Salasuhe, mis tekitas sõltuvuse
“M-maleva-mm-meenutusi Mm-merlele ja Mm-mairele Mm-rakverest!” kuulutas Tõnis Erilaid hubasel mörinal kaheksakümnendatel Vikerraadio legendaarses soovisaates. Mida sügise poole, seda sagedamini. Ja A-Ha või Cyndi Lauper või Karavan tõid merlede-mairede suveigatsusele korraks leevendust. Sest malev tekitas miskipärast väga tõsise sõltuvuse.
Midagi sellest tõvest on siiani õhus, olgugi et EÕM (Eesti Õpilasmalev) on juba kümmekond aastat sama unustatud lühend kui MTJ või ALMAVÜ. Niisugust tunglemist nagu õpilasmalevateemalise filmi “Sigade revolutsioon” koolilastest osatäitjate valimisel pole Eesti filmikunsti ajaloos seni nähtud.
Paljud õpilasmaleva vanema venna Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva (EÜE) veteranid on praeguse Eesti põhitegijad ja meenutavad malevaminevikku uhkusega. “EÕMi maffiast” pole siiski midagi kuulda. Tegelikult on praeguste kolme-neljakümneste seas õpilasmalevlasi hoopis rohkem, sest seal käis kümneid kordi rohkem lapsi. Võibolla kuuluvad need mälestused sügavamatesse südamesoppidesse.
Malev pani suhted paika
Ametlikult kuulus EÕM komsomoli tiiva alla. Peale vormipluusi punase värvi polnud tal tollase ideoloogiaga suurt pistmist. Enamasti vältisid rühmajuhid poliitilisi sekeldusi, jagelemine KGBga malevataidluste teemal oli rohkem EÜE leib. Õpilasmalev nautis süütut ja süüdimatut lustipõlve ja EÜEkad (euekad, hääldasid teadjamad) vaatasid neile isaliku/emaliku pilguga ülalt alla.
Õmmisuvi algas pärast jaanipäeva ja lõppes augusti teisel nädalal. Mõnel pool tehti “mustalt” ka järelmalevat, mis võis kesta koguni septembrini välja. Rühmade kokkupanek algas juba varakevadel või isegi talvel. Kaljuranna rühm Jõhvi lähedal Toila-Orul, kus ma ise kolm suve veetsin, pandi kokku ühest koolist. Enamasti oli kõvemates rühmades liikmeid igast Eesti nurgast.
Osa komandöre sõitsid mööda koole ja värbasid andekamaid, meenutab üheksa aastat Raplamaal Konuvere rühma komandör olnud koorijuht Raul Talmar: “Kes pundiga hästi ei klappinud, jäi järgmisel suvel ise kõrvale, aga seda juhtus harva.” Isegi samast koolist pärit kaaslased paistsid suvel hoopis teises valguses kui talvel.
Millalgi taibati kõrgemal pool vist, et nii kirjusid jõuke on raske kontrollida. Nõuti, et rühmad pandaks kokku ühe kooli või huvialaringi põhjal. Nii muutus ka Konuvere ametlikult Kooriühingu rühmaks, kokkupanek käis ikka samamoodi edasi.
Elutuba kinolina taga
1985. aastal oli paarikümne aasta vanusel EÕMil üle 25 000 liikme. Muidugi ei mahtunud kõik kolhoosidesse-sovhoosidesse. Osa malevlasi töötas linnas ja käis kodus magamas. Tõeline malevasuvi tähendas siiski omaette elu kusagil talutares, rahvamajas või mõisas. Söömas käidi enamasti kolhoosisööklates, mis olid tuntud oma toekate töömeheportsude poolest. Mõnel pool elati ka tõsist taluelu, mille kõrval seriaal “Farm” tundub puhkekoduna. Euroopa Komisjoni Tallinna kontori infonõunik, kaks aastat Saaremaal malevas olnud Pille Vaher kirjeldab Lümanda rühma eluolu: “Elasime Karala külas romantilises vanas suitsusaunaga talumajas. Ise koristasime ja tüdrukud tegid süüa. Ühekorraga toodi kolhoosist pool lehma, mis keldrisse kanti ning selle küljest sai siis kirvega õhtusöögiks liha raiutud.”
Elamine kujundati oma käe järgi just nii mugavaks või jaburaks kui asukatele meeldis. 1988. aasta Maaritsa rühmas käinud Eesti Ekspressi kujundaja Evelin Somelar: “Meie rühm elas kultuurimaja laval madratsitel, poisid ühes, tüdrukud teises reas. Kui saalis kino näidati, tõmmati meie laagrile lina ette ning filmi vaadati kahelt poolt: meie lavalt ja külarahvas saalist. See oli mu elu mõnusaim filmivaatamine, kuigi tiitrid olid tagurpidi ja kirbud kippusid purema.”
Konuvere rühm sisustas mõisa keldrisse baari, mis võis nii mõnelegi tolleaegsele lokaalile julgelt ülalt alla vaadata. Kord tulid keskstaabi ülemused rühmaga tutvuma. Külalistega tehti kõigepealt muudele hoonetele ring peale ning löödi siis baariuks efektselt valla. Auvõõrad võtsid istet, rühma pillimees Karl Madis lõi kitarri saatel laulu lahti ja nahkses miniseelikus võrksukkadega neiu kandis lauale uhke liua metssealihavõileibadega. See võttis isegi paljunäinud keskstaabi eluvennad keeletuks.
Kaljuranna rühm elas imekaunis Pühajõe ürgoru pargis, kus enne sõda asus president Pätsi suveresidents. Elukohaks oli kohaliku kooli internaat endises kivist ratsaväekasarmus. Kirjeldamatult ilus ja põnev park ei lasknud romantikanappusel tekkida. Seal kasvas tohutu hulk eksootilisi puuliike, oli allikaid, tiike, terrasse ja uskumatult järske mäenõlvu. Endiselt lossiesiselt avanes miljonirublane vaade merele. Isegi pärast 12tunnist heinatööd luusisime öösiti pargis ringi ja suudlesime üle Pühajõe viivatel nagisevatel puusildadel.
Rohimine ja kohitsemine
Tagantjärele tundub üllatav, et nii paljud ühismajandid malevarühmi pidada viitsisid. Vaevalt et malevlaste töö suurt kasumit tõi, pigem oli teismeliste kantseldamisest rohkem muret.
Nagu nõuka ajal kombeks, olenes tasu majandist ja selle juhtidest, peamiselt aga rühmakomandöri suhtlemisoskusest. Malevasuve vingemad palgad olid 400-500 rubla ringis. Sellisest summast jagus näiteks korraliku maki ja võimendi ostmiseks või sai end enam-vähem ärikatelt ostetud välismaa riietesse panna. Enamik malevlasi leppis pooleteistkuise töö eest siiski paari-kolmesaja rublaga.
Eriti karm oli noormalevlaste ehk töö- ja puhkelaagrites (TPL) mütanud 12-14aastaste elu. Neid peeti heinatöö jaoks liiga kleenukesteks ja üle jäi malevlaste seas konkurentsitult põlatuim tegevus rohimine. Hommikuudust märjal põllul rinnuni ulatuvate torkivate ohakatega maadlemine oli tavaline, õnneks kestis TPLis tööpäev tavaliselt neli tundi. Ka tasu jäi päris tillukeseks, 30-50 rubla kanti.
Päris-õmmi lemmiktöö oli heinategu, mis enamjaolt seisnes kohaleveetud heinapallide küüni ladumises. Ilusate ilmadega loobiti juulikuus palle vahel varahommikust keskööni. Kaljurannas kulus autokoormatäie heina ladumiseks veerand tundi, vahepeal oli aega küüni ees päikest võtta, metsmaasikaid süüa ja kitarri plõnnida.
Konuvere malevlased jagasid kord heinaküüni viinaravile saadetud alkohoolikutega, keda tööteraapia abil kainema elu juurde püüti suunata, meenutab Raul Talmar. Joomatõve küüsis vaevlejatega võrreldes paistis malevlaste töövõime eriti suur.
Märg ilm tähendas paremal juhul vihmapüha, halvemal juhul rohimist. Linnainimesed töötasid välja mitmesuguseid viilimistaktikaid. “Eriti maltsasel põllul kasutati kõplamise asemel “rullitehnikat”,” meenutab Krootuse malevlane, Eesti Energia personalijuht Ave Randpõld. “Tuli end telkmantlisse mässida ja täies pikkuses üle vagude veeretada. Kaaslane kõndis taga ja tõstis kapsataimed püsti. Toimis väga hästi. Ajutiselt.” Tulutuim töö oli Ave sõnul kartulimardikate otsimine: “Kõmpisime päev otsa mööda põldu ja saime kamba peale ühe mardika.”
Lümanda malevlaste meeldejäävaim tööots oli Pille Vaheri sõnul kolhoosi sigade kohitsemine, millest tüdrukuid õnneks säästeti: “Poisid riietasid ennast pärast tööpäeva õues lahti ja suundusid otse sauna, aga hais saatis nii neid kui kogu meie elamist veel päevi.”
Gorbatšov tegi joomise raskeks
Ei saa öelda, et malevlased oleksid karskust pidanud, kuid EÜEga joomises võistelda ei suudetud ega püütudki. Lood pesumasinas õlleajamisest või koduveini kääritamisest pole EÕMiski tundmatud. Väikesest veinist või õllest ei tõusnud enamasti kuskil tüli, kuid Gorbatšovi 1985. aastal alanud ristikäik alkoholi vastu tegi õmmikatele napsitamise raskemaks. Et tegu oli alaealistega, ähvardas joomisega vahele jäänud rühma komandöri karm karistus, vaat et vanglani välja.
1986. aasta vabariiklikul kokkutulekul tehti viinavõtuga vahele jäänud Saduküla malevlastest üleüldised patuoinad, meenutab SL Õhtulehe toimetaja Ave Lepik. Vaevalt, et väikest napsitamist oleks märgatud, kui samal ajal poleks käinud taidluskonkurss, kuhu rühm tulemata jäi. Metsast kostnud jõuramise järgi leiti puudujad peagi üles. Kõik osalenud kihutati malevast minema ja rühm sõitis sedamaid koju, teistele rühmadele sajatati neid aga veel tükk aega takkajärgi.
Rühmadel olid alkoholiga erinevad suhted. “Krootusel me ei joonud, me laulsime,” kinnitab Ave Randpõld. “Me ei suitsetanud, vaid tegime kaminasse tule ja lugesime.”
Ühel Ekspressi ajakirjanikul on hoopis teist laadi mälestused. “Meie rühmas oli laearmatuuri küljes nööriga raamat alkoholi ja tubaka kahjulikkusest noortele, millest igal õhtul jupp ette loeti. Teised pikutasid, tõmbasid suitsu või võtsid õlut. Häda oli vaid suuremate pidude puhul, sest siis polnud kuulajaid ja aegajalt ka lugejat,” meenutab ta. “Kord hommikul ärkasin tüdrukute toas voodi all ja olin superrõõmus, kui avastasin enda kõrval kellegi kirsasaapad ning neist kummagi sisse oli keegi ettenägelik inimene pannud täis õllepudeli.”
Rõvedused ja Poola džäss
Rebaseid ristiti ka EÕMis. Mõnel pool tehti seda karmima käega, teisal leebemalt, aga enamasti siiski lõbu pärast, mitte nooremate mõnitamiseks.
Krootusel hakkasid vanemad olijad noori esimesest päevast peale repsimisjuttudega verest välja ajama, mäletab Ave Randpõld. “Rebaseks löömise päeval korjati nõgeseid, sebiti ja sätiti midagi. Ringi käis kolmeliitrine purk – “rebaste söök” –, mis sisaldas mingit solki, vana sokki, muda, suitsukonisid ja muud sodi ning kuhu kõik ilmse mõnuga kraaksatades sülgasid. Kui pimedaks läks, tõmmati rebastele padjapüürid pähe ja lasti joosta, roomata, künkast alla hüpata jms. Kuid ei mingeid nõgeseid ega muud valu. Viimaks sunniti meid ka rebaste sööki neelama – suhu topiti… lusikatäis metsvaarikaid suhkruga. Seejärel jäi kõik vaikseks, meid juhatati küünlavalgel kaminatuppa. Kaminatuli, kõikjal küünlad, müstiline muusika. Siis tuli üks vanadest olijatest ja kõneles. Ma ei mäleta, millest, kuid mäletan, et me kõik nutsime. Sest kõik see kokku oli lihtsalt niivõrd võimas.”
Malevlased elasid omas vaimus ja maailmas ning nende tegemised näisid kõrvaltvaatajale jaburad. Aga need polnudki mõeldud võõrastele silmadele. Näiteks oli kombeks korraldada rõveduste päevi, kus võis vabalt laamendada ja ropendada, aga ei tohtinud kasutada söögiriistu ega kammi, pesemisest rääkimata. Vastukaaluks järgnes hiljem viisakustepäev, kui kõik roppused rangelt keelati. Raul Talmar: “Konuveres pidi viisakusenädalal iga lausutud roppuse eest kümme kätekõverdust tegema. Ühel hommikul tegin rühma rivi ees viiskümmend tükki ette ära, aga kuigi kauaks sellest ei jätkunud.”
Küsimust, mida ette võtta, malevas lihtsalt ei tekkinud. “Igast ideest haarati kinni,” meenutab Talmar. “Kord tagusime paar tundi järjest mitmesugustel õõnsatel esemetel rütmi. Sellest tekkis lõpuks niisugune transiseisund, et ei saanud kolistamist enam kuidagi järele jätta.” Teisel aastal rahvasaadik Tarmo Leinatammega rühma tehes peeti Konuveres maha Poola džässi õhtu, kus komandör ja komissar viiulil ja klaveril jaburaid helisid tekitasid ja Czeslaw Niemenit ja teisi staare kehastasid.
Kokkutulek pani punkti
Augustis korraldas iga piirkond oma rühmade kokkutuleku, kus võisteldi kõikvõimalikel aladel võrkpallist ja teatejooksust laulu ja taidluseni. Piirkondade võitjad läksid nädal hiljem vabariiklikule kokkutulekule, kuhu kõik rühmad poleks lihtsalt mahtunud. Umbes kolmandik suurele kokkutulekule pääsenud rühmadest olid aastast aastasse samad: Konuvere, Lümanda, Hänike, Hundiaru jt. Enamikule polnud kohtade jagamine eesmärk omaette, kokkutulek oli lihtsalt võimas lõppakord malevasuvele.
EÕMi lauluvõistluse lauludest läksid rahva sekka üsna vähesed. Kohati oli seal ometi tõelisi pärle, nagu Priit Pajusaare kirjutatud Hänikese rühma laulud või Mart Siimeri “Homme”, mis mõjus 1986. aastal Konuvere esituses tõelise vapustusena. Kui 1986. aastal sõbraga “Kaljuranna” rühmale reggaestiilis laulu kirjutasime, sai sellest vabariiklikul kokkutulekul paariks päevaks üks kohalikest hittidest, kuigi meie rühmas polnud kuigi palju laulumehi ja võistlusel jäime kuhugi esikümne lõppu. Kõige rohkem tegi rõõmu aga see, kui kuulsime pool aastat hiljem Lauluväljakul lumelinna ehitades üht võhivõõrast tüdrukut meie laulu ümisemas.
Eesti Õpilasmalev
Suvel 1966 töötas Hiiumaal 68 õpilast, keda nimetati kortšaaginlasteks. Järgmise aasta veebruaris loodi Eesti Õpilaste Töömalev (EÕT), 1970. aastal muudeti nimi Eesti Õpilasmalevaks.
1975. aastal kirjutas Eugen Kapp malevateemalise muusikali “Rukkilillesuvi”, 1982. aasta koolinoorte tantsupeol lavastati “Õpilasmaleva tants”.
1976. valmis EÕMist jutustav dokumentaalfilm “Viies veerand”, 1985. aastal muusikafilm “Viienda veerandi laulud”.
Malevlastel oli oma vormiriietus: 1967. aastast rohekassinine pluus ja püksid, 70ndatel punasinine vorm, 80ndatel punane pluus ja mustad püksid, 80ndate lõpus helesinine pluus ja püksid. Paljud rühmad eelistasid omaloodud rühmavormi.
EÕMi keskstaapi ja piirkondlikesse staapidesse on erinevatel aegadel kuulunud Olev Laanjärv, Paul Varul, Edgar Savisaar, Ivar Raig, Valeri Kirss, Ain Seppik, Andrus Ansip jt. Savisaar oli üks EÕMi lauluvõistluse algatajaid.
Noorte Hääle malevakroonik
Eve Osa (52) esimene õpilasmalevasuvi oli aastal 1976. Eesti filoloogiatudeng tegi praktikat praeguses Westholmi gümnaasiumis (Tallinna 22. keskkool). Rühma pani Osa kokku oma kooli poistest, enamik tüdrukuid tulid maalt.
Rühm tegutses Konuveres Raplamaal. Kohe ehitasid malevlased kaks olulist asja: üle rajooni kuulsaks saanud baari ja ujumiskoha – eelmisel suvel oli üks laps jõkke uppunud.
Osa rühmas käisid näiteks laulja Karl Madis ja koorijuht Raul Talmar, kellest sai järgmine komandör. Osa suutis Märjamaa sovhoosilt välja rääkida väga hea palga – suve lõpuks teenis nii mõnigi laps oma vanematest rohkem.
Aastal 1977 oli Edgar Savisaar õpilasmaleva keskstaabi komissar (ehk komandöri abi poliitalal). Selle suve kokkutulekust Ellamaal on Osal meeles etendus Talvepalee vallutamine, millega tähistati Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva. Savisaar võttis asja tõsiselt. Lastele tegi aga suurejooneline vaatemäng, milles ei puudunud veoautodel kohale saabunud revolutsionäärid ja neli labidamehest kapitalismi hauakaevajat, lihtsalt nalja. Ürituse eelarve läks Savisaarel lõhki.
Keskerakonna esimehe elulugu (Tallinna linnavalitsuse koduleheküljel) ei räägi tema tööst 1970ndate lõpus maleva politrukina sõnagi. Aastal 1980 ilmus Savisaare sulest raamat “Eesti Õpilasmaleva areng”. “Rubla kui töö ekvivalendi mittetundmine ja oskamatus rahaga ümber käia; loovtegevuses pärsitud sotsiaalse aktiivsuse ülekandumine kritikaanluse sfääri; mõningates noorsoogruppides tekkima hakanud infantiilsus – see kõik vajas sekkumist,” põhjendas Savisaar maleva loomist.
Eve Osa töötas oma viimasel malevasuvel 1979 juba Noorte Hääles kooliosakonna juhatajana. Leht andis igal suvel malevasündmustest põhjaliku ülevaade. Võtame näiteks olümpia-aasta 1980. Kevadel ilmus vanematele järgmine üleskutse: “Malevasse mineku keelamine, kas karistuseks või siis usaldamatusest (seda eriti tütarlaste suhtes), võib endaga kaasa tuua hoopis vastupidise tulemuse vanemate poolt loodetule.”
Kuna rasestumisvastaseid vahendeid tollal polnud, piirdus Osa meelest noorte miilustamine sellega, et nad niisama kallistasid. Kuigi kokkuleppel vanematega läks mõni paarike ka kaugemale.
Malevasuve avamisest Tallinna lauluväljakul 21. juunil ilmus Noorte Hääles reportaaž. “Aga meie rühmal on kaks meeskomandöri! Ja kumbki pole õpetaja…” uhkustas üks malevlane teise ees. Sel aastal oli malevas 16 000 last, kes teenisid päevas keskmiselt 5 rubla ja 53 kopikat. Hooaeg lõppes kokkutulekuga Järveotsal 13. augustil.
Peaaegu iga nädal kirjutas Osa portree mõnest malevarühmast. Näiteks kirjeldus Emmaste rühmast Hiiumaal, kus üks poiss kirjutas oma komandörile kaks seletuskirja. Esimene: “Võtsin eile õhtul jalgratta ja läksin sellega sõitma. Tee ääres korjasin maasikaid ja teisi loodusande. Aeg möödus märkamatult. Jõudsin koju väga hilja. Sellega panin komandörid ja rühma liikmed ebameeldivasse olukorda.”
Ja teine: “Eile tutvusin ma kohaliku tüdrukuga.”
Praegu on Osa vabakutseline. Ta kirjutab aegajalt ka Savisaare partei häälekandjas Kesknädal.
