Ripsmehari ja Nobel
Sattusin nägema ETVs, kuidas Aarne Rannamäe
vestluskaaslasteks olid Jan Kaus, Ilmar Raag ja Ivo Rull (saade
“Vabariigi kodanikud”). Saatejuht üha torkis: millal saab
eesti kirjanik Nobeli, kus on meie Oscarid, kus ülejäänud uhked
preemiad, miks te, masuurikad, millegagi hakkama ei saa? Esinejad, au neile,
suutsid hulga häid mõtteid genereerida, aga taas ilmnes, et
majandusest, poliitikast ja spordist pärinevad kriteeriumid ei toimi
kultuuris. Erinevad väärtus- ja mõistesüsteemid
söövad lihtsalt üksteist ära.
Juba
mainekujunduse mõiste pärineb turunduslikust mõtteviisist,
et ilma reklaamita võib tootja endale kohe vee peale tõmmata.
Mainekujundaja kapital on lihtsameelne mass. Turuteaduse reeglid käsivad
temaga jõhkralt manipuleerida. Seega kõlas Ivo Rulli jutt
piltidest-ikoonidest, mis olevat palju võimsamad kui kirjutatud
tekst, nagu ideaalse mainekujundaja mantra.
End raamaturahvaks
pidavate eestlaste jaoks pole lugemise väljasuremine ehk usutav, aga
vaatame ringi. Üheski Eesti telekanalis kirjandussaadet ei ole ja uudistes
räägitakse kirjandusest kaks korda aastas: enne Nobeli preemia
määramist, kui teatatakse, et Kross kandideerib, ja pärast selle
kätteandmist, kui selgub, et Kross jäi ilma. Tänavune sügis
on erandlik: lisaks saamata jäänud Nobelile vilksatas üle
ekraanide ka pilt Göteborgi messist, kus Eesti oli peaesineja. Poliitika-
ja majandussündmused on alati tähtsamad. Seal on foorumid ja
väljaütlemised, sõjad ja skandaalid, meedia ja maine. Kultuur
ja kirjandus toimiksid justkui teises, perifeerses mõõtmes, ja
see mõõde sulab üha rohkem kokku.
Kuigi
raamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem, läheb lugemise populaarsus
allamäge. Kui mind selle aasta alguses kutsuti ühte suurkooli
lugemise tähtsusest kõnelema, teatas üks sõnakas poiss,
et kui ta sõbrale sünnipäevaks raamatu kingib, siis
sõber lööb ta maha. Aja vaim soosib
õhumüümist ja kaarditrikke, mitte süvenemist
nõudvat mõttetööd. Kui mõnda raamatut ka
tavalisest rohkem loetakse, siis peamiselt seetõttu, et seda loevad
kõik. Paraku osutuvad n-ö prestiižiraamatud sageli samasuguseks
ühepäevaliblikaks nagu mõni hea harjaga
ripsmetušš, mida paari kuu pärast asendab juba veelgi
parem.
Mida saab kirjanik sellises olukorras teha? Ainult üha
paremini kirjutada. Ja hakata vastu igale demagoogist mainekujundajale, kes
talle sisendab, et niipea, kui ta on unustanud endale pärast uue raamatu
ilmutamist rusikaga rinnale taguda, on tema rong tingimata läinud.
Ei pruugi olla. On autoreid ja raamatuid, mida võidakse avastada
alles aastakümnete pärast. Näiteks ei puudu viimasel ajal vist
üheski eesti luuleklassika kogumikus Ernst Enno looming, mis omal ajal
liiga lihtsaks põlati.
Järeldus? Mainet ei saa
kujundada. Maine tekib. Loovisik pole rändkaupmees, kes oma kaupa
kiites hääle kähedaks karjuks. Tema jaoks on vajadus
põhjendada oma tegevust turumajandusest pärit argumentidega nii
või teisiti kunstlik.