See on mu 27 aasta pikkuse ajakirjanikukarjääri üks raskemaid usutlusi.

Istume Tartus, hotelli Lydia fua­jees.

Õbluke tumedapäine naine teisel pool lauda ei soovi kohvi. Samuti vett ega muud joodavat.

„Ma ei taha mitte midagi,“ sõnab Mare Kolsar.

Ta pole vaimustatud teatest, et meie kohtumise tagajärjel sünnib ajalehte lugu. „Ma ei taha tööd kaotada – see on praegu mu ainus võimalus võlgu tasuda.“

Ta paistab erakordselt rahulik. Tema silmist vaatab aga vastu põhjatu kurbus.

„Mul on nii häbi,“ tunnistab ta vaikselt, kuigi ruumis pole kedagi peale meie kahe. „Häbi just oma laste ees. Nad teavad, et mul on raske, aga nad ei tea, millega ma olen hakkama saanud.“

Avalehele
Loe veel: