Riigikogu mahavaikitud seadusekäkk jättis isa kolmest lapsest ilma

Kes vastutab, et võeti vastu põhi­seadusevastane pügal, mis muutis täielikult kolme lapsendatud lapse ja nende ärimehest isa saatust?

Üks vendadest oli kaheksakuune, teine kolmeaastane, nende õde oli kaheaastane. Lastekaitse oli nad leidnud Kalamaja narkopunkrist ja pannud elama Tallinna Väikelastekodusse. Lapsed ei rääkinud sõnagi, maailmaga suhtlesid nad „linnukeeli“, kädistades.

Sotsiaalametnikud ei lubanud neid lahutada. Aga kes lapsendaks Eestis kolme last korraga?

Samal ajal, 2003. aasta sügisel oli 43aastane ärimees Urmas koos abikaasa Ingridiga (nimed muudetud) teelahkmel. Ingridil oli kuus kehavälist viljastamist ebaõnnestunud, kuid naine soovis väga last. Urmasele polnud see kõige tähtsam, sest eelmisest abielust olid tal täiskasvanud lapsed, ta oli juba ka vanaisa. Nähes aga naise üleelamisi, pakkus ta naisele lapsendamist.

Nad läksid Sotsiaalkindlustus­ameti kauaaegse lastekaitsespetsialisti Lea Mölli jutule.

Mõlemad, nii Urmas kui Ingrid olid Rootsi kodanikud, nad olid nõukaajal siit pagenud, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist naasnud. Urmas ajas kinnisvaraäri, neil oli Kadri­oru pargi läheduses aiaga ümbritsetud 240ruutmeetrine roosa eramu, suvemaja Saaremaal ja talvekorter Mehhikos, Cancunis.

Lea Möll tegi neile julge pakkumise: võtke ühe lapse asemel kolm, väike tüdruk ja tema kaks venda.