Rehepapi needus
3. märtsil pidid Muhumaal algama “Rehepapi” võtted. Isegi verivorstid olid Käspri talus kokale valmis ostetud. Filmimine jäi aga ära ja vorstid söömata. Veel samal päeval ütles tootjafirma Rudolf Konimois Film režissöör Rainer Sarnetiga sõlmitud töölepingu üles.
Praegu on kõik osapooled tülis ja süüdistavad üksteist, otsekui oleks raamatust pärit kratid, vaimud ja libahundid pärisellu sattunud. Mis asjast saab, pole tänaseni teada.
“Meie usaldust on kuritarvitatud,” kommenteerib Jaak Lõhmus Eesti Filmi Sihtasutusest, mis oli filmi peamine rahastaja.
Produtsent Anu Veermäe süüdistab režissöör Sarnetit: “Valisime vale mehe. Valides visionäärist debütandi, võtsime riski. Paraku see risk ei õigustanud end.”
Sarnet omakorda arvab, et viga oli produtsentides: “Nad ei jõudnud inimestega kokkulepete ega lepinguteni. Kas hoidsid raha kokku või lõi neile võim pähe, seda ma ei tea. Inimsuhtlemine on null, kui peaprodutsent ütleb küsimuse peale: “Ära mölise.””
Ühtlasi tõstatas see tüli küsimuse, kellel on filmitegemisel suurem sõnaõigus, kas režissööril või produtsendil, ja kumba peaksid usaldama rahastajad, s.h Eesti riik. Režissöör vastutab filmi valmimise protsessis eeskätt oma mainega, tootja aga rahaliselt. Ja mängus on miljonid kroonid.
Sarnet: õigustest loobumine oli viga
Täpselt aasta tagasi teavitas Ekspress lugejaid, et Kivirähki “Rehepapist” vändatakse mängufilm. Filmi idee sündis Rainer Sarnetil juba paar aastat varem. Ta kirjutas stsenaariumi kahasse itaallase Giovanni de Feoga.
Hiljem müüs Sarnet stsenaariumi tootjafirmale Rudolf Konimois Film, kus ta parajasti töötas. “Ma andsin kõik stsenaariumi õigused Konimoisile, et produtsendid oleksid asjast huvitatud. Samuti saab Filmi Sihtasutusest raha taotleda ainult juriidiline isik,” põhjendab Sarnet oma käitumist.
Sarnetile, keda näiteks Teater.Muusika.Kino filmitoimetaja Sulev Teinemaa hindab Eesti noore põlvkonna kõige andekamaks režissööriks, oli “Rehepapp” esimene võimalus teha täispikk mängufilm.
Esialgse kava järgi pidi Rehepapp esilinastuma juba tänavu oktoobri teisel poolel.
Mullu 12. augustil sõlmisid Sarnet ja Konimois Film töövõtu- ja autorilepingu. Sarnet pidi saama režii eest 120 000 krooni pluss maksud. Poole rahast sai ta ka kätte. Lisaks pidi režissöör saama viis protsenti filmi kasumist.
Lepingu järgi anti Sarnetile vabad käed loomingulise meeskonna koostamisel, küll aga klausliga, et erandjuhtudel nagu eelarve ja tähtaegade ületamisel võib produtsent teha loovgrupis ilma režissööri nõusolekuta muudatusi. “Sellise lepingu kirjutasin alla heas usus, et kõik probleemid lahendatakse minuga nõu pidades,” kommenteeris Sarnet hiljem paberit, mida ta nimetab oma elu suurimaks veaks.
Produtsent surub abikaasat peaosasse
Suvel Kõinastus võtteid ette valmistades võtsid asjad äkki imeliku pöörde. Sarneti sõnul kutsus tootjafirma jurist Jaan Erelt ta autokabiini ja esitles uut ideed. “Rääkis, et on üks inimene, kes on väga huvitatud peaosa mängimisest. See on Kaido Veermäe, peaprodutsent Anu Veermäe näitlejaharidusega mees. Mul oli sinna plaanitud Peeter Raudsepp. Ta ütles, et Kaidole on juba leping valmis tehtud, kirjuta ainult kohe alla. Ütlesin ei, rääkisin hiljem ka Kaidole – sa pole see tüüp, sa ei sobi sinna.”
Sarneti sõnul kohtus ta seejärel Anu Veermäega, kes ähvardas - kui Kaido, tema mees peaossa ei saa, siis seda filmi ei tule. “Lõpuks pärast pikka veenmist olin nõus, sest tüliga oleks filmi teha olnud ikka õudne piin.”
Jaan Erelt ütleb, et säärast asja pole olnud. “Mina ei ole ühtegi sellist ettepanekut või ultimaatumit esitanud.”
Sama väidab Anu Veermäe: “Kaido valis välja Sarnet ise mitme kandidaadiga tehtud videoproovide alusel. Produtsent mingeid tingimusi ei esitanud. Tingimusi esitas ainult Sarnet, nõudes ultimatiivselt, et tema elukaaslane Liina Keevallik oleks kostüümikunstnik. Muidugi oli produtsent nõus, kuigi olnuks võimalik valida kogenum kandidaat. Liina pole küll varem ühegi mängufilmi kunstnik olnud, aga muidu sümpaatne.”
Igatahes olid filmitegijate vahele siginenud pinged.
Probleemid ülejäänud loovrühmaga
Sarnet võttis kratikunstnikuks moelooja Jaanus Orgussaare. Orgussaar tegi krattide kavandid ja kaks kratti valmis. “Kuni ükspäev helistas Kaido Veermäe: otsi endale uus kratikunstnik, sest Orgussaar solvas mind,” seletab Sarnet. “Lepingut polnud selleks hetkeks tehtud, nii et ta lastigi lahti.”
Veebruaris jäi tootjafirmale jalgu grimmikunstnik Anu Konze, kes oli kolm kuud ettevalmistavat tööd teinud. “Ütleme nii: mind pandi produtsentide poolt olukorda, kus mul polnud valikut. On valus vaadata, kuidas Rainerile ülekohut tehakse – minu hinnangul oli tema töö ilusti tehtud ja kõik probleemid tulid produtsentide poolelt,” ütleb Konze.
Sarneti sõnul puudusid ka rekvisiitor ja 3D-kunstnik. “Ma ei teadnud isegi seda, kes mängima hakkavad. Lõpuks öeldi, et Kaido on valitud castingu-režissööriks ehk näitlejatega suhtlemiseks. Siis määrati Kaido ka trikirežissööriks. Seega oli ta tegevprodutsent, castingu- ja trikirežissöör pluss peaosatäitja – selge see, et ta ei saa ega suuda kõike seda teha,” selgitab Sarnet. “Probleem kerkis alles siis, kui ajakirjanikud hakkasid intervjuusid paluma – Anu ei lubanud nädal enne võtteid ühegi näitleja kohta öelda, et ta selles rollis mängib. Ja et seda ei tohi ka näitlejatele endile kindlalt lubada. Anu hakkas ähvardama, et kui ta tahab, laseb kogu selle luuserite kamba lahti.”
Anu Veermäe on Sarneti väidete peale jahmunud. “Näitlejatega olid kirjalikud nõusolekud olemas. Konzet ja Orgussaart ei ole RKF lahti lasknud! Orgussaar hakkas esitama tavapäratuid nõudmisi lisatasude ja muu osas. Lõpuks keeldus ta lepingut sõlmimast. Siis leidis Sarnet uue kratikunstniku. Anu Konze ütles meilegi ootamatult tööpakkumise üles, loobudes tööst ajanappuse tõttu. Leiti uus grimeerija.”
Kunstnik: me ei saa ju suvel lund filmida!
Oktoobris 2004 filmiti Vihula mõisas ja Tallinnas Vene tänaval pilootlõik – Veneetsia stseen.
Jaanuaris 2005 selgus, et Sarnetil ja kratikunstnikul puudub täpne arusaam, kuidas kratid liikuma panna. Krattide kujutamine ja liigutamine oli üks suuremaid muresid algusest peale.
Produtsent Veermäe ettepanekul kutsuti kiirkorras Taanist Tallinnasse suurte kogemustega nukujuht Sophie Krog ning talle palgati appi professionaalsetest kaskadööridest meeskond krattide liigutamiseks. Sama lahendust pakkus Veermäe oma sõnul Sarnetile juba 2004. aasta suvel, kuid viimane ei nõustunud.
Põhiline võttetöö pidi algama talve lõpus. “Esialgse tootmiskava kohaselt alanuks võtted 21. veebruaril, 3. märtsiks lükati need edasi Sarneti palvel, kuna ta ei olnud loominguliselt valmis alustama. 25. veebruaril teatas Sarnet kirjalikult, et ei suuda ka 3. märtsil võttesse minna ebapiisava ettevalmistuse tõttu,” selgitab Anu Veermäe.
Sarnet ei olnud jõudnud valmis kratiproovide, lavastusprojekti koostamise ja mitme muu asjaga, mis tingiski mitmekordse edasilükkamise. Veermäe arvates võis Sarneti ajahäda põhjus olla selles, et 2004. aasta lõpus oli ta täielikult hõivatud teatrietenduse (Maksim Gorki ”Ema” Von Krahli teatris) lavastamisega.
“Rehepapi” kunstniku Kalju Kivi arvates jäi mitmeid asju lahtiseks. “Võttepäevade arv oli liiga väike. Trikkfilmi ei saa normaalse filmi graafikuga teha. Minu arvates oli Sarnet valmis, kuid ta kõhkles, kas tootev hakkama saab.”
Rohkem lisaaega ei nõustunud RKF Sarnetile andma, sest Muhus oli vaja filmida palju lumega stseene, lumi aga sulab kevadel ära. “Igaks juhuks lükkasime Koguva külas kokku suure tagavaralumehunniku, mis sulab seal vist jaanipäevani,” ütleb Veermäe.
Nad kõik on hulluks läinud
RKFi jõudsid veebruaris ka imelikud kuuldused, et Sarnet ei tegele enam ettevalmistusega, ei joonista lahti võtteplaani, vaid on hirmul, paanikas ja korrutab, et sellest filmist ei tule ikka midagi välja.
“Püüdsime Sarnetiga rääkida, et lahendust leida. Sarnet istus nurka, pani käed näo ette ega rääkinud mõistlikku juttu. Selle asemel, et tööga edasi minna, pöördus Sarnet 22. veebruaril Eesti Filmi Sihtasutusse ja rääkis seal, et produtsent on oma töö tegemata jätnud,” räägib Veermäe.
Vabariigi aastapäeval saatis RKF Sarnetile kirja, milles küsiti: ”Kas olete režissöörina valmis alustama filmivõtetega 3. märtsil 2005?” Järgmisel päeval vastas Sarnet sellele eitavalt, märkides, et ”filmivõtete alustamine 3. märtsil seab kahtluse alla filmi kunstilise kvaliteedi ja nende läbiviimise üldse“.
Ära jäid 24. veebruarile plaanitud kratiproovid võttepaviljonis, sest Veermäe sõnul Sarnet ei ilmunud kohale. Kui Veermäe talle helistas, vastanud Sarnet, et 24. kuupäev on riigipüha ja ta puhkab. Sellega oli sisuliselt RKFi ja Sarneti töösuhe lõppenud.
3. märtsil, kui Koguva külas olid verivorstid lauale panemiseks valmis, lõpetati tööleping ka vormiliselt.
Rahastaja juurde abi otsima
22. veebruaril rääkis Sarnet muredest Filmi Sihatustuse peaeksperdile Jaak Lõhmusele. “Anu ja Kaido ütlesid seepeale, et nad ei anna mulle eluski andeks, et ma läksin EFSAsse “kitse panema”,” ütleb Sarnet. “See, et ma Anu ja Kaido poole pöördusin ja õigused ära andsin, oli mu elu kõige suurem viga.”
Anu Veermäe hinnangul oli kaebamine mõttetu. “Ta ei otsinud ega pakkunud mingeid lahendusi filmi tegemiseks, vaid hakkas produtsendist süüdlase kuju vormima. Ja hiljem on selgunud, et tema “ennetava löögi” taktika on olnud viljakas.”
Peaekspert Lõhmuse hinnang on tõesti karm – kõigi eelpool mainitud probleemide eest peab vastutama produtsent. “See, et produtsent süüdistab režissööri, on lapse lalin. Kõige eest vastutab produtsent. Ka selle eest, kui ta pole suutnud režissööri tööle panna,” ütleb Lõhmus.
Sihtasutus korraldas filmitegijatele kahetunnise ülekuulamise ja leidis, et väga palju on tegemata, trupp ei ole komplekteeritud ja võtted tuleb sügisesse edasi lükata. Niivõrd raske grimmi ja rekvisiidiga filmi ei ole võimalik nii lühikese ajaga ette valmistada – lisaks inimestele oli muuhulgas ju vaja tuulispaska, konna, lumemeest, rääkivat sitahunnikut ja hulka kratte.
Riigi esindaja: “Meile valetati kogu aeg!”
Järgmisel, 3. märtsil toimunud ühisel koosistumisel teatas sihtasutus, et RKF on tema usaldust kuritarvitanud. “Nad ei kasutanud raha sihipäraselt, sest kõik mainitud probleemid oleks tulnud lahendada varem. Meile valetati kogu aeg, et kõik laabub normaalselt. Filmil olid taga fondid – Kultuurkapital, EFS, Itaalia kultuuriministeerium, Soome Filmi Sihtasutus, Eurimages. Oli kaks varianti – kas kohe kõik lõpetada, raha tagasi nõuda ja Konimoisile audiitor peale saata või siis hakata usaldust taastama. Valisime teise tee,” selgitab Lõhmus.
Teine tee, nagu juba võite arvata, leidis samasuguse rehepapliku lõpu. Tootjad tegid ettepaneku, et režissöörideks võetakse Helle Karis (“Nukitsamehe” režissöör) ja Kaido Veermäe ning Sarnet lükataks hoopis kõrvale. Kui sihtasutus sellega nõus polnud, pakkus RKF välja järgmise variandi: võtta Sarneti teiseks režissööriks ei keegi muu kui Kaido Veermäe, kellel pole vastavat haridust ega kogemust. Sarnet keeldus põhjendusega, et tema looming – režissuur - on jagamatu. Nii jõudis asi ummikseisu.
Ka sihtasutus polnud kummagi kavaga nõus, sest Lõhmuse sõnutsi oli Sarnet režissööri ja stsenaristina üks kaalukamaid argumente, miks filmile üldse raha anti. “Kõik Kaido Veermäe vastutuses olnud lülid - näitlejad ja trikivõtted - olid põhiprobleemid, mis võtted edasi lükkusid. Ta polnud mingil juhul Raineriga võrdne kandidaat uueks režissööriks,” põhjendab Lõhmus.
“Sihtasutus tegutses sisuliselt Sarneti advokaadina ega nõustunud režissööri vahetusega. Linna pealt kuulsime kuulujutte, et produtsent on hulluks läinud ja kõigiga tülis,” süüdistab Veermäe.
Vahemeheks hakkab Ilmar Raag
12. aprillil teatas Rudolf Konimois Film lõpuks EFS juhatusele, et kui režissööri vahetusega ei nõustuta, peatatakse “Rehepapi” tootmine määramata tähtajaks. Veermäe sõnul asus siis äkki vahendajana tegutsema Ilmar Raag. “Meiega kooskõlastamata ja ilma igasuguse volituseta pakkus Raag “Rehepapi” projekti juures tööd erinevatele inimestele. Plaani sisu seisnes selles, et toota “Rehepapi” film režissöör Rainer Sarneti juhtimisel selliselt, et produtsentfirma enam vahetult filmi tegemist ei segaks. Meile jäänuks Raagi plaani kohaselt nimi tiitrites ja äriline vastutus võlgade maksmise kohustuse näol,” ütleb Veermäe.
Tegelikult on Raag Eesti esindaja Eurimagesis. Ta on Euroopas “Rehepapile” toetuse saamise nimel palju tööd teinud.
Raag pakkus, et Anu Veermäe jääb peaprodutsendiks, tegevprodutsendiks valitakse keegi uus tegelane. Kaasrežissööriks pannakse Sarneti kõrvale Jaak Kilmi.
Filmikompanii läheb sõtta
Paber nimega “ühiste kavatsuste kokkulepe” pidi alla kirjutatama möödunud neljapäeval. Aga samal ajal, kui Ilmar Raag kirja laiali saatis, saabus sihtasutusse ootamatult faks - Rudolf Konimois Film peatas “Rehepapiga” töö määramata tähtajaks, samuti teiste EFSi rahastatavate filmiprojektide tootmise.
Ehk teisisõnu: tootajafirma alustas oma suurima rahastajaga avalikku sõda. “Meil ei ole mõtet naiivselt loota, et saame teisi asju normaalselt teha. [Sihtasutuse tegevjuht Martin] Aadamsoo on nagunii öelnud, et kehtestab meie suhtes embargo,” ütleb Jaan Erelt.
Sellegipoolest avaldab peaprodutsent Veermäe lootust, et “Rehepapi” film kunagi sünnib.
“Mulle pole keegi öelnud, et film ära jääb. Ma oleksin valmis sügisel alustama,” väidab Sarnet.
Lõhmus lisab, et Anu Veermäe viga oli see, et ta unustas – raha, millega ta tegutses, oli riigi, mitte tema isiklik raha. Konimois Film on sihtasutusele kogu seni saadud raha ehk 1,38 miljonit krooni tagasi kandnud. Ka Kultuurkapitaliga on leping peatatud. Kui 3. maiks pole uus tegevuskava laual, jääb projekt ilma ka Eurimagesi 2,5 miljonilisest toetusest.
Küsimus jääb. Keda Eesti riik rohkem usaldab? Kas andekat režissööri Rainer Sarnetit, kes tahab “Rehepappi” teha, aga ei osanud/tahtnud produtsentide soovidele vastu tulla, või tootjafirmat, kellele kuuluvad “Rehepapi” filmimise õigused?
Kes on kes ja mis on mis "Rehepapi" filmis
Rudolf Konimois Film (RKF)
Filmitootmisfirma, asutatud 1997. aastal. RKF on tootnud mitusada reklaamfilmi, lühimängufilme ja dokfilme. 2004. aastal esilinastus RKF toodetud mängufilm “Sigade revolutsioon”, mis oli aasta menukaim Eesti mängufilm. Film sai Moskva filmifestivalil Hõbedase Püha Juri auhinna, mis on mainekaim filmiauhind, mille Eesti film pärast taasiseseisvumist üldse saanud.
Režissöör Rainer Sarnet
Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli filmirežissöörina. Teinud varem rezissöörina lühimängufilme ja reklaamfilme, lavastanud teatris.
Produtsent Anu Veermäe
2002. aasta suvel tegi läbi filmiprodutsentide täienduskoolituse Hispaanias MEGA Media Business Schoolis ning oli seejärel praktikal Eurimages’is (Euroopa Nõukogu koostööfond). Hankis sidemed ja võimalused “Rehepapi” tootmiseks, levitamiseks ja rahastamiseks rahvusvahelises koostöös.
Eelarve
14 miljonit krooni.
Suurimad rahastajad
· Eesti Filmi Sihtasutus 6 miljonit krooni – 43 protsenti eelarvest,
· Eurimages 2,5 miljonit krooni – 18 protsenti eelarvest,
· Suomen Elokuvasäätiö 1,6 miljonit krooni – 11 protsenti eelarvest,
· Eesti Kultuurkapital 1,2 miljonit krooni – 9 protsenti eelarvest,
· Rudolf Konimois Film 0,6 miljonit krooni – 5 protsenti eelarvest.
Tootjad
Rudolf Konimois Film, Crea Video (Soome) ja Carlo De Usi Produzioni (Itaalia)
“Rehepapi” sisu
Paganlikus Eesti külas käib võitlus elu ja surma peale. Nälg ja katk murravad inimesi külade kaupa ning ringi liiguvad libahundid ja vaimud. Kuidas elada üle pime ja külm talv, on peamine mure. Kes tahab kevadeks ellu jääda, peab petma ja varastama. Varastama omade ja mõisnike, metsloomade ja isegi kuradi tagant. Vargus on muutunud lausa elunormiks. Siiski on üks mees, kes käitub teisiti ning on isegi valmis armastuse nimel surma minema. Noor talupoeg Hans, keda peetakse seetõttu hulluks, paneb talupojad esimest korda mõtlema: milleks üldse elu, mis nii suure vaevaga kätte võideldud?
