17.11.2011, 00:20
Riigi kontroll kodanike eraelu üle aina suureneb
Kirglikud vaidlused tippjuristide vahel ei lahendanud põhimõttelisi erimeelsusi jälitustegevuse reeglite asjus.
FOTO:
Vähesed teavad, et suvi otsa vaidles, väitles, arutas ja analüüsis autoriteetne juristide seltskond, mis suunas peaks jälitustegevus Eestis arenema - kas politseile tuleks õigusi juurde anda või vastupidi - seada esikohale inimeste eraelu puutumatus. Märtsis andis president Toomas Hendrik Ilves justiitsministeeriumile korralduse - jälitustegevust puudutav seadusandlus tuleb korda teha! Moodustati töörühm, mis pani oma tööle punkti mõni nädal tagasi. Lähtepunkte oli kolm: esiteks, häbi. Eesti on Euroopast vaadates piinlikus, postkommunistlikule ühiskonnale iseloomulikus seisus, sest meil võib jälitustegevust kohaldada pea kõigi tahtlike kuritegude puhul. Tuli teha valik, missuguste kuritegude puhul on jälitustegevus õigustatud. Teiseks - õiguskantsler, kes korduvalt kritiseerinud olukorda, et jälitustegevus on meil kohati Põhiseadusest kõrgem. Teatavasti ei tohi inimeste järgi üldjuhul nuhkida (lugeda kirju, kuulata kõnesid jms) ilma kohtu loata - seda keelab Põhiseadus. Ent juba aastaid kehtib meie seadustes ülbe erand - teatud "edasilükkamatutel juhtudel" võib erandtoimingu ära teha ja nõutada kohtu luba tagantjärgi. Isegi, kui erandid on üliharvad, on asi põhimõttes, leiavad kriitikud. Lisaks Indrek Tederile ja presidendile pole olukorraga rahul advokaadid, riigikohtunikud ja paljud opositsioonipoliitikud. Ning kolmandaks - praegune seadus ei võimalda politseil piisavalt lihtsalt kätte saada telefoniomanike kõneeristusi, positsioneerida nende (telefonide) asukohti ning tuvastada "anonüümsete" veebi-sõnavõttude autoreid. Ikka ja jälle tuleb täita jälitustegevuse reegleid, paluda kohtu luba, põhjendada just selles kriminaalasjas päringu tegemise vajadust, teavitada jälitatavat takkajärgi. Tülikas, saate isegi aru.