Rühmateraapia igatsusesõltlastele

Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa toovad Kanuti Gildi Saali lavastuse "'Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud"'. Esietendus on reedel, 13. märtsil.

Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa toovad Kanuti Gildi Saali lavastuse “Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud”. Esietendus on reedel, 13. märtsil.

“Viimased korraldused...” viitaks justkui... testamendile. Mingi lõpetatus, punktipanek, ühelepoolesaamise soov. Või panen ma kõvasti puusse, Taavet?

Ei pane. Minu jaoks see ongi ühe etapi lõpetamine. Lahtiütlemine millestki, millesse oled uskunud pimesi. Jätkuv eneseveenmine lükkaks kõike ainult edasi.

Tutvustusest võib lugeda, et tegemist on “abistava rühmakoosolekuga neile, kes soovivad vabaneda nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt sõltuvuslikust suhtest igatsusse”.  Kas lavastuse tegemine oli teraapia teile endile?

Pean ütlema et selle etenduse tegemine oli väga teraapiline kogemus. Olla enda vastu aus, loobuda käsitööoskustest ja maitsest. Hea maitse on keskpärasuse probleem, nagu on öelnud Taavi Eelmaa. Väga inspireeriv kogemus.

Mis on teie igatsuse objekt või igatsus juba ongi asi iseeneses?

Äkki igatsus kui leppimatus, et meie ühiskonnas sa saadki olla ainult üksi?

Kust tuli idee, kumb kumma juurde läks?

Olime Taaviga juba mõnda aega arutanud koos millegi tegemist ja õigel hetkel tuli ettepanek Tartu Uue Teatri poolt.

Küsite, et “kuidas leppida teadmisega, et armastus on pöördumatult lõhkunud su elu?” Kas kahel noorel mehel on sellele tõesti vastus olemas, või olete te selle kuskilt pihta pannud?

Me ei pane põhimõtteliselt midagi pihta. Sellega tuleb leppida ja sirge seljaga, mitte muutudes küüniliseks ja õelaks vanameheks.

Etendus on paaridele ja peredele keelatud. Kas keelu rikkumisel on ka tagajärjed või jääb see vaataja südametunnistusele?

Kui tunnistad endale midagi, mis su sees on jäle ja õudne, siis on see aus ja seetõttu ka kaunis.