Kaks meest askeldavad nahata, pea alaspidi rippuva veisekere kallal. Foto servas paistab kastiga mees, justkui oodates. Mida ta sinna kasti plaanib pista? Lihatükke? Mahanülitud naha?

Taustal on näha Konju kitsefarmi laudaesine.

Teisel fotol nülib üks meestest veise koonult käelabapikkuse noaga suurt nahatükki.

Need fotod saatis Ekspressile endine Konju farmi töötaja.

Loomatappu nägi pealt Konju farmi traktorist Oleg Bronzov. „Pullid tapeti noaga, lõigati tükkideks ja Repinski ema Roza ­Nikolajeva viis need kusagile Kohtla-Järvele. Võib-olla poodi? Ma aitasin neid valgesse piimabussi tõsta.„

Oleg Bronzov
Oleg Bronzov Sergei Stepanov
Selle bussiga sõidetakse teisipäeviti, kolmapäeviti ja laupäeviti Ida-Virumaal ja Lasnamäel ringi ning müüakse Konju farmi juustu ja piima. Ka Eks­press ostis pudeli lehmapiima.

Repinskil on peale kitsede ka hulk veiseid, hetkel 80 ringis.

Bronzov enam farmis ei tööta. Ta lahkus eelmisel nädalal. „Raha pole, kaks kuud ootasime palka.“

Läheme Jõhvi külje all asuvasse Konju külla kohale.

On krõbekülm õhtupoolik. Repinski kitsefarmist paarisaja meetri kaugusel asuva maja aknast paistab valgus. Siin elab endine politseinik Urmas Teelahk.

Ta sõidab linna minnes Repinski kitsefarmist mööda. Vahel näeb selle õuel vaatepilte, mis panevad imestama. Näiteks traktori kopa või puu otsa tõmmatud nülitud lehmi (ta arvab, et need on lehmad). Teelahki majast mõnisada meetrit eemal elab tema venna, Margus ­Teelahki pere. Ka nemad on näinud selliseid stseene. Kord vaatasid teised lehmad nülgimist tummalt pealt.

Konjus veisetappu ei varjatagi, loomi nülitakse otse farmi ees.

Toila gümnaasiumi õpetaja Anne Aia rentis Repinskile oma põllulappi, mis asub otse ­Konju farmi kõrval. Mõni aasta tagasi, kui Repinski oli just riigikogu liikmeks saanud, leidis Aia oma maa pealt suure soolikahunniku. See ulatus vööni ja oli kaks meetrit lai, linnud tiirlesid ümber.

Talus võib veiseid tappa küll, aga enda tarbeks. Müüa tohib ainult tapamajas surmatud loomade liha. Taluõuel ei järgita vastavaid hügieeninõudeid, kontrolli pole selle üle, kas loom ikka oli terve ja liha kvaliteetne. Euronõuded panevad väga täpselt paika, kuidas tohib lihaks müüdavat looma tappa, millised organid peab eemaldama ja kuidas.

Ametlikult, PRIA andmetel, pole Repinski viimase viie aasta jooksul ühtki looma enda tarbeks tapnud.

Kuhu liha viiakse?

Svetlana Ivanova
Svetlana Ivanova Sergei Stepanov
Osa surnud kitsedest ja tapetud veistest läheb koertele söögiks. Seda on näinud nii lüpsja Svetlana Ivanova (pildil) kui ka suvel Konju piimabussi juhina leiba teeninud Nikita Sahharov.

Mis saab ülejäänud tapetud loomadest?

Kohtla-Järve, Ahtme linnaosa. Paneelmajade vahelt paistab hall pood suure kollase kirjaga ASTAR. Inimesi voorib sisse-välja. Aknal on kirjas „Tordipood“, aga kui poe kaugematesse soppidesse piiluda, paistab lihalett.

Müüja ütleb, et liha pärineb Eestist. Kust täpsemalt, keeldub ütlemast. Paar päeva hiljem helistame poe juhatajale. Teeskleme talunikke, ütleme, et tahame pulli maha müüa, Konju farmist soovitati talle helistada. Kas ta paarisajakilose looma on nõus ära ostma? „Ma nii suuri ei võta,“ vastab naine vene keeles. „Saag ei lõika läbi. Konjust võtan tavaliselt umbes 150kiloseid. Viimane kord võtsin neilt ühe suure ja päris raske oli.“

Repinski lubas maaeluministri kohalt lahkudes oma farmis asjad joonde ajada. Aga seda pole juhtunud. Jaanuaris lahkus töölt neli inimest. Lüpsja Ivanova sõnul jäid alles vaid Repinski ema, vend ja veel kolm inimest. Detsembris maksti lõpuks välja oktoobri ja novembri palk.

Kuhu kaovad kitsed?

„Konju farmis surevad pidevalt kitsed,“ räägib Ivanova. „Nad on haiged, neil on ussid. Eriti palju surevad nad kevadeti ja sügiseti, kui sünnivad talled. Näiteks sünnib 300 talle, pooled neist surevad.“

Ivanova sõnul ei hoolitseta kitsede eest. Ravi nad ei saa, sest see maksab. Töötajad proovivad ise kitsi tohterdada, veterinaari kutsuvad ainult väga erilistel juhtudel. Seda kinnitavad ka teised töötajad – loomaarst käib farmis harva.

Osa surnud kitsedest maetakse Ivanova sõnul talli taha hõreda metsa vahele.

„Repinski vend tõi kitsede surnukehad talli taha ja ma matsin nad sinna traktoriga, umbes kord kuus,“ räägib traktoristina töötanud Bronzov. „Möödunud detsembris öeldi näiteks, et tullakse kontrollima. Pidin ruttu viis-kuus kitse maha matma.“

Repinski 1
Repinski 1 Sergei Stepanov
Repinski 1
Repinski 1 Sergei Stepanov

Veterinaar- ja toiduameti visiidid on ette teada. Kohalik peaspetsialist Kaidi Kasela ütleb, et vahel annab ta Konju farmi mitu päeva ette teada, et on tulemas. Päris ette teatamata ei saa minna, sest ta peab olema kindel, et keegi ka kohal viibib. Muidu läheb sõit raisku.

Läheme meiegi taas Konjusse. Näeme kitsefarmi taga soostunud metsatukka, kus vedelevad kondid, rebaste ja koerte jäljed ümberringi.

Iga kitse või veise surma korral peab talunik kutsuma veterinaararsti. Too paneb kirja looma vanuse, surma põhjuse ja võimalikud haigustunnused. Seejärel kutsutakse korjuseid kahjutuks tegema maa­eluministeeriumi alla kuuluv firma Vireen.

Vireeni andmetest on täpselt näha, millal Konju farmist korjuseid on ära viidud.

Andmed ei kattu loomaarsti omadega. Näiteks kevadel pani veterinaar Juri Logvinjuk kirja, et Konjus suri 152 talle, Vireen viis ära 165 kilo jäätmeid. Iga tall oleks sellisel juhul pidanud kaaluma ebaharilikult vähe – napilt ühe kilo. Terve möödunud suve ei kutsutud Vireeni kordagi, kuigi varem käidi Konjus iga kuu; mullu vaid neli korda.

Vireenist öeldakse, et Konju kitsefarm oli arved maksmata jätnud. Farmil polnud piisavalt raha, et lasta korjuseid ametlikult minema viia.

Põllumajanduslooma surmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest teatamata jätmise eest võib loomatauditõrje seaduse järgi ettevõtet trahvida kuni 3200 euroga.

Foto: Sergei Stepanov, NPA
Konju farmis on ka ametlik loomakorjuste kogumiskoht. Paarsada meetrit farmist eemal, sealt viib Vireen korjuseid ära. Seda läheme novembris vaatama. Näeme õõvastavat vaatepilti: vana usteta furgoon, kus külitavad lahtilõigatud kõhtudega vasikad, täiesti katmata. Kitsede sarved turritavad kilekottide vahelt välja.

Loomatauditõrje seadus ütleb, et loomsete jäätmete kogumispaik peab olema suletav, lekkekindel, kergesti puhastatav ja desinfitseeritav. Furgooni ümber on näha rebaste ja koerte jälgi. Läheduses paistab lume alt kõrbenud loomanahk. Kui vahel õhtuti tuul kitsefarmi poolt puhub, on tunda naha põletamise lõhna, räägivad naabrid.

Kohalik jahimees Toomas räägib, et on sõpradega talviti metsa vahel kitsekorjuseid näinud. Korra oli neid lausa mitukümmend. Peale Konju farmi läheduses nii suurel hulgal keegi kitsi ei pea.

Salapärased loomade liikumised registris

Igal põllumajandusloomal on oma kõrvamärgistus koos registrinumbriga. Kitsedel on need punased. Konju Kitsefarmis elab ka Läti kitsi – nende märgid on kollased. See torgatakse kitsetallele kõrva hiljemalt pooleaastaseks saamisel. Märke ei tohi loomadelt ise eemaldada. Kui kits end millegi vastu hõõrub ja märk kogemata ära tuleb, peab kiiresti uue tellima.

Märk jääb kõrva ka looma surma korral, ent furgoonis lebavatel kitsekorjustel neid pole.

Miks need ära on võetud?

Vähem kui sajapealise kitsekarja eest maksab PRIA toetusi. Repinskil on aga kitsi ametlikult üle 500 (veterinaar Logvinjuki sõnul tegelikult mitte üle 300). Kui kirjutada kitse number (olgugi, et looma ennast tegelikult enam elavate kirjas pole) teise loomapidaja nimele, saaks too selle eest toetust.

Konju farmi endine töötaja räägib Ekspressile, et Konju farmis kirjutati surnud loomade registreerimisnumbreid Repinski poja ema Oksaana ­Mihhailova nimele. Kuigi Mihhailova elab Ida-Virumaa linna paneelmaja korteris.

Mihhailova on tõesti loomapidajana kirjas olnud, kinnitab PRIA. Aga hetkel enam ei ole, lisatakse. Kui palju on Repinski eelmisel elukaaslasel loomi olnud, nad ei avalda. „Ärisaladus,“ öeldakse. Mihhailova Ekspressiga ei räägi.

PRIA registrite osakonna juhataja Kiido Levin kinnitab siiski, et Konju loomi on kirjutatud ühe loomapidaja juurest teise juurde. Näiteks on Repinski lapsepõlvekoju, veerandtunnise autosõidu kaugusel asuvasse Illuka tallu märgitud kitsi ja veiseid.

Ida-Virumaa Veterinaarkeskuse juht Helgi Tepper võtab meid vastu ohkega. Ta arvab, et kõrgendatud huvi Konju farmi suhtes pole põhjendatud. Tema sõnul on idavirumaalased Konju farmi üle uhked. Oma poiss pani selle püsti, aitab kiusust! Vastame talle, et Konju endised töötajad on loomade pärast mures. Toimetusse on kirjutanud ja helistanud kümmekond inimest.

Edastame Tepperile vihje: 12. detsembril on Repinski lapsepõlvekoju märgitud seitse kitse ja kuus veist. Võib-olla on kõik loomad toas? Väljas pole kedagi. Viis aastat tagasi, enne Konju farmi asutamist, pidasid Repinski ja ta ema kodutalus veiseid. Naabrinaise sõnul läksid lehmad vahel maanteele uitama. Aga novembris, kui käime maja kaemas, valitseb ümbruses vaikus. Vaid kaugel ulub üksik koer.

Tepper lubab asja uuri­ma asuda.

15. detsembril käivadki veterinaarameti töötajad Repinski kodutalus. Kontrollimise päeval seal loomi polnud, tuleb vastus. Aga kõik on õige, sest ka registrist olid selleks hetkeks kõik loomad kustutatud.

Kuhu loomad kadusid?

Vähemalt üks kitsedest märgiti surnuks, näeme registrist. Teiste kohta andmeid ei leia. Mõned nädalad hiljem on loomad aga tagasi, jaanuari keskpaigas elab Illuka talus viis kitse!

Saadame veterinaarametile uue vihje. Seekord enam vastust ei tule.