Rein Ristlaan - ühe karjääri lugu
Laupäev, 5. jaanuar oli päikest täis.
Keskpäeval, mil kogu Eesti saatis viimsele teekonnale kirjanik Jaan
Krossi, algas Metsakalmistu kabelis palju tagasihoidlikum tseremoonia. Sellel
osales sadakond inimest, kes olid tulnud hüvasti jätma 1980. aastate
Eesti kümne mõjuvõimsama isiku hulka kuulunud mehega –
EKP ideoloogiasekretäri Rein Ristlaanega.
Lahkunule
avaldasid austust vaid lähedased, koolivennad, naabrid, sõbrad ja
tuttavad. Isegi punanomenklatuur oli Ristlaane hüljanud – endistest
tippkommunistidest ei olnud matusel kedagi.
Jäik ja
karmisõnaline Ristlaan oli üks Eesti kurikuulsamaid kompartei
tegelasi, keda manati rohkemgi kui Karl Vainot ennast. Eriti vihkasid teda
vaimuinimesed ja nende viha pole lahtunud tänaseni. See viha on nii suur,
et Ristlaant püütakse vaat et ajaloostki kustutada. Nii ei leia me
teda ei Eesti Entsüklopeedia põhiköitest ega ka
lisaköitest “Eesti elulood”. Ometi, kui Ristlaan langetanuks
aastakümneid tagasi teise otsuse, oleks laupäeval mulda
sängitatud ehk hoopis lugupeetud suurärimeest.
Liider juba koolis
Rein Ristlaan oli põline
nõmmekas, kes oma lapsepõlve veetis Hämariku tänaval.
Tema isa oli maamõõtja, “kõhn, kuivetunud, väga
asjalik ja napisõnaline mees”, meenutab Ristlaane klassivend,
endine Eesti suursaadik Jaapanis Mark Sinisoo. Ristlaane ema aga oli Tallinna
paremaid juuksureid, kelle juurde igaüks ei pääsenudki.
Sinisoo mäletab Ristlaant 1941. aastast, kui nad õppisid
koos Rahumäel 27. seitsmeklassilise kooli teises klassis. Nende
klassijuhataja oli Ernst Rungi, kelle tolleaegsed mälestused ta
vend Kanadas välja andis. “Kui meid võimlemises
üles rivistati, oli Rein kõige lühem. Aga ta oli energiline
poiss ja hea pallimängija. Ta oli meist aasta noorem, kuna läks kooli
seitsmeselt, kuigi tollal mindi tavaliselt kaheksaselt,” räägib
Sinisoo.
Sügisel 1947 jätkasid Sinisoo ja Ristlaan oma
kooliteed Tallinna 10. keskkooli, endise Nõmme gümnaasiumi
kaheksandas klassis. Neist eespool õppisid toona näiteks Lennart
Meri ja Endel Lippmaa. Need olid jubedaimad aastad kooli ajaloos.
Õppealajuhatajaks määratud ja ka bioloogiat andnud A.Varganova
luges oma esmaülesandeks “kodanlike natsionalistide”
väljarookimise õpetajate hulgast. Nii sai kooli endine direktor
Alfred Teaste 25+5, arreteerimise eest põgenes Eestist kaugele
Murmanskisse eesti keele õpetaja Aili Parijõgi, kirjanik
Jüri Parijõgi tütar. Trellide taha pisteti Sinisoo
sõnul isegi kooli komsomolisekretär Boris Merilain, kuna
temalt leiti keelatud raamat – Daniel Palgi “Stalin”.
“Rein oli iga asja juures ninamees või organisaator. Tal
oli omadus olla selle kamba liider, kus ta parajasti oli. Tal oli hea oskus
näha inimeste iseloomu läbi,” meenutab Sinisoo. Ja lisab, et
Rein oli kamraad, kes oli valmis teise eest ka oma pea pakule panema. Kord nii
juhtuski.
Klassivend Hugo Reimann oli mingi pahandusega hakkama
saanud. Et tema paturegister oli juba pikk, ähvardas Hugot koolist
väljaheitmine. “Rein ütles, et võtan süü oma
peale, mind ei viska keegi välja.” Nii tehtigi ja Reimann jäi
kooli edasi.
Sinisoo sõnul ähvardas siiski ükskord
Ristlaant, Ferdinand Tollit ja teda koolist kõrvaldamine.
“Kool avastas järsku, et need kolm õpilast olid hakkama
saanud lubamatuga – nad käisid tööl.” Tolli
käis valvuriks, Ristlaan
hoidis maamõõtja latti ja Sinisoo oli Lagedil raadiosaatja
valvetehn
ik. Poistele anti ultimaatum: kas lahkuvad töölt või koolist.
Nii tuli taskuraha teenimine pooleli jätta.
Ristlaane pea
kohale kogunesid ähvardavad pilved veel teinegi kord – keegi kaebas,
et ta kannab sinimustvalget sõrmust. Sinisoo kinnitusel Ristlaan
tõepoolest kandiski. Ja komsomoli ta ka ei astunud. “Kooli
viimases klassis oli kaks mittekomsomoli, Rein ja mina,” ütleb
Sinisoo.
Nagu Sinisoo mäletab, oli Ristlaan hea õpilane.
Kõik ained olid viied, vaid keemia, mida Rein ei seedinud, oli kolm.
Ometi läks Ristlaan keskkooli lõpetamise järel aastal 1951
Tallinna Polütehnilisse Instituuti just keemiat õppima. “Meie
keemiaõpetaja Evi Propst ütles, et ta oli minestuse
äärel, kui kuulis, et Rein läks ülikooli keemiat
õppima,” muigab Sinisoo.
Mees kahe
näoga
Juba ülikooli ajal läks Ristlaan
tööle keemiatehasesse Pioneer. Temast sai väga kiiresti
direktori asetäitja varustuse ja turustuse alal. “Tal oli väga
palju loomulikku andi sel alal,” ütleb Sinisoo. Keemik Ristlaant
jääb aga meenutama ennekõike raamat, Friedrich Tepporiga
1961. aastal kahasse tehtud “Keemia meie kodudes”. Populaarsest
teosest ilmus kolm aastat hiljem veel teinegi trükk. 1960. aastal
komparteisse astunud Ristlaan ise oli sel ajal ehitusmaterjalitehase
Männiku direktor.
Kuid juba 1963. aastast alates hakkas
Ristlaan tegema parteikarjääri, olles kõigepealt Tallinna
linna täitevkomitee aseesimees ja aastast 1967 linnakomitee sekretär.
1975 asus ta tööle EKP keskkomiteesse, kaubanduse ja teeninduse
osakonna juhatajaks.
Murdepunkt Ristlaane elus saabus 1980. aastal,
kui kõrgemal pool võeti arutusele tema personaalküsimus.
Sinisoo andmetel tuli Ristlaanel valida kahe ahvatleva koha vahel. Kas saada
Tallinna Kaubamaja direktoriks või asuda keskkomitee
ideoloogiasekretäri ametisse.
Ristlaan otsustas rohkem
võimu pakkuva parteilise karjääri kasuks.
Alles
sel kõrgel kohal lõi temas tõeliselt välja
karjääripoliitik. Ta oli mees kahe näoga.
Sõpradele oli Ristlaan “üldiselt heatujuline inimene,
kellega koos olla oli meeldiv”, nagu iseloomustab teda Sinisoo.
Tööl aga kärkis ja karistas, külvates loomeinimeste hulgas
hirmu ja viha. Aga mitte alati – kui mõni skandaal
võis tema positsiooni ohustada, mätsis Ristlaan loo vaikselt kinni.
1984. aastal võttis Tallinnas toll vahele Kunstnike Liidu
juhatuse sekretäri Heinz Valgu, kes saabus tagasi Rootsi-reisilt. Temalt
konfiskeeriti 20 väliseesti raamatut, mis kõik tunnistati
nõukogudevastaseks. Kuigi Valk ei olnud kompartei liige, kuulus tema
ametikoht nomenklatuuri. Juhtunust teatati Moskvasse partei keskkomiteesse.
Valk meenutab: “Moskvas arutati ja otsustati, et selle eest tuleb vangi
panna. Sellest informeeriti Ristlaant, kes pidi asja edasi ajama. Ristlaan
ehmatas ära, ta haistis ohtu iseendale – tema ju vastutas –
ning suskas asja kalevi alla. Ta ütles siis mulle nelja silma all:
“Vaata, Heinz, mis juhtus. Sind taheti vangi panna, aga ma sain selle
asja vaikselt ära korraldada.”” Muidugi andis Ristlaan
käsu, et Valk ei sõida enam elu lõpuni välismaale.
Kõikvõimsaks peetud Ristlaan ei tundnud ennast isegi oma
kabinetis julgelt. Ta kahtlustas, et tedagi võidakse pealt kuulata. Ehk
ta isegi teadis seda. Igatahes kord, kui Sinisoo klassivennale keskkomiteesse
külla läks, võttis Ristlaan kapist kaks transistorraadiot ja
pani need valjusti mängima, ise aga rääkis tasasel h&a
uml;älel.
Ristlaane mihklipäev saabus jaanuaris 198
8, mil ta kohalt maha võeti. “Terava rahulolematuse intelligentsi
hulgas oli esile kutsunud EKP KK ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane
tööstiil. K. Vaino märkis oma ettekandes pleenumile: “Halb
on seegi, et teinekord püüab ta keerukaid küsimusi endiselt
lahendada käskudega. On esinenud subjektiivseid hinnanguid.”
Tulemuseks oli, et R. Ristlaan vabastati ja ideoloogiasekretäriks
valiti Indrek Toome,” kirjutab endine ENSV Ministrite Nõukogu
esimees Bruno Saul oma memuaarides “Meie aeg”. See on ka ainus
lõik teoses, kus Saul Ristlaant mainib. Ja nende Vaino sõnadega
pööras ta ühtlasi oma endisele kaasvõitlejale selja.
Kuigi ega parteinomenklatuuriga ei armastanud Ristlaan vist eriti
lävida. Vainot näiteks ei kannatanud ta üldse ja ütles seda
ka Sinisoole. Tema sõbrad olid nn Ristlaane saunaklubi mehed, nagu
akadeemikud Arno Köörna ja Boris Tamm jt.
Võimu
kaotus ja avaliku põlu alla langemine ei jätnud Ristlaanele
mõju avaldamata. 1992. aasta suvel kohtas Valk Ristlaant juhuslikult
Toompeal vene kiriku juures ja viisaka inimesena teretas teda kui ikkagi
tuttavat ja endast vanemat. “Ristlaan jäi seisma, vaatas mulle
kurvalt sügavalt silma, võttis kahe käega minu käest
kinni ja ütles: “Sina, Heinz, oled üks väheseid, kes mulle
veel tere ütleb!””
Pärast
ideoloogiasekretäri kohalt mahavõtmist töötas Ristlaan
veel paar aastat Usuasjade Nõukogu volinikuna ning seejärel kadus
avalikkuse silme alt. Ta ei andnud kunagi intervjuusid ega kirjutanud ka ise
midagi. Klassivend Sinisoo peab seda ainuõigeks otsuseks. “Rein
oli neist oma võimu kaotanutest kõige targem, kuna vaikis. Arvan,
et ta viis hauda kaasa tohutult saladusi. Kui mõnel meie
kultuuritegelasel oli sidemeid julgeolekuga, siis tema kui
väljasõidukomisjoni esimees seda kindlasti teadis või
vähemalt aimas. Ent ta mõtles, et kui ta kõigest
kõrvale hoiab, on see ka talle kasulik, arvan nii.”