Maalehes trükitud ja järelikult maainimesele suunatud Heleni teraviljahelveste reklaamikampaania õnnestumise eeldus on, et maarahvas on üks sült ja tema talupojamõistus täitsa sulavõi. Ja sisendatakse seda tõdemust maalehelugejale järjestikustel lehekülgedel vöökirjade vahel piltmõistatustena. Ja lõppeks selgub ülejärgmiselt leheküljelt, et asja iva on hoopis miski retseptikampaania.

Tahan neile süldi ja või teesidele vastu vaielda.

Millegipärast tundub mulle alati jooksujalul maainimese füüsiline vorm istuval tööl linnainimesega võrreldes märksa kobedam. Sest euronõuetest hoolimata algab maal töö ikka kuke kiremisega ja kestab ööpimedani. Ja töö on raske. Ja seda ei reguleeri töö- ja puhkeaja seadus.

Sestap ma tõesti ei kujuta ette, kelle või mille arvelt peaks taluperenaine ohverdama oma tervislikku töörabamise aega, et helveste hulgast leitud retseptiraamatut vaimukalt täita. Ja see siis veel postkontorisse toimetada.

Ja mis veel hullem, meie, linnainimesed, jääme nõnda ju puhta nälga, kui maarahvas töötegemise (loe: linnainimesele ninaesise tootmise) asemel retsepte hakkab nuputama!

Aga ma saan kampaania üllast eesmärgist ka aru. On ju hulgaliselt hävimisohus hõrke maatoite – võtkem näiteks kaerakile või viljakohv –, mis retseptiraamatusse raiutuna järeltulevate põlvedeni ulatuvad. Ja seeläbi ehk ka ninaesisena säilivad.

Ja siis veel see loosiauhind – reis kahele Kanaari saartele. See seab maainimese ju väga raske valiku ette. Kas võib ikka nõnda kergemeelselt oma kalli majapidamise keskelt päikest võtma põrutada?! Ja linnainimese nälga jätta…

"Maal on veel seda ausust," tõdes härra Maurus "Tões ja õiguses". Ma usun, et ka täna see ütelus kehtib.

Ja Heleni helbed satuvad ninaesiseks ka kentsaka kampaaniata, milles sõnagagi ei mainita, mida helbetootja maarahvalt saadud retseptidega pärast loosimist peale hakkab.