10.01.2008, 00:00
Saagu pimedus! Ja pimeduses valgus!
Mispärast peaks autode või mootorratastega pimedas võidu sõitma? Toomas Vabamäe heidab veidi valgust mootorispordi;värskematele trendidele.
28. septembril võistlevad vormel-1 piloodid esimest korda Singapuri
tänavarajal sealsele Suurele Auhinnale ning võidusõit saab
toimuma pimedal ajal kunstvalguses. Kõigi märkide järgi
jäävad singapurlased aga esimese
“öövõidusõidu” aust ilma. Detsembri algul
selgus, et Austraalia Grand Prix’ korraldajad on teinud edukad salajased
katsesõidud ning põlevad soovist Melbourne’is toimuv
võistlus samuti õhtupimeduses pidada. Võistluskalendri
kohaselt avab Austraalia GP aga võistlushooaja ning toimub juba 16.
märtsil.
Tagatipuks tõotab tsikliringraja MM
mõlemad pika ninaga jätta ja juba 9. märtsil Kataris
korraldada esimese õhtuse etapi. Igal juhul astub
võidusõit uude ajastusse. Aga nagu ikka ei sünni ükski
tehniline lahendus tühjale kohale.
Rallimehi ega
pikamaasõitjaid pimedusega ei ehmata
Aasta oli umbes 1983
ja Rakveres peeti ralli nimega umbes nagu ”Läänemeri
– rahumeri”. Aga aasta ja nimi pole praegu olulised. Üks ralli
kiiruskatse peeti Aluvere paekarjääris. Detsembrikuiselt sombune
päev vajus kiiresti õhtusse ja mida hämaramaks väljas
läks, seda efektsemaks muutus vaatemäng.
Karjääri põhjas vonkleval rajal kihutavad masinad olid
näha kui peopesal ning nende võimsate prožektorite kiirtevihud
veiklesid pimeduses siia-sinna. Pilt oli võimas nagu mõnel
rokk-kontserdil (millesarnaseid tollal vaid Soome TVst võis näha)
ja jättis mulle kustumatu mulje. Kümmekond aastat tagasi kogesin
samasugust, kananahka ihule toovat elamust veel Tartumaal Selgisel, kus
talveralli kiiruskatse kulges samuti läbi karjääri.
Rallidel on pimedas võisteldud juba hämaratest aegadest peale.
Ringrajasõitjadki harjusid ammuilma öösiti tulede valgel
kihutama – Le Mans’i ööpäevasõit peeti
esimest korda juba 1923. aastal. Ent ei rallidel ega ringrajal ei tulnud
kõne alla kogu võistlustrassi valgustamine. Juht pidi ikka lootma
oma sõiduki valgustitele. Muide, just autospordis viimistleti
töökõlbulikuks tänapäevane (õigemini juba
vaikselt välja surev) halogeenlatern.
Jänkid
teavad, kuidas on hea
Mis Euroopas võimatuna tundus, ei
valmistanud ameeriklastele aga erilist probleemi. Seal koondus suur osa
autospordist kompaktsetele trekkidele ja dragsteriradadele. Nende
täispikkuses valgustamine erilist probleemi ei valmista ja
õhtused-öised võistlused on jänkimaal igapäevane
asi. Autod ja tsiklid saavad läbi ilma tuledeta. USA populaarseima,
NASCAR-sarja autodel tunduvad küll tuled küljes olevat, ent
tegelikult on need vaid tulekujulised kleebised. Lihtsalt sarja filosoofia
näeb ette, et võistlusautod peavad sarnanema
tänavasõidukitega.
Ameeriklased said teadaolevalt
esimestena hakkama ka klassikalise ringraja täies pikkuses valgustamisega.
Oma olemasolu pärast võitleva Champ Cari sarja juhid otsisid
palavikuliselt viisi, kuidas uut publikut juurde meelitada, ja nii otsustatigi
2003. aasta Clevelandi etapp maha pidada prožektorite valgel. Burke’i
lennuväljal paiknev võistlustrass osutus selleks väga sobivaks
– esiteks oli maa-ala tasane ja teiseks rada väga lai.
3,4kilomeetrise raja ja boksiala valgustamiseks ajas Musco Lighting püsti
21 ajutist valgustustorni. Sébastien Bourdais läks ajalukku kui
esimese kunstvalgusega vormelite ringrajavõistluse võitja ning
rahul olid kõik – piloodid, tiimid, korraldajad, publik ja
televaatajad. Hilisemad Clevelandi etapid on aga kõik taas p&au
ml;eva
valge
l peetud – ilmselt käisid kulud siiski korraldajatele üle
jõu.
Muidugi vallandas jänkide edukas ettevõtmine kohe
spekulatsioonid – kas vormel-1 ei võiks kunstvalguses
võistelda?
Pimeduse võlud
Põhimõtteliselt pole kellelgi midagi selle vastu, ent keegi
peab kogu lõbu ka kinni maksma. F1 kulude-tulude jagamise
põhimõte (rajaomanikule läheb ainult piletimüügi
tulu) lõpetab enamiku korraldajate unistused kiiresti. Kahju! Kes ei
tahaks näha F1-autosid tulede valgel Spa legendaarset Eau Rouge’i
kurvi läbimas?
Ent vaatame ka globaalseid liikumisi. Üha
rohkem vormelietappe kolib Aasiasse. Ilmselt on see pöördumatu
protsess. Tühja kah, et kohalik publik toimuvast mõhkugi aru ei saa
(või isegi piletit ei jõua osta). See-eest suplevad sealsed
korraldajad (sageli riigi toetusel) rahas ja maksavad meelsasti Bernie
Ecclestone’i küsitud muinasjutulist obrokit. Bernie’t
publikunappus absoluutselt ei häiri, kui vaid telepilt Euroopasse
jõuab. Sidesatelliitide ajastul pole see probleem, ent Vana Maailma
televaatajad vinguvad siiski. Ja õigusega.
Kui näiteks
Malaisia Grand Prix’ start antakse kell 15 kohaliku aja järgi,
näitavad osutid Lääne-Euroopas alles kaheksandat hommikutundi.
Ütlematagi selge, et pühapäeval raatsivad magusat uneaega teleka
ees raisata ainult tõsiusklikud vormelifännid. Kui aga stardiaega
neli-viis tundi hilisemaks nihutada, jõuaks teleekraani ette ka
kõige raskema unega ja mitte eriti entusiastlikud huvilised. Ning
telekanalid võiksid ka reitingutega rahule jääda.
Ringraja valgustamine pole sugugi nii lihtne ülesanne, nagu esmapilgul
tundub. Esiteks vajab kõrglahutusega TV kvaliteetse pildi tarvis
väga tugevat valgust. Pimedasse ei tohi jääda ka turvaalad ja
boksid. Valgusallikad ei tohi pimestada piloodi silmi (ka siis, kui too pirueti
järel vaatab vastassuunas) ega telekaamerate objektiive. Valgustus peaks
olema ka enam-vähem ühtlase tugevusega, kõige parem varjudeta.
Clevelandis tekkis sellega omal ajal siiski pisut probleeme: üks raja
tagaosa sirge oli üsna hämar. Kõik eelnimetatud nõuded
peavad olema täidetud ka vihma korral. Singapuri tänavarajal segavad
valguse levimist hooned ja puud. Ning mis siis, kui elektritoide katkeb? Kas
ligi sada meetrit sekundis läbiv vormel jääb äkki
pimedasse?
Valgus Made in Italy
Singapuri GP-l
hoolitseb valgustuse eest Itaalia firma Valerio Maioli S.p.a. Itaallased
katsetasid oma süsteemi korra Indianapolises USA GP eel ja kahel korral
Paul Ricardi testirajal. Kohal viibisid ka FIA vaatlejad ning oktoobris sai
süsteem põhimõttelise kasutusloa.
Süsteem
koosneb 1602 prožektorist, mida varustavad elektriga tosin generaatorit.
Prožektorite ja toitekaabli (seda vajatakse 108 kilomeetrit) paigutamiseks
ehitatakse raja ühele küljele teraspostidel
alumiiniumsõrestik, mis asub maapinnast 8 kuni 12 meetri
kõrgusel. Samal raja küljel paiknevad ka telekaamerad. Kuna iga
prožektori teenindatav ala on erinev, ehitatakse need ükshaaval. Valgust
annavad 2000vatised suhteliselt “soojad” (värvustemperatuur
4200 K) lambid. Niiviisi tagatakse kogu viiekilomeetrisel rajal kolme tuhande
luksine valgustatus, väljasõiduteedel ja turvaaladel piisab
tuhandest luksist. Võrdluseks – tüüpilisel
jalgpallistaadionil saadakse hakkama 750 luksiga. Võimsustarbe numbrid
tulevad astronoomilised – üle kolme megavati – ja hindki on
soliidne: eri hinnangutel 40 kuni 50 miljonit krooni.
Toite
katkemise vastu võideldakse nii organisatsioonil
iste k
ui ka
tehniliste meetmetega. Kõik kaksteist generaatorit on topelttoitega ning
nende talitlusandmeid jälgitakse umbes samuti nagu vormelauto parameetreid
telemeetria kaudu. Generaatorid paigutatakse helikindlatesse ja rangelt
valvatud konteineritesse. Turvalisuse huvides saavad kõrvuti seisvad
prožektorid toite eri generaatoritest. Paul Ricardi testid näitasid, et
ühe generaatori väljalülitamisel ei tajunud piloodid
valgustatuse muutust üldse.
Esimene osa seadmetest jõuab
Singapuri juba jaanuaris ning neid asutakse seal
“lahingutingimustes” katsetama. Süsteemi reaalne paigaldamine
võib Valerio Maioli spetside hinnangul võtta kuni neli kuud.
Austraallaste süsteemist on infot tunduvalt vähem. Teada on
niipalju, et “revolutsiooniline” süsteem kannab nime ARTIS
ning selle töötas välja Hella kontserni Austraalia filiaal. 12.
novembril katsetati seda Melbourne’i lähedal Calderi ringrajal,
katsesõitjate hulgas olid nii F1-staar Mark Webber kui ka tsikliringraja
eksmaailmameister Mick Doohan. Proovisõite tehti nii kahe- kui ka
neljarattaliste sõidukitega, nii kuival kui ka märjal rajal. Teste
jälgisid nii autospordieksperdid kui ka telesaadete tootjad.
Hella märgib erilise uhkusega, et testiks vajalik süsteem pandi
paika vaid 11 tunniga. Fotodelt on näha, et valgustid asusid
mõlemal rajaküljel mõnemeetriste postide otsas ning olid
üsna järsult allapoole suunatud.
Ilmselt on aussid
süsteemi kallal aga pikalt töötanud, sest ametliku heakskiidu
saamise järel on nad valmis vastavat tehnikat tarnima igale soovijale
üle kogu maailma.
Kaherattalised näitavad
teed
Vormelimeestest ei jää maha ka
tsiklisõitjad. Tegelikult on nad isegi sammu võrra ees, aga
millegipärast pälvinud vähem avalikkuse tähelepanu. Juba
augustis sõlmisid MotoGP bossid Katari GP korraldajatega lepingu, et 9.
märtsil peetav hooaja esimene etapp (ja kõik
võidusõidule eelnevad treeningud) sõidetakse tulede
valgel. Valgustusseadmed tarnib Musco ning kogu süsteem peab olema
töövalmis 15. veebruariks.
Esimesed katsetused tehti
Kataris juba 2006. aastal ning viimased mullu novembris. Superbaikide
maailmameistri John Toselandi sõnul pole kunstlikul ja
päevavalgusel erilist vahet ning heledus on selline, et sõita saab
isegi tumedast klaasist visiiriga.
Jõulueelsest ajast
pärinev uudis aga ütles, et ka Malaisia tsiklietapi korraldajad
kaaluvad tõsiselt pimedas võistlemist (muuhulgas on siis ka
jahedam kui päeval). Kuna Sepangi võistlus seisab kalendris alles
19. oktoobril, on malaislastel võimalus Katari GP ära näha ja
sõltuvalt seal nähtust omi plaane pidada.
Viiekilomeetrisel rajal tagatakse 3000-luksine valgustatus, tüüpilisel jalgpallistaadionil saadakse hakkama 750 luksiga.