Robot, kes teeb vigu
Isaac Asimovi “Kolm robootika seadust” ei pane
üksnes paika roboti eksistentsi põhitõdesid, vaid lubab meil
defineerida ka roboti ja inimese olemuse ühe põhilise erinevuse
– veavõimaluse.
Kui tootmissüsteemis või
igapäevases elus juhtub inimese poolt põhjustatud “inimlik
viga”, peab roboti alati täiuslikult õige reaktsioon selle
vea parandama. Ideaalses maailmas on roboti käitumine alati ettearvatav,
kui aga rääkida kunstist, muusikast, või elust üldse,
siis kes tahaks elada ideaalses maailmas?
Martin Voltri (24) on
robot, kes mitte üksnes ei tee vigu, vaid juhib kohati neile lausa
tähelepanu.
mõned päevad tagasi
ilmus Eesti põrandaaluse muusikateadvuse silmanurka üks
virvendus, mis osutus poolametlikuks kauamängivaks Voltri
punkmehhaaniliselt elektroprojektilt, mille nimi kõlab
õigesti (s.t valesti) kirjutatuna Fuck Yuo I Am A Robot. Robotite
maailmas vigu ei sallita – seda kinnitab mu arvuti speller, mis
sisestatud vigase nimekuju Wordis automaatselt õigeks parandab.
Ka selliste pisiasjadega proovivad masinad juhtida meie elu, parandades
omadest seadustest lähtudes meie inimlikke vigu. Automatiseeritud elu
tundub vastu käivat paljudele. Just sellepärast on Voltri vigases
kirjapildis suurem jõud, kui esialgu paistab.
Nimi
“Fuck Yuo I Am A Robot” tundub siduvat ühte Voltri kaks
poolust – saksa mõjutustega mehhaanilise täpsuse esteetika ja
pungiliku provokatsiooni. Teoorias peaksid need kaks ju teineteist
välistama, ent on selles fraasis ometi leidnud kummastava uudse, vastaka
jõu.
Lisa “dirty” siginemine viimasel ajal
mitmete tantsumuusika stiilide ette (dirty electro, dirty house) annab
märku sellest, et liiga mehhaaniline masinamuusika vajas vahetut,
inimlikku emotsioonipurset, mida pakub just pungi plakatlik stiil. See tundub
Voltri stiiliga hästi sobivat.
Pealegi on raske millegi muu
kui provokatsioonina (kas või meie maitsedetektori hulluks ajamiseks)
võtta tõsiasja, et bändi albumilt “Compensator
for the Accelator” võib leida ilmselt maailma esimese Eha Urbsalu
kaveri.
Muusikuna on bändikaaslane Liisa Triin Vurma teda
kirjeldanud nii: “Ma kinkisin Voltsile kunagi särgi, mille peale on
joonistatud jootekolb. Vot selline jootekolbimees ta ongi: nokitseb kodus
omaette muusikat teha, joodab juhtmeid ja saunde ja erilisi
vana-kooli-süntekaid kokku ja paneb siis valmistoodangu selga ja
läheb näitab laval kõigile.”
Liisat, Voltrit
ja veel kolme liiget ühendab aga üks teine artistinimi –
Mürgelmaschine. Selle elektro-pop-bändi tegi kunagi Eesti
väikeklubides tunduks ennekõike hittlugu “Ingrid
Rütl” ja kogu Mürgelmaschinega kaasnenud legend, et tegemist on
tegelikult ühe Saksa bändiga, mis on kokku pandud Schleswig-Holsteini
mäetehnikumi üliõpilaste poolt, kes kannavad selliseid nimesid
nagu Manfred Kaffel, Winfried Schtungraud, Luisa Neuankömling,
Jörg Korg ja Helmut Doppler (Voltri ise).
Kui otsida
üht omadussõna Martin Voltri kirjeldamiseks, hüppab
esimesena pähe ingliskeelne fraas opinionated. See võiks käia
inimese kohta, kellel on maailma asjade kohta omad, tihti ebaortodokssed
arvamused ja seisukohad, mida edastatakse meeleldi ka teistele. Loomulikult
kaasneb sellega teatud annus jäärapäisust.
Siin on
mõned tema opinion’id ja Voltri enda kommentaarid nendele:
1. Fotokatest kõlbab üldse ainult väike Smena-kaamera.
“Ma ei tea, mitte et mulle lo-fi esteetika j
ust otseselt imponeeriks, aga tehniliselt lihtsamad vidinad lasevad keskenduda
hoopis teistele teemadele ja panevad hammasrattad teistmoodi käiguga
tööle. Kõik mu kaamerad on olnud mingid suht siia-sinna,
näiteks üks vana Zeissi Rangefinder – kosmiliselt tore on
sellega pilti teha. Selles mõttes ikka muidugi: smena4ever!”
2. Copyright on korporatiivne kontrollmehhanism, millel pole kunstiga
midagi pistmist.
“Väike sämplimine käib ikka mussi
juurde.”
3. MP3 on ülim formaat muusika tarbimiseks ja
säilitamiseks.
“Muusika sisu ei ole defineeritav bitreidina,
naljakas, et on endiselt nii palju “CD-kvaliteedi”-puriste.
Mp3-dena on meil, nagu ilmselt suuremal osal muusika tegemisega
möllajatel, praktiliselt ainus võimalus oma muusikat nii siia kui
sinna levitada. Meie album on tasuta. Mp3d tulevad ka.”
Poliitiliselt laetumat versiooni MP3de ülimuslikkusest võib
lugeda Fuck Yuo I Am A Roboti plaadi vahepaberilt. Arvake neist seisukohtadest
mida iganes, selge on see, et kohe tahaks hakata neid seisukohti kaitsma
või ümber lükkama. Kreatiivsest kaosest aga sünnivad uued
ideed.
Seda ilmselt on oma nahal kogenud ka reklaamiagentuuri TANK
kollektiiv, kes Voltriga iga päev samades ruumides peavad istuma.
Töökaaslase ja DJ Alari Orava sõnul on tema
“arvamuskeskses” suhtumises küll ka omajagu poosi ja ega ta
neid asju töökeskkonnas väga üles ei tõmbagi.
“Voltri pole selline üleni mustas väärikalt nurgas istuv
disainer, vaid ikka pigem selline mees, kellel ühes jalas punane sokk ja
teises sinine,” lisab ta pisut järele mõeldes. “Ikka
pigem selline, kes läheneb igale ülesandele isemoodi.”
Küsimuse peale, kas ta sooviks ka reklaamitöös midagi
esile tõsta, vastab Voltri küsimusega: “Tead sa mõnd
reklaamiinimest, kes väga tahaks oma töid näidata?”