Rootsi mudel ei pea ahvatlustele vastu
Härra N jutustab, et algul hakkas ta laginal naerma. “Mu härrad, ütlesin, selle oma klassivõitlusega lasete iseendale pihta. T e i e olete töölisklass. Mina olen vereimeja. Nii et ärge paluge, et m i n a hakkaksin t e i l e ametiühinguid organiseerima. Siis läksid nende näod õige hapuks, sellele järgnes blokaad.”
HÄRRA N on Poola ehitusettevõtja Västergötlandis. Sääraste vastu kuulutab ehitustööliste ametiühing üle riigi: “Nõua kollektiivlepingut!” Härra N ei kirjutanud alla. Ta ei anna põhimõtteliselt altkäemaksu, ütleb ta.
TEINE EHITAJA Skånes on vihasem: “Mis pagana kord see on,” kriiskab ta, “ma ei hakka eales maksma Bushile ega maksa ka Perssonile!” P>
Altkäemaks? Maksta Perssonile? Äkki on väikeettevõtjaid tabanud ajuhalvatus? Vahest on see tingitud kultuurišokist? Nad on Rootsi mudeli omaks võtnud – väliselt. Härra N saadab mulle dokumendid. Lepingu 159 leheküljest on Boråsi ehitustööliste ametiühing kirjutanud viis ja neist neli käsitleb ettevõtte makse ametiühingule. Maks olematute liikmete eest – jah, tõepoolest, 3,5 protsenti palgasummast. “Töölised on mul kindlustatud, aga siin seisab, et me peame nad veel kord kindlustama. Mingis kohas, mille nimi on Fora AB. Mis see Fora on?”
“Ettevõte, mille omanik on Ametiühingute Keskliit ja tööandjad,” ütlen.
Härra N lausub, et see ei saa olla seaduslik. Seetõttu keeldub ta puhta südametunnistusega. “Väljapressimisele ei tohi järele anda.” Blokaadiga tuli ta toime tänu sellele, et tõi kogu ehitusmaterjali Poolast. Arvab, et teda diskrimineeriti. Ükski Rootsi ettevõte ometi ei maksa ju ametiühingule maksu? Ja liikmete eest, keda olemas pole?
PARAKU NAD MAKSAVAD. Kuidas küll peaksin härra N-ile Rootsi mudelit selgitama? Vahest piltlikult? Prantsusmaal tuleb ette, et politsei ajab ametiühingu blokaadivalvurid teelt ära. Ent Rootsis seda ei juhtu. Meie konstaablitele on valvurid otsekui kolleegid. See ongi mudeli eripära: riik on vägivalla monopolis teinud unikaalse erandi ja andnud ametiühingule sunnivahendi. Politoloog lisaks, et valdkondades, kus Prantsusmaal võetakse vastu seadusi, sõlmitakse Rootsis kokkuleppeid. Mitte Riigipäev, vaid “tööturu partnerid”, kes – otsekui möödaminnes – määravad kindlaks palga suuruse ja töötingimused (kuni ehituskraana juhiloa andmiseni välja).
Süsteem on kaua aega olnud uhkuse allikaks. See mõjus hästi töörahule ja ärile, oli otsekui küpse ja distsiplineeritud ühiskonna tunnus. Ja selle vaimuga – “Saltsjöbadeni vaimuga” – seletatakse Rootsi edulugu. (Stockholmi lähedal Saltsjöbadenis sõlmiti 1938. a ametiühingute ja tööandjate vahel üldleping, mis reguleeris üksikasjalikult läbirääkimiste korra partnerite vahel, vallandamised, töötülid, võitlusmeetmed jms ning pani aluse hilisemale töötülideta ajajärgule Rootsis – Toim.)
Enamikus muinasjuttudes esineb tõotus, mille rikkumisel tabab kangelast haletsusväärne lõpp. Nii ka selles saagas. Võib öelda, et kollektiivlepingu seadusega löödi ametiühingud aadlikeks. Kui nad 1928. a upitati huviorganisatsioonidest terve ühiskonna heaolu valvuriteks, siis sellest hetkest peale pidid nad lisaks omadele seisma k õ i k i d e t ö ö t a j a t e huvide eest (sel lihtsal põhjusel, et ükski kohus seda ei teinud). Nad pidid käituma nagu ametivõimudki erapooletult, tegemata vahet sugulase ja võõra vahel. Kas võib öelda, et Rootsi mudel eeldab õilishingesid? Just see asjaolu teeb süsteemi ahvatlevaks ja samal ajal nii haavatavaks. Kui mõni Prantsuse ametiühing korrumpeerub, siis on tegemist vaid mäda ametiühinguga. Kui aga nakkus tabab Rootsi ametiühingut, siis langeb löögi alla ka õiglus.
KUI SEE ERINEVUS UNUSTATAKSE, siis on vaidlus Rootsi või ELi mudeli paremuse üle üksnes eksitav. Kõne all on midagi palju enamat kui palga-dumping’u oht. Ametiühing taotleb uuesti usaldust, et uutes tingimustes (tööjõu vaba liikumine) erapooletult ja segamatult seista ka Poola torumehe huvide eest – otsekui oleks see “oma”. “Ärge usaldage ELi, usaldage meid!” hüüab Byggnads slovakkidele ja lätlastele.
Me nägime, kuidas seda usaldust pruugiti Vaxholmis. Üks lugeja märgib, et seal me ei näinud Rootsi mudelit, vaid selle kuritarvitamist. Päris kindlasti. Ent küsimus on selles, kui lahtiseks on mudel muutunud kuritarvitustele. Vahest nõuab see patustelt inimestelt liiga palju?
Ehitustööliste ametiühingu esimees Torgny Johansson ei soostu tööga välismaise kollektiivlepingu järgi. Isegi kui tööline saaks parema palga? Isegi siis mitte, ütleb ta. Leping peab olema Byggnadsi leping ja jutul lõpp.
Temast tuleb aru saada. Byggnadsi ja kõikide teiste lepingute rahaline erinevus küündib miljonitesse. Küll mitte tingimata töötajate kasuks, ent kindlasti ehitajate ametiühingu kasuks.
Poola ehitusmeister, kes keeldus maksmast Byggnadsile tema sõnul altkäemaksu, kasutas ränka sõna, ent ta ei saanud valesti aru. Ametiühing Boråsis nõudis temalt kümneid tuhandeid kroone liikmemakse liikmete eest, keda pole olemas. Sama nõuti Vaxholmis.
VAHEL TULEB paragrahvide pinda kriimustada, et taibata, mis selle all peidus on. Järgnevad lõigud võivad tunduda segased, ent tasuvad vaeva, sest järgmine suurem kokkupõrge Rootsi mudeli ja Euroopa vahel puudutab ilmselt Ehitustööliste lepingu paragrahvi 3f viiendat lõiget. See on haruldane säte. Mudeli seisukohast küll mitte kõige tüüpilisem, ehkki ilma selleta täiesti mõeldamatu.
NORMAALNE ON, et ametiühingu liige maksab oma ühingule liikmemaksu. Rootsi Ehitustööliste lepingu erisus on, et ametiühingud nõuavad lisaks erilist “kontrollitasu” (1,5 protsenti sissetulekust), et ametiühing saaks kontrollida, kas töötaja sai õiget palka. “Tasu” tähendab, et tegemist on nõutud ja vajaliku teenusega. Asi on vaid selles, et pakutavast ei saa keelduda, sest siis järgneb blokaad.
Kui Byggnadsi liikmed tahavad maksta, siis on see nende asi. Aga leping sunnib ka organiseerimatuid maksma. Ja juhtub, et kui ehitatakse silda või garaaži (“rajatise leping”), siis tuleb maksta ettevõttel. Sama kehtib ka nende rohkem kui 8000 firma puhul, kes ei ole tööandjate liidu liikmed ja kellel seetõttu on “sidusleping”. Süsteemis pole mingit loogikat, üksnes võim ja vägi: teatud piirkondades, mujal aga mitte, on ametiühingul korda läinud panna ettevõtted teda finantseerima.
ENAMIK EHITUSETTEVÕTJAID (ja päris paljud töölised) peavad neid arveid õhust võetuks. On ebatõenäoline, et Byggnads (olgugi et ta teenindab palju ka liikuvaid töökohti) kulutaks palkade kontrollimiseks 300 miljonit rohkem kui teised samalaadsed ametiühingud. See tähendab, et raha kulutatakse muuks otstarbeks kui see, mis arvele kirjutatud. Lobitööks, näiteks – või parteiliseks tegevuseks.
“Usaldusmeest on võimatu valimiste ajal kätte saada,” kaebab tellingute püstitaja Karlstadis. (Sestap koleerikust poolakas Skånes rehkendaski, et tegelikult sunniti teda maksma Perssonile.)
Küsin ehitustööliste ametiühingu Byggettan kassiirilt Rolf Anderssonilt raha kulutamise kohta. Vastuseks saadetud kiri koosneb kolmest sõnast: “Pole ametlikud andmed.” (Teatavasti kõik salastamata ametlikud andmed on Rootsis seaduse kohaselt ülimalt avalikud ja igaühele kättesaadavad – Toim.) Teised usaldusmehed teatavad, et ajalehega ei räägi nad “ärisaladustest”.
Ärisaladused... Kõige kummalisem, et “kontrollitasu” on Byggnadsi teinud ainsaks ametiühinguks Rootsis (vahest koguni maailmas?), kes on majanduslikult oma liikmeskonnast sõltumatu. Sel hüpoteetilisel silmapilgul, kui viimane tööline lahkub ehitustööliste ametiühingust (ilma, et oleks astunud teise ametiühingusse), on 350 usaldusmehel õigus saada 300 miljonit aastas hooldustasu töötajatelt ja ettevõtetelt täiesti sõltumata sellest, kas keegi on neil palunud midagi kontrollida või ei. See tuleneb kollektiivlepingust.
Mine tea, kas valitsuse poolt on ikka hästi läbi mõeldud samm minna just selle kokkuleppega – koos Byggnadsiga ja Vaxholmi looga pealekauba – esindama Rootsit ELi kohtusse.
SIINKOHAL LOOMULIKULT kratsib lugeja kukalt: kuidas ehitusettevõtted võisid millelegi säärasele alla kirjutada? Vastuses haigutab vastu demokraatia defitsiit Rootsi mudelis. Väikeettevõtetelt ega töölistelt – nendelt, keda “tasud” kõige enam puudutavad – ei küsitud. Neid pole Rootsi mudeli kaardil. Siin arvestatakse üksnes kaht poolt: suurkapital (enamikus Rootsi päritolu) ja need, kes on püsitööl ja maksavad liikmemaksu mingile (Rootsi) ametiühingule. Kõik teised – ajutised töötajad, töötud noorukid, välismaalased, väikeettevõtjad, pensionärid, igat liiki vabakutselised, kommunistid, tüütud inimesed ja teised sündikalistid, organiseerimatud – on mängust väljas. Rootsi mudeli võlu juurde kuulubki, et “partnerid” võivad sõlmida pakte, mis hõlmavad ka mittepartnereid, isegi siis, kui see on põhiseadusega vastuolus.
ELi liikumisvabadusega täienes see kõrvaliste kirju seltskond mõnesaja miljoni töötaja ning ettevõttega 24 riigis. Uus seis, võiks öelda. Ka Slovakkia keevitajatel ega Prantsuse pankuritel pole olnud võimalust Rootsi kollektiivlepingu tegemisel kaasa rääkida. Küll aga tuleb neil sellele alluda, selles on mudeli mõte. Rootsis kehtigu Rootsi reeglid.
“Kogu ettetulev töö põrandate katmisel tuleb ilma eranditeta teha Rootsi ehitustööliste ametiühingute liikmete poolt.” Tuhanded ehitusettevõtjad on aastate jooksul pidanud sääraste klauslitega blokaadi ähvardusel nõustuma. Ükski Rootsi kohus pole suutnud või soovinud vastu hakata. Niisiis võib öelda, et see kuulub mudeli juurde. Töö küll, aga ennekõike kopsakas tasu uksehoidjale...
Väidetakse, et need klauslid on nüüd tühistatud. Mitte sellepärast, et need leiti olevat ebaõiglased, vaid üksnes seetõttu, nagu kirjutab läbirääkimiste juht Gunnar Ericson oma usaldusmeestele, “et Euroopa Nõukogu ei saaks Rootsit kuidagi kritiseerida”.
Mis juhtub ametiühinguga, kes on valvuri rolli äriajamisega ära tapnud? Marksistid väidavad, et majandus tingib moraali, ja vahel on neil õigus.
“Ma ei saa aru, kuidas nad saavad omaenda liikmete vastu välja astuda!” ütleb Ingemar Dahlkvist ajakirjas Byggnadsarbeteren (Ehitustööline). Ta viitab juhtumile, kus Kristianstadis heideti ametiühingust välja liikmed, kes keeldusid akordtööst.
Siinkohal tuleks teha sügav kummardus. Byggnadsarbetereni ajakirjanikel, kellele ma mõnegi asja eest tänu võlgnen, pole kerge. Neid hurjutatakse, sest parema meelega intervjueerivad nad usaldusmeeste asemel töölisi. Samuti ei osalenud nad kihutustöös lätlaste vastu Vaxholmis, vaid vastupidi – neil õnnestus lätlastega jutule saada. Ametiau viis ajakirja koguni niikaugele, et “tõe” huvides tuli ametiühingul trükkida osa lehekülgi oma kulul, et korrektset versiooni kas või kuidagi tutvustada. Geniaalsusvälgatus, mis automaatselt tõstab ülejäänud lehekülgede usaldusväärsust.
“MA SAA ARU,” ütles Dahlkvist. Ent Jerry Malmström väidab saavat. Tema jäi tööst ilma, kui ametiühing Malmös 2004. a detsembris tema töökoha blokeeris. Tema ja kõik ülejäänud tahtsid kuupalka, ehitusettevõtja tahtis kuupalka, statistika kõneles selle poolt (vähem tööõnnetusi, töö parem kvaliteet), ent ehitustööliste ametiühing nõudis akordtööd. “Nad olid maiad raha järele,” ütleb Malmström. Akordi puhul saab ametiühing veel üht tasu – seda kutsutakse “mõõtmistasuks” – kuni kaks protsenti palgast. (See oli vähemalt 70 miljonit Rootsi krooni lisaks.)
“See peab olema tulemustasu,” ütles Gunnar Ericson muuhulgas selle blokaadi kohta, “nii on lepingus kirjas.” Samal ajal selgitas Torgny Johansson ehitustööliste ametiühingust mulle, et akordi ja tööõnnetuste vahel pole mingit seost.
Ehitustööliste ametiühingu lepingus on palju ahvatlusi. Näiteks kõpitseb poolakate brigaad elamu kallal. “See hakkab silma,” räägib omanik, “nii et mõnd naabrit tabas õiglustunde ägenemine ja ta ässitas ametiühingu mulle kallale.” Tulidki kohale ja läbirääkimised algasid. Kiiresti jõuti kokkuleppele ja erilisele kinnitusele selle kohta, et “kontrollitasu” tuleb otsekohe ametiühingule üle kanda. Viiekohaline arve ettemaksuna... Selles punktis punnis Poola kapitalist natuke vastu – oli ta ju kõigele vaatamata politoloogia magister.
Miks ta peaks ametiühingule maksma? “Kuss... las ma klaarin ise,” vastas majaomanik. Asi sai korda ja töölisliikumine lahkus kuusemetsa kaudu, jäädavalt.
Sellest on kahju, sest ehitusel polnud ainsatki kaitsepiiret. Ja töölised said 70 krooni tunnis, mitte 110, nagu seisis lepingus. Seda ametiühing ei tea, sest ta ei rääkinud nendega. Ja kui oleks proovitud vestelda, oleksid nad valetanud, sest pidasid usaldusmehi potentsiaalseteks väljaviskajateks. Nad tulid Valgevene piiri äärest, Siemiatyczest. Ilmselt ulatub Vaxholmi pikk vari isegi siiani.
JUHTUS SEE Vänerni järve kaldal juulikuus. Kas ma olin täiesti juhuslikult komistanud kahetsusväärsele erandile? “Seda ma ei usu,” ütleb allikas ehitustööliste ametiühingust.
Kaaskodanikud, sulgege silmad ja kujutlege meie mudelit väljastpoolt vaadatuna. Oletagem, et AIK ja Bajen (Rootsi jalgpallimeeskonnad – Toim.) võetakse vastutusele vaatajate vägivalla eest omaenda aukohtus, mille enamik koosneb nende fännidest. Linna tuli Degerforsi meeskond ja nende fännid said kolki. Kas pole palju nõutud, et nad usuksid selle kohtu aususse? Kas peaksime jahmuma, kui kohus leiab, et nad said oma vermed majaseinte vastu põrgates, võõra linnaga kohanematud nagu nad olid?
Kirjeldasin teile töövaidluskohut – sellisena nagu see paistab välismaa ettevõttele, Slovaki keevitajale või Jerry Malmströmile. Ka tema ei kuulu kohtus domineerivate poolte hulka, kelleks on Ametiühingute Keskliit ja Rootsi Majanduselu (Svensk Näringsliv, 2001. a harukondlikul põhimõttel loodud ettevõtjate organisatsioon – Toim.).
13. veebruaril 2004 tuleb keegi mees Göteborgis ehitusplatsile ja hüüab: “Kus on Poola naljamehed?” Jan Nowak Gdanskist lamab selili ja topib katuse alla klaasvilla. Talle on sattunud seda suhu ja juustesse. Mõnigi arvab, et see pole tervisele kasulik. Seetõttu on säherdusele tööle raske rahvast leida. Mees läheb Nowaki juurde ja ütleb: “Sa ei tohi siin olla.” Tema nimi on Lars Ek ja tegemist on Ehitustööliste 12. ametiühingu usaldusmehega.
MIKS EI TOHI NOWAK seal olla? Ta töötab firmas, kellel on Ehitustööliste ametiühinguga leping, ta on maksuametis registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja (F-skatt) ja maksab käibemaksu, ta on kindlustatud ega löö isegi nende palku alla. “Mul oli tükitöö, hinnaks tuli 120 kuni 170 SEKi tunnis.”
Usaldusmees käib Poola firmat kasutavas ettevõttes ringi ja ütleb, et ametiühing kavatseb hakata tüli tegema nendele, kes jätkavad “välismaiste FIEde” kasutamist.
Välismaalane olla pole mingi kuritegu, F-maksutõend on isiku kõlblikkuse tunnistus. Poola ettevõtja kirjutab ametiühingule ja palub asja üle läbi rääkida. Ta ei saa vastust. Selle aja jooksul annab tema tööandja, kellel pole raha ametiühinguga tülitsemiseks, järele. Leping öeldakse üles ja 2005. a suvel läheb ettevõte pankrotti.
Juhtum satub töötülide kohtusse. See leiab, et ametiühingul oli siduv kohustus pidada töörahu ja ta ei tohtinud ähvardada võitlusmeetmetega. Tegemist oli õigusliku vaidlusega, oleks tulnud läbi rääkida; pakkumisele mittevastamisega rikuti lepingut. Ja vaieldamatult olid hoiatuskirjad ettevõtetele “objektiivselt” ametiühingute ebaseaduslik surveavaldus. Need sisaldasid ähvardust, ja sellena ka seda käsitati, kuivõrd sellele kuuletuti.
Seega siis on asi selgeks tehtud? Kus sa sellega – kohus kirjutab, et muidugi mõjus kiri ähvardusena, ent võib-olla oli see mõeldud informatsioonina. “Oli teil kavatsus ähvardada?” küsiti kohtus nelja usaldusmehe käest. “Absoluutselt mitte! Me soovisime vaid informeerida...” Noh, siis on see asi selge. Ja selle põhjal leiab töötülide kohus (toimik 88/2005), et Poola ettevõtja kaebus tuleb tagasi lükata. Ta tõrjuti muidugi mõjuvalt kõrvale, ent pole tõestatud, et see oleks olnud tagakiusamise kaugem eesmärk. Seetõttu tuleb tal maksta ametiühingule kõigi nende juriidiliste sekelduste eest 154 256 Rootsi krooni.
Kuidas sai kohus jagu tõsiasjast, et ametiühing osutas oma ähvardust põhjendades “välismaisele tööjõule”? Tegemist oli vähemalt ELi õiguse rikkumise või siis väikese vihaõhutamisega? Mitte sugugi, leiab kohus. Küsimusele, mida usaldusmees sellega mõtles, saadakse vastus, et mitte midagi erilist. Kohmakas sõnastus... “Kohtu arvamuse kohaselt tuleb Jan-Erik Bergi selgitus, mille ta kirja sõnastuse eesmärgi kohta andis, tunnistada vastuvõetavaks.”
Minu meelest ei maksa Poola ettevõtjalt nõuda põlvili laskumist Rootsi mudeli ees, kui selle krooniks on töötülide kohus. Ettevõtja on nagu paljud teisedki teinud oma järeldused. Kui süsteem on korrumpeerunud, siis tuleb seda vältida. Ent ta ei kavatse lasta end tõmmata pimedasse sektorisse.
Maksuameti andmetel kaob aastas musta töö tõttu 56 miljardit Rootsi krooni. Seda on rohkem kui kogu tervishoiu eelarve. Kuidas ma ka ei arvuta, on rändtööliste osa selles vaid murdosa.
Peter Holm Karlstadi lähedal ronib katuselt alla, et esitada oma seisukoht selles küsimuses. Ta tunneb ühtesid, kes töötavad kogu aeg mustalt, teisi, kes saavad töötukassast raha ja käivad Norras tööl, ent mitte kedagi, kes üldse mustalt ei tööta. “Need on tõelised soss-sepad, sihukesi ma ei tunne.” Ise teeb ta mõne musta otsa siis, kui parajasti vaja. “Uus diivan või televiisor – selle jaoks ei jaksa koguda.” Holm on Karlstadi ehitustööliste ametiühingu usaldusmees.
NIISIIS KÜSIN ma ühelt teiselt ametiühingu usaldusmehelt, Jan-Olov Johanssonilt, kuidas võitlus mustalt töötamise vastu edeneb. “Me oleme pärast 2004. aasta maikuud pisut jõuetud,” kostab ta. “Enne, kui nähti poolakaid kusagil katusel, helistati piiripolitseisse ja nad pandi samal päeval laevale.” Ja mustalt töötavad rootslased?
“Rootslased? Need... me anname üles,” ütleb Johansson. Paraku talle ei meenu, millal selline asi viimati juhtus. Tänavu aastal küll mitte, ka mitte mineval... Neid eriti sageli ei näe, vahest seetõttu, et kui neid ikka on, siis nad töötavad õhtuti ja nädalavahetusel – ajal, mil Johansson puhkab.
Igaks juhuks küsin ehitustööliste ametiühingu esimehelt Torgny Johanssonilt, Vaxholmi blokaadi juhtinud mehelt ja tööturul “korra majja lüüa” lubanud mehelt: mida tema teeb, kui juhtub nägema ehitustööliste ametiühingu liiget mustalt töötamas? Ta on töötanud 25 aastat puusepana, 19 aastat usaldusmehena. Tema võtab küll meetmed tarvitusele. Millised? Sellele ei saa ta vastata. “Aga ma pole ka näinud kedagi, kes mustalt töötaks.”
Paraku leidub neid, kellel ei vea. Kalle Svärd näiteks laenas tööandjalt luba küsimata auto ja tööriistad, et mustalt veranda valmis meisterdada. Seejuures saagis nii õnnetult kätte, et pidi olema mitu nädalat haiguslehel. Ja lisaks vallandati töölt. Väike ehitusfirma leidis, et on liig maksta nii asendaja eest kui ka täielikku töövõimetustoetust inimesele, kes on firma suhtes nii ebalojaalselt käitunud.
AGA SIIS asus Jan-Olov Johanssoni ametiühing Svärdi kaitsma. Vallandamine oli õigustühine, selgitas ametiühing, sest “tööandjal pole mingit pistmist sellega, mida töötaja teeb omal vabal ajal”.
Võib küsida, miks kõneldakse selles reportaažis nii palju ehitustööliste ametiühingutest. Sellepärast, et just neile viirastub rändav torumees kõige rohkem. Neil ei ole kerge. Terved tööstusharud võisid Rootsist kaduda (tekstiil Hiinasse, laevaehitus Koreasse), ilma et solidaarsust oleks tulnud inimeste peal järele proovida. Ehitustöölised on pea ainukesed, kellel tuleb konkurentsiga rinda pista omal maal. Vahest polegi paanikas ja kõlbelises segaduses midagi imekspandavat.
Ma pole kohanud ühtki tööinimest, kes tagantjärele oleks olnud uhke Vaxholmi üle. Ainsad rahulolijad näisid olevat usaldusmehed. Ja mida kõrgemal hierarhias, seda kaunimad sõnad ja puhtam südametunnistus.
Kui nüüd Vaxholm peaks minema ajalukku kui eelmäng millelegi inetule, siis ma tahan, et protokolli kantaks: see polnud mingi isetekkeline meeleavaldus. See oli lahing võitluses võimu pärast.
***
Jan Nowak, Peter Holm ja Kalle Svärd on
varjunimed.
“Kontrollitas”": Kuna Byggnads hoiab andmeid saladuses, siis on artiklis toodud summa oletuslik. Arvesse on võetud nii maksjate arvu ehituses (1,5 protsenti vähemalt 100 000 töötaja aastapalgast) kui ka ametlikke andmeid Byggnadsi käibemaksu suurusest riigile. “Tasu” pealt makstakse käibemaksu.
Ehitustööliste ametiühingute ühendus Byggnads: 90 000 liiget ja ligi 700 palgalist usaldusmeest ning administraatorit.
