08.02.2007, 00:00
Ruitlasega saunas
Ekspeditsioon maale elama kolinud kirjanik Olavi Ruitlase manu.
Proloog
Kogu saaga sai tegelikult alguse sellest, et juhtusin hiljuti lugema Delfist Olavi Ruitlase sugestiivset üllitist. Mu kirjanikust sõber kirjutas endast; sellest, kuidas hüplikust linnamehest on ühtäkki saanud enda ja ümbritsevaga rahulolev maamees. Nojah, vaevalt et temast kunagi klassikalist maameest saab, aga see on juba omaette teema.
“Esimene asi, mis maale ümberasujat tabab, on šokk. Vaikus halvab, korraga on kuidagi liiga palju aega käes ja mitte kui midagi ei tundu sellega teha olevat. Paari kuuga loksuvad suuremad asjad, nagu töö jne, paika ja äkitselt hakkab kuidagi väga mõnus. Tuled oma saunast palja persega läbi õue, paljajalu, kartmata naabri koera sitajunni sisse astuda, sest naabrit pole.”
Selle lõiguga ta mulle oma maakiiksu ajude vahele panigi.
Saun, paljajalu valgel lumel, no kujutage ette, milline idüll klaasist pilvelõhkujate vahelt piilujale!
Otsustasin, et Ruitlasele tuleb külla sõita, ja võimalikult kohe. Kes teab, kauaks seda lund ja talve seekord antakse.
Teele – päikesekella järgi tiksuvasse loomelaborisse, kus tsivilisatsiooni reedab vaid härmatanud internetitraat. Kus kirjanik poolpaljas olekus Tarzanina ringi jookseb, suurte halgudega sauna kütab ja lumele tegususest pakatavaid inimjälgi jätab.
Kõik sõbrad on teispool helendavat ekraani ega saa üüratute vahemaade tõttu loomeinimest igal hetkel näiteks kõrtsi meelitada. Ja nii see surematu kirjandus muudkui sünnib: rahulikult, keskendunult, piisavalt distantsilt...
Ekspeditsiooni algus
Kuna Olavi ükspäev MSNis poetas, et peab poodi minema, siis päris puujuurikaid närimas ma teda siiski ette ei kujutanud. Küllap antakse külalistelegi inimese toitu, mõtlesin kergendatult.
Tallinnast lahkudes toppisin igaks juhuks selga kõige karvasemad esemed, mis karmimateks elujuhtumiteks kappi olid varutud. Millal siis veel kui mitte nüüd. Nägin välja nagu mutantuluk ja suutsin ilmselt mõlemas linnas (Tallinnas ja Tartus) vastutulevatele inimestele hirmujudinad naha vahele ajada.
Teel tuli peale võtta ka Ruitlase salapärasest elukohast ainsana valgustatud ürgeesti poeet Aapo Ilves.
Sihtpunktis
Tuleb tunnistada, et suur oli meie pettumus, kui me Ilvese juhtnööride järgi sõites end sugugi asustamata džunglist ei leidnud. Asusime hoopis keset turvalist väikelinna tänavat. Naabermajad kiviviske kaugusel...
Kõrval istub sõber – näitleja Merca.
“Ja kus on see maa, millest mulle räägiti?! See on ju Kopli,” nõuab ta endale ainuomasel teatraalsel moel väraval seisvalt kirjanik Ruitlaselt. Ruitlane muigab selle avalduse peale pisut kohmetult ja juhatab meid tuppa.
Enne ukseni jõudmist silmame kohalikku ökokülmkappi. Viina on peremees korralikult kaugete külaliste tarvis külma pannud – lumehange, kuhu siis veel. Korralikult härmas nagu eeskujulikus Vene restoranis. Selliste kraadide juures töötab Ruitlase ökokülmik täisvõimsusel, ei urise sealjuures kurjakuulutavalt ega söö ka elektrit.
Tõsi, kui kellelgi tuleks pähe Koplis viinapudelit lumehanges hoida, oleks see tõenäoliselt arutu heategevus iseenda ja sõprade arvelt. Võõpsus võib seda tõepoolest rahuliku südamega teha.
Varsti tuleb tunnistada, et ega see ikka päris Kopli ei ole. Koplis pole stiilipuhtaid seto kindluse tüüpi sisehoove, mis tähendavad seda, et naaber küll on, aga või ta sind nii väga näeb. Tegelikult nägimegi vaid naabermaju , aga kogu reisi kestel ei silmanud me mitte ühtki naabrit.
Seal, Ruitlase hoovis seistes taban end kentsakalt mõttekäigult, et madaltihedast asustusest kui tulevikusuunast linnaarhitektuuris on juba mitukümmend aastat väga innukalt räägitud. Aga Võõpsus näen ma esimest korda elus midagi, mida võib tõepoolest madaltihedaks arhitektuuriks nimetada.
Imepisikesed nukumajad, mis on kõrvalhoonete (mitte räigete plankude) abil nii nutikalt eraldatud, et naaber-vahib-köögiaknast-suhu-tunnet ei saa kohe kuidagi tekkida, isegi mitte talvel.
Kodu on kindlus, kuigi väike.
Kas arhitektid, kes meile jubedaid ja elamiseks ebamugavaid “suburbiaid” projekteerivad, pole siis tõesti Setumaal praktikal käinud?
Keegi tõdeb, et tegelikult on kõik nagu tavaliselt, ainult kass on neil paksuks läinud.
Oleme seltskonnaga elutuppa maha istunud ja kukkunud pika tee maha sõitnud kodanikele iseloomuliku aplusega kõike kiirkorras manustama.
“Ta on ilge bitsh ja ei taha kohalikke matsikasse...” kurdavad Olavi ja tema elukaaslane Moonika nagu ühest suust. “Kui järgmine kord tulete, peate linnast Maksimi (Merca kass, Supilinna tõutäkk) kaasa võtma!”
Vaat mis ootamatud probleemid maal!
Meil on Ruitlasega iseeneslikult tekkinud traditsioon kohtuda kõige sügavamas talves. Nii et minu jaoks seostub Olavi talvega, ja nagu jutust üllatusena välja koorub, mina pererahva jaoks ka. “Eelmisel aastal oli ka räigelt külm nädalavahetus, kui sa meil Tartus külas käisid,” meenutab Olavi. Siis käis Supilinnas pidev föönide laenutamise action. Mitte juuksuriföönide, vaid remondiföönide... nendega föönitati jäätunud torusid lahti.
“Ooot... kus sa toona magasid – paadis?” püüab kirglik kalamees Olavi oma mälu värskendada. Jaa, keset tagatuba oli tal tollal paat, uus ja ilus, mis ei tahtnud liiga külma ega liiga kuuma kliimat. Teda tuli kantseldada nagu imikut ja toas paadile sobivat temperatuuri hoida.
“A ma ostsin nüüd uue paadi – kui suvel tulete, siis saab sellega salasaarele sõita ja kolmeks päevaks sinna elama jääda.” Peremees pole ahvatlevate ettepanekute tegemisega kitsi.
Võhandu jõeni on majast mõnikümmend meetrit ja Ruitlast tundes pole mingit kahtlust, et see pole lihtsalt õnnelik juhus, vaid oluline kriteerium elukohavalikul.
“Kuidas selle saunaga lood olidki?” meenub kellelegi. Kogu sõit sai ju alguse Olavi suurepäraselt välja käidud saunajutust. Selgub, et saun ei ole küll kirjanduslik fiktsioon, aga seal tuleb käia mitmes vahetuses. “Sauna saab kohe, aga sellega on nii, et kolmekesi on OK, aga neli on juba porno,” teatab Ruitlane, kes mulle juba aasta aega kvaliteetsete pornofilmide diskursuse võlgu on.
Minisaun, nagu varsti selgeks saab, on väga mõnus asi – pole ju mingit vajadust kogu küla saunatada või küla kütta.
Ja sauna vahepeal saab alasti või siis poolalasti (ainsaks kehakatteks kasukas) mööda hoovi ringi töllerdada ka. Seda aastal 2007. Nagu ajamasinaga oleks meid kuskilt kohale toodud; ajast, mil nuge ja kahvleid veel ei tuntud. Ja suvaliselt sisse-välja kõlkudes mahub meid sinna sauna ikka ka oluliselt rohkem kui kolm... Kui see peaks – Ruitlase enda sõnu appi võttes – nüüd porno olema, siis naaber nagunii ei näe, kuna ta elab aida taga.
Järgmisel päeval teatab sõber Rasmus, et tema suurim avastus Ruitlase-ekspeditsioonil olnudki see, kui mõnus on ikka, ainult kasukas seljas, mö&am p;am p;ou ml;da hoovi ringi tatsata.
Õige pea leiame ka tegusate linnainimeste kombel ühiselt, et saunas käidud, piisavalt ürginimesi mängitud, nüüd vaja TAKSO tellida ja kohalikku kõrtsi sõita. Töö kiire ja korralik: 15 minutit. Te lugesite õigesti – takso saabub 15 minutiga. Selle asemel, et kohaliku taksofirma kiire reageerimisvõime üle rõõmustada (Tallinnas võib laupäeva õhtul taksot oodata tunde), tahaksin küsida: kus on see maa, millest Ruitlane kirjutas?
Tunnen, et mind on haledalt tillist tõmmatud.
Tagasiteel küsime samalt (vist ainsalt kohalikult) taksojuhilt, kas ta meid seitsmekümneviieka eest Ruitlase juurde viib. Nagu selgub, ei ole Ruitlase juurde viimine taksojuhile mingi probleem, saab ikka.
Seda juttu kuuldes näib kirjanik Ruitlane küll pisut pettunud: tema salapesa on niisiis avastatud, isegi kohalik taksojuht teab, kus ta elab. Minu jaoks on see vägagi tervitatav nähtus. Mulle tema postiaadress meelde ei jäänud, aga tagantjärele olen kindel, et kiri pealkirjaga “Võõpsu, Ruitlasele” jõuaks adressaadini küll.
Epiloog
Mõni päev hiljem helistan Olavi-Moonika ühisnumbril, vastu võtab Moonika: “Olavi on kusagil väljas. Oot, ma vaatan...”
Mina: “Tegelikult pole vahet, ma võin sama hästi sinuga jutu ära rääkida.”
Moonika: “Tead, meil käisid hoovis kitsed. Sa ütled küll, et siin on kõik nagu Supilinnas, aga tegelikult... päris nii ikka ei ole... Äkki olid kassi sõbrad nagu vene muinasjutus?”
Rõõmustan, oi kui lahe!
Veel nädalapäevad hiljem saan aru, et ka Olavis on nii mõndagi muutunud. Pühapäeva õhtul MSNis läheb meil Olaviga piltide üle tõeliseks “lehmakauplemiseks”. Sai ju kõvasti pilte tehtud. “Aurav Ilves? On see sinu käes?”
Olavi: “Jaa, aga... ta peab nõusoleku andma...” see avaldus kõlab vana pornosõbra suust väga uudsena. Teda näib olevat maal tabanud uuskorralikkus.
21. sajandi suhtlemisstiil käib seega nii: Aapo telefoni otsas, Olavi MSNis... Aapo on piltide avaldamisega põhimõtteliselt nõus, juhul kui ta piisavalt seksikas välja näeb. Minu meelest näeb. Olavi ütleb, et pean valima porgandpalja Ilvese ja Lumememme vahel, kuna Lumememm solvub muidu. Raske valik. Aga Lumememm on tore, ta viitab sellele, et sõber Olavi on viimaks täiskasvanuks saanud... vastandudes linnalaste infantiilsele emotsiooninäljale.
Kogu saaga sai tegelikult alguse sellest, et juhtusin hiljuti lugema Delfist Olavi Ruitlase sugestiivset üllitist. Mu kirjanikust sõber kirjutas endast; sellest, kuidas hüplikust linnamehest on ühtäkki saanud enda ja ümbritsevaga rahulolev maamees. Nojah, vaevalt et temast kunagi klassikalist maameest saab, aga see on juba omaette teema.
“Esimene asi, mis maale ümberasujat tabab, on šokk. Vaikus halvab, korraga on kuidagi liiga palju aega käes ja mitte kui midagi ei tundu sellega teha olevat. Paari kuuga loksuvad suuremad asjad, nagu töö jne, paika ja äkitselt hakkab kuidagi väga mõnus. Tuled oma saunast palja persega läbi õue, paljajalu, kartmata naabri koera sitajunni sisse astuda, sest naabrit pole.”
Selle lõiguga ta mulle oma maakiiksu ajude vahele panigi.
Saun, paljajalu valgel lumel, no kujutage ette, milline idüll klaasist pilvelõhkujate vahelt piilujale!
Otsustasin, et Ruitlasele tuleb külla sõita, ja võimalikult kohe. Kes teab, kauaks seda lund ja talve seekord antakse.
Teele – päikesekella järgi tiksuvasse loomelaborisse, kus tsivilisatsiooni reedab vaid härmatanud internetitraat. Kus kirjanik poolpaljas olekus Tarzanina ringi jookseb, suurte halgudega sauna kütab ja lumele tegususest pakatavaid inimjälgi jätab.
Kõik sõbrad on teispool helendavat ekraani ega saa üüratute vahemaade tõttu loomeinimest igal hetkel näiteks kõrtsi meelitada. Ja nii see surematu kirjandus muudkui sünnib: rahulikult, keskendunult, piisavalt distantsilt...
Ekspeditsiooni algus
Kuna Olavi ükspäev MSNis poetas, et peab poodi minema, siis päris puujuurikaid närimas ma teda siiski ette ei kujutanud. Küllap antakse külalistelegi inimese toitu, mõtlesin kergendatult.
Tallinnast lahkudes toppisin igaks juhuks selga kõige karvasemad esemed, mis karmimateks elujuhtumiteks kappi olid varutud. Millal siis veel kui mitte nüüd. Nägin välja nagu mutantuluk ja suutsin ilmselt mõlemas linnas (Tallinnas ja Tartus) vastutulevatele inimestele hirmujudinad naha vahele ajada.
Teel tuli peale võtta ka Ruitlase salapärasest elukohast ainsana valgustatud ürgeesti poeet Aapo Ilves.
Sihtpunktis
Tuleb tunnistada, et suur oli meie pettumus, kui me Ilvese juhtnööride järgi sõites end sugugi asustamata džunglist ei leidnud. Asusime hoopis keset turvalist väikelinna tänavat. Naabermajad kiviviske kaugusel...
Kõrval istub sõber – näitleja Merca.
“Ja kus on see maa, millest mulle räägiti?! See on ju Kopli,” nõuab ta endale ainuomasel teatraalsel moel väraval seisvalt kirjanik Ruitlaselt. Ruitlane muigab selle avalduse peale pisut kohmetult ja juhatab meid tuppa.
Enne ukseni jõudmist silmame kohalikku ökokülmkappi. Viina on peremees korralikult kaugete külaliste tarvis külma pannud – lumehange, kuhu siis veel. Korralikult härmas nagu eeskujulikus Vene restoranis. Selliste kraadide juures töötab Ruitlase ökokülmik täisvõimsusel, ei urise sealjuures kurjakuulutavalt ega söö ka elektrit.
Tõsi, kui kellelgi tuleks pähe Koplis viinapudelit lumehanges hoida, oleks see tõenäoliselt arutu heategevus iseenda ja sõprade arvelt. Võõpsus võib seda tõepoolest rahuliku südamega teha.
Varsti tuleb tunnistada, et ega see ikka päris Kopli ei ole. Koplis pole stiilipuhtaid seto kindluse tüüpi sisehoove, mis tähendavad seda, et naaber küll on, aga või ta sind nii väga näeb. Tegelikult nägimegi vaid naabermaju , aga kogu reisi kestel ei silmanud me mitte ühtki naabrit.
Seal, Ruitlase hoovis seistes taban end kentsakalt mõttekäigult, et madaltihedast asustusest kui tulevikusuunast linnaarhitektuuris on juba mitukümmend aastat väga innukalt räägitud. Aga Võõpsus näen ma esimest korda elus midagi, mida võib tõepoolest madaltihedaks arhitektuuriks nimetada.
Imepisikesed nukumajad, mis on kõrvalhoonete (mitte räigete plankude) abil nii nutikalt eraldatud, et naaber-vahib-köögiaknast-suhu-tunnet ei saa kohe kuidagi tekkida, isegi mitte talvel.
Kodu on kindlus, kuigi väike.
Kas arhitektid, kes meile jubedaid ja elamiseks ebamugavaid “suburbiaid” projekteerivad, pole siis tõesti Setumaal praktikal käinud?
Keegi tõdeb, et tegelikult on kõik nagu tavaliselt, ainult kass on neil paksuks läinud.
Oleme seltskonnaga elutuppa maha istunud ja kukkunud pika tee maha sõitnud kodanikele iseloomuliku aplusega kõike kiirkorras manustama.
“Ta on ilge bitsh ja ei taha kohalikke matsikasse...” kurdavad Olavi ja tema elukaaslane Moonika nagu ühest suust. “Kui järgmine kord tulete, peate linnast Maksimi (Merca kass, Supilinna tõutäkk) kaasa võtma!”
Vaat mis ootamatud probleemid maal!
Meil on Ruitlasega iseeneslikult tekkinud traditsioon kohtuda kõige sügavamas talves. Nii et minu jaoks seostub Olavi talvega, ja nagu jutust üllatusena välja koorub, mina pererahva jaoks ka. “Eelmisel aastal oli ka räigelt külm nädalavahetus, kui sa meil Tartus külas käisid,” meenutab Olavi. Siis käis Supilinnas pidev föönide laenutamise action. Mitte juuksuriföönide, vaid remondiföönide... nendega föönitati jäätunud torusid lahti.
“Ooot... kus sa toona magasid – paadis?” püüab kirglik kalamees Olavi oma mälu värskendada. Jaa, keset tagatuba oli tal tollal paat, uus ja ilus, mis ei tahtnud liiga külma ega liiga kuuma kliimat. Teda tuli kantseldada nagu imikut ja toas paadile sobivat temperatuuri hoida.
“A ma ostsin nüüd uue paadi – kui suvel tulete, siis saab sellega salasaarele sõita ja kolmeks päevaks sinna elama jääda.” Peremees pole ahvatlevate ettepanekute tegemisega kitsi.
Võhandu jõeni on majast mõnikümmend meetrit ja Ruitlast tundes pole mingit kahtlust, et see pole lihtsalt õnnelik juhus, vaid oluline kriteerium elukohavalikul.
“Kuidas selle saunaga lood olidki?” meenub kellelegi. Kogu sõit sai ju alguse Olavi suurepäraselt välja käidud saunajutust. Selgub, et saun ei ole küll kirjanduslik fiktsioon, aga seal tuleb käia mitmes vahetuses. “Sauna saab kohe, aga sellega on nii, et kolmekesi on OK, aga neli on juba porno,” teatab Ruitlane, kes mulle juba aasta aega kvaliteetsete pornofilmide diskursuse võlgu on.
Minisaun, nagu varsti selgeks saab, on väga mõnus asi – pole ju mingit vajadust kogu küla saunatada või küla kütta.
Ja sauna vahepeal saab alasti või siis poolalasti (ainsaks kehakatteks kasukas) mööda hoovi ringi töllerdada ka. Seda aastal 2007. Nagu ajamasinaga oleks meid kuskilt kohale toodud; ajast, mil nuge ja kahvleid veel ei tuntud. Ja suvaliselt sisse-välja kõlkudes mahub meid sinna sauna ikka ka oluliselt rohkem kui kolm... Kui see peaks – Ruitlase enda sõnu appi võttes – nüüd porno olema, siis naaber nagunii ei näe, kuna ta elab aida taga.
Järgmisel päeval teatab sõber Rasmus, et tema suurim avastus Ruitlase-ekspeditsioonil olnudki see, kui mõnus on ikka, ainult kasukas seljas, mö&am p;am p;ou ml;da hoovi ringi tatsata.
Õige pea leiame ka tegusate linnainimeste kombel ühiselt, et saunas käidud, piisavalt ürginimesi mängitud, nüüd vaja TAKSO tellida ja kohalikku kõrtsi sõita. Töö kiire ja korralik: 15 minutit. Te lugesite õigesti – takso saabub 15 minutiga. Selle asemel, et kohaliku taksofirma kiire reageerimisvõime üle rõõmustada (Tallinnas võib laupäeva õhtul taksot oodata tunde), tahaksin küsida: kus on see maa, millest Ruitlane kirjutas?
Tunnen, et mind on haledalt tillist tõmmatud.
Tagasiteel küsime samalt (vist ainsalt kohalikult) taksojuhilt, kas ta meid seitsmekümneviieka eest Ruitlase juurde viib. Nagu selgub, ei ole Ruitlase juurde viimine taksojuhile mingi probleem, saab ikka.
Seda juttu kuuldes näib kirjanik Ruitlane küll pisut pettunud: tema salapesa on niisiis avastatud, isegi kohalik taksojuht teab, kus ta elab. Minu jaoks on see vägagi tervitatav nähtus. Mulle tema postiaadress meelde ei jäänud, aga tagantjärele olen kindel, et kiri pealkirjaga “Võõpsu, Ruitlasele” jõuaks adressaadini küll.
Epiloog
Mõni päev hiljem helistan Olavi-Moonika ühisnumbril, vastu võtab Moonika: “Olavi on kusagil väljas. Oot, ma vaatan...”
Mina: “Tegelikult pole vahet, ma võin sama hästi sinuga jutu ära rääkida.”
Moonika: “Tead, meil käisid hoovis kitsed. Sa ütled küll, et siin on kõik nagu Supilinnas, aga tegelikult... päris nii ikka ei ole... Äkki olid kassi sõbrad nagu vene muinasjutus?”
Rõõmustan, oi kui lahe!
Veel nädalapäevad hiljem saan aru, et ka Olavis on nii mõndagi muutunud. Pühapäeva õhtul MSNis läheb meil Olaviga piltide üle tõeliseks “lehmakauplemiseks”. Sai ju kõvasti pilte tehtud. “Aurav Ilves? On see sinu käes?”
Olavi: “Jaa, aga... ta peab nõusoleku andma...” see avaldus kõlab vana pornosõbra suust väga uudsena. Teda näib olevat maal tabanud uuskorralikkus.
21. sajandi suhtlemisstiil käib seega nii: Aapo telefoni otsas, Olavi MSNis... Aapo on piltide avaldamisega põhimõtteliselt nõus, juhul kui ta piisavalt seksikas välja näeb. Minu meelest näeb. Olavi ütleb, et pean valima porgandpalja Ilvese ja Lumememme vahel, kuna Lumememm solvub muidu. Raske valik. Aga Lumememm on tore, ta viitab sellele, et sõber Olavi on viimaks täiskasvanuks saanud... vastandudes linnalaste infantiilsele emotsiooninäljale.