"Kui see matakas juhtus, pidin ma surma saama. Kindlalt. Aga minu kaitseinglid arvasid, et teevad mulle hoopis restardi. See juhtus 29 aastat tagasi. 8. septembril. Ma peaksin olema juba nii kaua surnud. Õppisin Tartu Ülikoolis teisel kursusel keemiat, kuid tahtsin üle minna kehakultuuri. Mängisin Eesti koondises käsipalli, tahtsin saada väravpalli treeneriks. Meie ülikooli rektor ütles, et "mina sind keemiast ära ei lase. Kui sa lähed kehakultuuri ja mingi vigastus tuleb, on sinuga jokk. Aga keemias jääb sul vähemalt pea alles,haridus ei kao ära, " ja ei andnud mulle dokumente kätte. Ta lubas mul võistlustel käia kasvõi viis päeva nädalas, ütles, et sinu kohta käivad kehakultuurlaste reeglid – õpid siis, kui aega on… Sa tead, milline ma olin sel ajal? Oo… Hirmus kõva vend, musklimägi. Kaalusin sada kilo. Olime Nõukogude liidus arvestatav punt – Tartu Kooperaatori võistkond. Olime esimesed elukutselised käsipallurid, parim kraam Tartus. Meil oli üle saja rubla palk – püha müristus! Õpetajad said 70 rubla – sa tead, mis see tähendab? Me triikisime selle palga ikka ilusti ära alati… Naisi oli nii, et jõua ainult murda, me ei lasknud ennast kaua ära rääkida ka… Hormoonid möllasid. Ja siis tuli ühikas pidu… Mis Sultsiga peol juhtus, seda loe edasi Ekspressi tasulisest väljaandest
« Avalehele 74 Kommentaari