27.05.2011, 09:57
Rene Toomse: "Eesti ja sõjaoht"?
Millistel tingimustel võib Venemaa rünnata Eestit ja kuidas meil end kaitsta tasub.
Hambuni relvastatud: 200 kilomeetri ulatuses Eesti piirist paikneb muuhulgas kolm lennupolku, kaks suurtükibrigaadi, kaks allveelaevade gruppi, õhudessantdiviis, kopteripolk, motolaskurbrigaad ja hulk muid Vene sõjaväeosi, mida saaks kasutada Eesti ründamiseks.
Eesti kaitseväe suurõppuse Kevadtorm lõpupäeval, 19. mail avaldasid Delfi ja Õhtuleht Rootsi Kuningliku Sõjaväeteaduste Akadeemia uuringu tulemused, juhuks kui Venemaa peaks ründama sõjaliselt Balti riike. Raamatus Till bröders hjälp esiletoodud Venemaa operatsioonilised võimed ja detailid on uudise põhjal realistlikud ning kahtlemata tekitaksid tõsist peavalu lääne pool Venemaa piiri. Ent üks asi on omada ja täiendada sõjajõude, hoopis teine on poliitiline tahe sõjategevust alustada.
Sõjalise rünnaku tagajärjed ründajale
Tänapäeval ei lähe riigid sõtta kergekäeliselt. Iga riigi sõltuvus teistest seab hulganisti poliitilis-majanduslikke piiranguid, millega peab arvestama iga vähegi mõtlev riigipea. Baasreegel on, et sõjast oodatav tulu peab ületama kulud nii materiaalsetes kui mittemateriaalsetes väärtustes. Ükski riik, kui tahes rikas, ei saa endale lubada kahjulikku sõda. Kreeka ajaloolane Thukydides (460–395 eKr) leidis, et sõja alustamiseks on vaja õiget segu hirmust, aust ja huvist. Teisisõnu – huvist üksi ei piisa. Huvi võib mõjutada au haavamine või selle säilitamise vajadus (emotsionaalne aspekt). Otsust kedagi rünnata mõjutab alati ka hirm – mis saab sõja ajal ja pärast seda. Mida haritum riigijuht, seda vähem laseb ta ennast mõjutada emotsioonidest ning kaldub rohkem balansseerima huvi ja hirmude vahel.
Loe Ekspressi lugu edasi paberlehest või tasulisest artiklist.
