Suurte Euroopa lennufirmade korval oli Icelandair meeldiv üllatus .Nii viisakat ja sundimatut teenindust pole ammu kohanud.Väljalend Stockholm-Arlanda lennuväljalt toimus täpselt sõiduplaanis ettenähtud ajal.Juba sisenemisel õhusõidukisse andsid stjuardessid mõista, et oled pardale oodatud.Lahke naeratuse (mitte traditsiooniline SAS-i või Lufthansa keep-smiling) saatel näidati kätte check-in´ is reserveeritud  koht.

Turistiklassi salong Boing 757-200-l on avar, istmete vahe ei tekita kokkusurutud kilukarbis olemise tunnet.Ka pikemat kasvu inimene võib enda jalad välja sirutada.Nelja tunni pikkuse lennu  Reikjavikki aitas meeldivaks teha pardal pakutav mitmekesine ajalehte ja ajakirjade valik, saada oli nii inglise, rootsi kui islandikeelset  perioodikat.Lisaks olid kõikidele istmetele valmis pandud kõrvaklapid, nende kasutamise eest ei küsitud raha nagu teevad seda paljud teised kompaniid.

Paarkümmend minutit pärast õhkutõusmist alustasid stjuardessid karastusjookide serveerimist.Valida oli mineraalvee, mahlade  ja  cola vahel.Kuna enamus panustas mahladele, tegin seda minagi.See  kosutas,  oli parajalt külm.Kakssada viiskümmend lendajat said oma joogid  ruttu kätte.Klaasid  ulatati taas lahke naeratusega.

Kui viimastele joogiklaase ulatati ,alustati  esimestele ridadale sooja eine serveerimist. Kuna Island on mereriik ja ümberringi peaks olema kala, lootsin naiivsuses proovida mõnda maapealse cateringi valmistatud mererooga.Paraku tuli leppida kanaga, mis oli valmistatud üpris huvitavas karri kastmes.Pakutav tükk asendas tekkinud näljatunde päris pikaks ajaks.Kui tavaliselt kipuvad lennuki  kohvid kõikjal ühesuguse maitsega olema ,lahjad pruunid vedelikud siis Icelandairi kohta seda öelda ei saa. Tuntav oli isegi kerge aroom , vaatamata , et tegemist oli lahustuva kohviga.

Kes toidu kõrvale soovis õlut, veini või shampust pidi rahakoti välja otsima.

0,3 liitrise Islandil villitud  õllepurgi eest küsti 300 kohalikku krooni, veini eest tuli välja käia 400 ja shampanja eest 700 kohalikku krooni.Tasuliste jookide soovijaid oli piisavalt.Pärast eine ja joogi manustamist võis kõrvaklappidest kuulata muusikat, valik 8 erineva kanali vahel.Valisin klassika ja 60-70.aastate oldide vahel.Ei pidanud pettuma.Tõrvatilga tilgutas meepotti  pilootide jagatav lennuinfo.See kostus kõrva suhteliselt vaikselt ja pea kohal paneelis asuv kõlar kippus  ragisema.

 Keflaviki lennuväljal maandumine oli õigeaegne ning sujuv.Kes soovis tund hiljem USA-sse minevale õhusõidukile ümber istuda sai seda teha tormlemata.Stjuardessid jagasid juba eelnevalt Ameerikasse suundujatele  USA migratsiooniameti sedelid ja tollideklaratsioonid.Meie grupp jättis Icelandairiga viieks päevaks hüvasti.

Tagasilendu marsruudil  Reikjavik-Kopenhaagen tuli  aga oodata.Ameerika mandrilt kodulennuväljale teel olnud lennuk hilines  tund, seepärast lükkus start Keflaviki lennuväljalt sama suurusjärgu võrra edasi.

Teenindus oli taas sundimatu ja lahke, põhjamaiselt meeldivalt karge. Piltilusate stjuardesside seljas istus tumesinine vormiriietus nagu valatud ja ka pakutav pastaroog oli maitsev ja kõhu täitis päris pikaks ajaks.Kerge dringi eest tuli rahakotist otsida mõnisada krooni.Tax-free pardapoe valik oli paraku tagasihoidlik, tundus, et komplekteeritud laojääkidest. Kopenhaagenisse hilinesime kõigest 20 minutit sest piloodid tegid kaotatu õhus tasa, valides kõige otsesema  trassi , pigistades Boingult välja maksimumi, kiirus ligi tuhat kilomeetrit tunnis.Suurem kiirus tekitas paaril korral väikese vibratsiooni aga see polnud häiriv.

Paar nädalat hiljem kuulsin tuttavatelt , et mul vedas,  jõudsin Kopenhaagenis ümber istuda Tallinna lennukile. Islandilt tulijad on sageli   sunnitud  Taani pealinnas veetma öö, sest Icelandair kipub hilinema, seda just Ameerikast väljuvate reiside tõttu.Keflavik-Reikjavikis peale istujad on sunnitud seepärast tunde ootama, et edasi mandri-Euroopasse pääseda.Seepärast soovitus, seadke oma ümberistumised piisava varuga.

Marsruut: Stockholm-Reykavik-Kopenhaagen

Klass: turist

Aeg : Mai 2005

Hinne: 4