Rehepapp kahtleb euroliidus
On vara. On veel suvi. Halli sulasekostüümi kandev Tiit Sukk lamab Kolga talu esisel muruplatsil, vaadates üles taevasse, kus pole näha ainsatki pilve. Sinise t-särgiga mees, kes osustub teatud nurga alt vaadates lavastaja Hendrik Toompere junioriks, lebab niisamuti selili rohus. Takust rehepapikuube kandev Aarne Üksküla on lahkunud hetkeks pildilt, on kuhugi kaduma läinud. Siis veereb mööda Rocca al Mare vabaõhumuuseumi külavaheteid kohale furgoonauto, koormaks paarkümmend kilo lund. See märg ja valge hunnik on kraabitud samal varahommikul kokku kohaliku jäähalli uisuväljalt.
"Kas teeme suu ka?"
"Jah, mingi ebamäärane auk võiks ju olla küll."
"Aga ärge te liiga ilusat tehke. Ütleme nii, et ta on ikka oma tõeliste puudujääkidega. Ta on siin rehe all juba kolm kuud olnud."
"Tee talle tissid ka!"
"Ei tee!"
Pool tundi hiljem kükitab sulane reheaida muldpõrandal juba vaikselt sulava lumemehe ees ja suhtleb viimasega kergelt lihtsameelsel toonil, milles kummatigi erakordne annus head tahet. "No räägi," nuiab ta, otsekui püüaks kassipoega kummuti alt välja meelitada, "räägi ometi. Räägi veel..."
Põrmm! Uks lüüakse lahti ja Aarne Üksküla poolt kehastatav rehepapp astub koos ereda valgusvooga sisse, piip käes. "Mis siin toimub!?" küsib ta. Sulasega võrreldes on rehepapp (euroskeptik) üks kiire mõtlemise ja käreda jutuga mees.
"Mulle meeldivad tema jutud imeilusatest printsessidest ja vapratest rüütlitest," seletab Sukk (europooldaja) ja pöörab pilgu uuesti lumehunnikule. "Räägi. Räägi veel..."
Sama stseen saab üles võetud veel mitme nurga alt. Aeg-ajalt tohterdatakse tilkuvat lumemeest portsu maarjajääga, mis paiskab rehe alla laiali hõreda valge suitsupahvaka.
Umbes kella kümne paiku saabuvad võtteplatsile reklaamiagentuur Idea strateegiajuht Paavo Pettai ning Allfilmi produtsent Artur Talvik. Nad on ilmselgelt hästi välja puhanud ja energilised, valmis äriks ja kaitseks. Roosas triiksärgis Pettai jälgib võtteid ülima keskendumusega, kõik näojooned teravad ning nina väljasirutunud nagu jahikoeral. Talvik, kergelt flegmaatiline ja veidi habetunud, sööb õuna ning räägib, et kuna Euroopa Liiduga liitumine on kõigile asjaosalistele niivõrd südamelähendane, töötavat nad antud projekti kallal kas peaaegu alla omahinna või siis täieliku miinimumiga. "See filmiettevõtja, kes on Euroopa Liidu vastu, on absoluutne loll ja kaevab endale ise hauda."
Nii et Euroopa liidu vastast reklaamklippi ei oleks te teha võtnud?
Talvik: "Mina ei oleks võtnud! (hammustab õuna ja mälub mõttesevajunult). Või vähemalt oleks see EI-kampaania siis pidanud väga kallis olema."
Kas teile ei tundu, et reklaam tuleb kuidagi liiga kunstipärane? Et sõnum võiks olla ühesem?
Talvik: "Selliseid lugusid, mis sind ninapidi pudru sisse ei topi, on endal mõnusam teha. Me oleme ise ka arutanud, et kas ei peaks olema veelgi lihtsam, veelgi propagandistlikum, aga näiteks Hannes Rumm arvas, et eestlane ei talu propagandat. Kaitserefleks hakkab kohe tööle."
Mida tunnete, kui referendumil ikkagi ei tuleb?
Paavo Pettai (mõttetöö edeneb tema jaoks varasel tunnil nagu ping-pong): "See näitaks, et meie töö on halvasti tehtud. Me oleksime siis ühed osalised selles."
Talvik (ragistab enne vastamist jälle veidike aega õuna kallal): "Minu jaoks oleks see nagu... lämbumine koduvillase õllepeeru sees."
Keskpäeva paiku on see võte läbi saanud. Üksküla koputab piibu tühjaks. Minnakse lõunale. Rehe alla on jäänud hunnik sulalund.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja tellitud 3 klipist koosnev reklaamisari, mis peaks kutsuma inimesi üles hääletama Euroopa Liiduga liitumise poolt hakkab televisioonis jooksma alates nädalalõpust
