Neile, kes jälginud avatud ühiskondade arengut aastate 1989–1991 uimastavaist päevist tänaseni, ei ole jäänud märkamata see, mida näitab ka Freedom House’i iga-aastane raport – avatud, demokraatlike ühiskondade arv maailmas ei suurene, vaid kahaneb. Demokraatliku maailma ühiskonnad – mõned niinimetatud uued, mõned vanad ja väljakujunenud –, mis olid kunagi avatud, on pöördumas sinna, mida nad ise uhkelt „illiberaalseks demokraatiaks“ nimetavad ja mida iseloomustab vabaduse piiramine, korruptsioon, omavoli, mõnikord ka hirm ja repressioonid, sarnased nendega, mille selja taha jätmiseks oleme siin, endises kommunistlikus idas tõsiseid jõupingutusi teinud.

Selle tendentsi võimalike põhjuste üle on arutletud piisavalt. Kasu sellest on olnud vähe. „Globalism“, „ilmajäetute mäss“, „eliidi läbikukkumine“ – paljud neist põhjendustest on puudulikud. Puudulik on ka põhjus, mis pakutud välja Ida-Euroopat käsitlevates diskussioonides: arvamus, et süüdi on lõhe viimase 30 aasta jooksul toimunud majandusarengu edulugudest kõrvale või maha jäänud „kaotajate“ ja „võitjate“ vahel.

Selline probleemiasetus on väär ja eirab tegelikke andmeid.

Avalehele
174 Kommentaari