Ligi kaks aastakümmet põhines Eesti suusatamise edulugu motiivil, kuidas karjapoistest said kuningad.

Mati Alaveri ning tema hoolealuste Andrus Veerpalu ja Jaak Mae elu enne tippujõudmist oli ülivilets. Nagu lõviosa sportlasi taasiseseisvunud Eestis, alustasid nemadki täiesti põhjast. Põhi profispordis tähendab, et raha pole. Üldse. Suusatajate seis oli nii hull, et kevadel 1995 helistas Veerpalu Alaverile ja palus 200 krooni laenu, sest perel oli toiduraha otsas.

Kuid siis tulid medalid ning nende tuules sponsorid, määrdemehed ja füsioterapeudid, mugavad lennureisid (tihti Tartust, sest autosõitu Otepäält Tallinna või Riiga peeti sobimatult pikaks), privaatsed hotellitoad ja isiklikud Mercedesed. Raha vedeles maas nii palju, et isegi keskpärase meessuusataja elu oli külluslik.

Alaveril oli õigus. Plats on taas tühi. Ajad, mil meie suusatajad sõitsid Euroopasse võistlema vana mikrobussiga, mida kordamööda juhiti, on tagasi. Detsembris jagas Delfi Davosi MK-etapil filmitud videoklippi, kust paistab, kuidas kogu suusakoondise varustus on surutud ühte sõiduautosse.

Helistan spordiklubi CFC noortetreenerile Riho Roosipõllule ja räägin soovist kajastada Eesti murdmaasuusatajate tegemisi maailma karikavõistluste etapil Planicas. Roosipõld on sel etapil meesteesinduse määrdemees-tiimijuht-kokk-mänedžer-treener-autojuht. Sellise rööprähklemisega tegelevad meie suusaentusiastid ja noortetreenerid etapipõhiselt, vabatahtlikkuse alusel ja kordamööda. Raha töötajate palkamiseks pole.

„Tahad ise ka käed külge panna?“

„Miks mitte!“ olen pakkumisega nõus. 

„Sul on ju juhiluba ka. Saad aidata tagasi sõita!“


Avalehele
34 Kommentaari
Loe veel: