barsuk / Igor ­Kolodinski on head kamraadid.

Kas ka pärast pronkssõdurisündmusi? “Tead, selle asjaga teeme me nalja. Kui näiteks Barsuk lööb palli meie poolele maha, ütleb ta: see on teile pronkssõduri eest. Ja meie, kui palli maha lööme, sajatame: kõigi nende okupatsiooniaastate eest,” muigab Vesik ning lisab siis: “Nädalavahetusel, kui võitu tähistasime, võtsime venelastega ikka päris tublisti napsu.”
Jah, Vesik pole oma peotuju kuhugi kaotanud – aga nagu ta isegi kinnitab, paneb ta pidu nüüd siis, kui aeg ja moment selleks sobib. “Et spordiasjad ei kannataks.”

Võistluste ajal ta hoopis loeb. Praegu on käsil vana hea “Kakskümmend aastat hiljem”.

Vesiku paremale õlavarrele on tätoveeritud hieroglüüf. Mis mehe enda sõnul tähistab hinge.
Ja mitte kana magushapus kastmes? “Ei, hiinlased, kellelt ma üle küsisin, kinnitasid, et see tähendab hinge ning ka igavest elu.

Ma tegin selle tätoveeringu juba päris ammu.” Tahtis lisagi teha, aga too tüdruk, kes selle Vesiku õlale “joonistas”, läks kuhugi minema ja nii see jäi.