Kus sinu isa on, poiss? Et päris viikingilaevaga meresõidule pääseda, on viikingifänn Ruudi (Paul Oskar Soe, vasakul) sunnitud korraldama suure papakonkursi. kaader filmist

Elava fantaasiaga nääpsuke Ruudi (Paul Oskar Soe) elab Saaremaal Rannakülas koos politseinikust ema Karmeniga (Katariina Unt). Seni pole Ruudile isata kasvamine meelehärmi valmistanud. Suure viikingifännina veedab ta niikuinii suurema osa ärkveloldud ajast tõeliste ürgmeeste seltsis – pukktuulikusse ehitatud mängumajas on tal terve isemeisterdatud viikingitega armee, kellega poiss oma kujutluses suuri lahinguid peab ja elus ette tulevaid keerulisevõitu olukordi uuesti läbi mängib. (Neist Ruudi viikingifantaasiatest saaks lausa ühe korraliku Metsatöllu musavideo kokku panna, neis on ürgset jõudu ja väge.)

Ühel ilusal suvisel päeval, kui kõik teised külapoisid saavad taastatud viikingilaevaga päriselt lõbusõidule minna, jääb Ruudi kurvalt sadamasse maha – ilma isata teda laevale ei lasta.

Viikingivarandus isa eest

Aga kuidas saadakse endale isa? Laadal nähtud missikonkurss ja meeskoori võit laulukonkursil istutavad Ruudi pähe idee papakonkursist. Ega Ruudi isakandidaatidele, keda koos Uus-Meremaalt koju käima tulnud Ennuga (Aarne Mägi) on kokku kõigest kolm, lisaks veel ullike Lolla Jaak (Aleksander Eelmaa) ja rahanäljas teismeline Aleks (Mairo Ainsar) – väga suuri nõudmisi ei esita. Ta peab lihtsalt Ruudi viikingilaevale viima. Ruudile ei tule pähegi, et äkki peaks emaga ka seda teemat arutama.

Papakonkursi auhinnaks oleva viikingite varanduse lõhn meelitab aga kohale kaks õige kriminaalset kärbest (Jan Uuspõld ja Dan Põldroos)...

Põldroosile, keda nägime päti osas ka Lembit Ulfsaki filmis “Lammas all paremas nurgas”, on antiigiärikas Leif küll pisut kahvatum karakter mängida kui markantne taaraparun, see-eest Uuspõld tema äripartneri Gynnarina pole ilmselt kunagi pidanud nii naeruväärses nibukostüümis mööda võtteplatsi liikuma. Luftivendade naeruvääristamisel pole filmigrupi kunstiline meeskond oma fantaasiat kokku hoidnud. Aga nagu ütleb stsenaristikaõppejõud Olev Remsu: lastefilmis ei peagi olema tšehhovlikult nüansseeritud karaktereid, lastefilmide tegelased ongi stereotüübid.

Ses mõttes on Katariina Undi Karmen oma poissnaiseliku, range ja iseseisva loomuga värskendav karakter, kes saab hädaldamata kõigega hakkama – kasvatab üksi last, lõpetab samal ajal ülikooli ja leiab lõpuks rannakolkast endale mehegi – vaid väikese Ruudi-poolse abiga.

Ja siis käitub Karmen nagu “Noorest pensionärist” tuttav “seltsimees emalendur” – range mask langeb eest, kui õrna hinge ja empaatiavõimet eksponeeriv mees õigel ajal õigeid sõnu mõistab öelda. Mis kinnistab muidugi taas stereotüüpi passiivsest naistegelasest ja aktiivsest mehest – kuigi filmikarakteri loogikast tulenevalt oleks pidanud karm politiseinikuproua mehele saamise ja lapsele isa leidmisega ka täitsa iseseivalt toime tulema.

Saaks ka isata?

Ainult et kas pole see “pereõnne” mudel nagu natuke naiivne ja pealesurutud? Ajal, mil üksikvanema staatuses on ligi veerand eesti lapsevanematest. Või kasvatatakse kärgperes minu-sinu-meie lapsi ja lasteaiakasvatajad vaevavad oma päid sellega, kas tasub ikka isadepäeva tähistada.

Saksamaal, kus üksikvanemaid on üle 3 miljoni, uuriti mõni aasta tagasi põhjalikult laste turvatunnet ja heaolu ning selgus, et palju suurem mõju laste heaolule ja närvikavale on majanduslikul kitsikusel kui ühe või teise vanema puudumisel. Leiti, et üksikvanemad suudavad koguda lapse ümber palju suurema seltskonna hoolitsevaid inimesi ning laps kasvab kohati paremaski sotsiaalses kliimas kui paljud tema kooliõed ja -vennad n-ö normaalsetest peredest.

Eesti filmid (ka aasta varem valminud “Röövlirahnu Martin”, kus isata kasvaval poisil on samuti kompensatsiooniks elav kujutlusvõime ja väljamõeldud sõber) jätavad enamasti mulje, et üksi kasvavatel lastel on millestki puudu. Samas kui filmi “Lammas all paremas nurgas” peategelane Tom, kes kasvab samuti isata, nokitseb südamerahus parema meelega oma rakettidega, kui et tegutseb agendina oma ema ja härra Ahvena kokkuviimisel.

Õnneks jätkas režissöör Katrin Laur uurimust teemal “Mis on perekonna hind” oma järgmises külafilmis “Surnuaiavahi tütar” (2011), kus abieluõnn, lootused, unistused ja armastus on uppunud alkoholimerre. Siin on tarmukal lapspeategelasel küll olemas nii ema kui isa, aga esimene on lootusetult pudeli küljes kinni ja ega teinegi tema elust palju rohkem osa ei võta. Kelle asi on inimest aidata, kui ta ise seda enam teha ei mõista?

Soorollide muutumise kõrval on “Ruudi” fookuses ka varandusliku ebavõrdsuse süvenemine (näiteks tõusikutest kaksikud, kes Ruudit kiusavad) ning majanduskasvu aastatel paljude jaoks kentsakana tundunud küsimus sellest, kas tõesti kõigega saab äri teha, kas kõik ongi ostetav ja müüdav. Antiigiärikad oskasid ju isegi mälestusi rahaks teha – Leif lubab poemüüja Sassile (Guido Kangur), et kui vaja, võivad nad talle müüa kas või Türgi sõjas langenud vaarisa araabia täku suurauad.


Ruudi (2006)

Tootja Allfilm.

DVD müügil koos Eesti Ekspressiga juba järgmisel neljapäeval, 31. oktoobril.

Kõigi filmidega saab tutvuda ning tervet sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.