Saltoga kaugushüpe, V-stiil ja teised
Aastal 1904, St Louisi olümpiamängude teivashüppevõistlusel sai publik näha kummalist vaatepilti. Keegi Fujii nimeline Jaapani sportlane asetas oma teiba korralikult hüppemati kõrval püsti, turnis mööda seda kiiresti üles ning kõrgusel 3,60 meetrit upitas end üle lati. Erakordsest hüppetehnikast hämmeldunud kohtunikud tegid jaapanlasele selgeks, et reeglite järgi tuleks enne hüpet kasutada hoojooksu. Jaapanlane ei löönud verest välja. Ta tegi kerge sörgiga tiiru ümber teiba, asetas selle taas püsti ning ületas kõrguse nagu enne. Siiski kohtunikud seda katset ei lugenud, kuigi jaapanlased kõvasti protesteerisid. Olümpiavõitjaks tuli jänki Charles Dvorak, kes ületas "normaalselt" jaapanlasest kümme sentimeetrit madalama kõrguse. Teivashüppe reeglites seisab sellest ajast nõue, mille kohaselt ei tohi soorituse ajal ülemist teibast kinni hoidvat kätt liigutada.
Vahetult enne Melbourne'i olümpiat hullutas maailma odaviskajaid Barravasca tehnika. Nimelt oli 50. eluaastates Hispaaniat esindav bask Felix Erausquin lennutanud oda stiilis, mis olla laenatud vanalt baskide rahvusspordialalt, 83,40 meetrit. Tulemus oli napilt vähem kui soomlase Soini Nikkineni tollane maailmarekord. Heiteviis nägi välja umbes nii, nagu meil oldi seni harjutud nägema vasaraheite ringis. Mees võttis oda otsapidi kätte, tegi hoovõtuks paar tiiru ümber oma telje ning saatis vahendi siis lendu.
Kuuldused Erausquini imelisest heitetehnikast levisid kulutulena. Kuulus taanlane Egil Danielsen heitis oda sel viisil 93 meetri joone taha. Soomlane Pentti Saarikoski koguni üle 99 meetri. Revolutsionäär Erausquin jõudis mõningatel andmetel ka saja meetri tähiseni. Ent rahvusvaheline kergejõustikuliit keelas selle pentsiku heiteviisi ära ja Melbourne'i olümpial visati oda ikkagi traditsioonilisel viisil.
1974. aastal said Kadrioru staadionile kogunenud kergejõustikuhuvilised näha veel üht revolutsioonilist algatust. NSV Liidu, Saksa LV ja USA mitmevõistlejate kolmikmatšil hüppas võistluse võitjaks tulnud ameeriklane Bruce Jenner kaugust saltoga. Ja tegemist polnud mingi tembutamisega, vaid selline oligi mehe hüppamisviis. Tulemuseks sai Jenner 7,27 meetrit. Rahvusvaheline kergejõustikuliit keelas varsti taolise kummalise hüppeviisi ära, pidades seda liialt ohtlikuks. Jenner, kellest sai hiljem Montreali olümpiavõitja, sunniti seega edaspidi hüppama nn tavastiilis. Mitte kunagi ei hüpanud ta ametlikel võistlustel kümnevõistluses tavatehnikas kaugemale kui Tallinnas saltoga.
Saltost veel. Kunagi 90ndate alguses, kui Eesti vutikoondise tase polnud veel märkimisväärne, jõudis rahvusvahelisse telesse meie Risto Kallaste efektne saltoga audi sissevise. Pall lendas sel viisil visatult kaugele ning oli muidu ilus vaadata, aga kohtunikele see ei meeldinud. Aga ega esialgu ei osatudki selget seisukohta võtta, mis ses viskes on valesti. Nüüd, kus hoojooksu audi sisseviskel on määrustega piiratud kolmele sammule, suuremat hoogu vajavat saltoviset enam sooritada ei saa.
Revolutsiooniline uisustiil ja V-stiil
Kui ameeriklane Bill Koch 80ndate alguses võistlustel suusaraja kõrval uisusammuga liueldes konkurentidele kandu näitas, ei osanud ta ehk arvatagi, millise murranguga on tegemist. Klassikalise stiiliga võrreldes märksa kiirem uisusamm kogus üha populaarsust, aga ametnikud ei osanud tükk aega võtta selget seisukohta, mida kummalise sõiduviisiga peale hakata. Tehti piiranguid, millistel lõikudel võib uut stiili kasutada ja kus mitte. Kunagine Norra kuulsus Ove Aunli näiteks jäi ilma Sarajevo olümpiamängude hõbemedalist, sest “uisutas” finišikoridoris, kus seda teha poleks tohtinud. Iseäranis keskeurooplased avaldasid survet aeglasema klassikalise sõiduviisi välja vahetamiseks uisustiiliga. Neile oli uus sõidutehnika rohkem konti mööda. Põhjamaad olid tugevamad nn vanas stiilis. Võitlus oli äge, kuni lõpuks anti eluõigus mõlemale sõidustiilile.
Laskesuusatamises ja kahevõistluses saavutas uisustiil aga seljavõidu. Vana head “klassikat” seal enam ei tunta.
Suusahüppevõistlustel 80ndate lõpus valmistas kohtunikele suurt peavalu rootslane Jan Boklöv. Sel ajal, kui teised liuglesid trampliinist hüpates läbi õhu, suusad korralikult paralleelselt koos, lendas “hull” rootslane, suusaninad harali, kannad aga koos. Pentsik hüppestiil nimetati V-stiiliks. Oleks Boklöv niisama omaette susserdanud, poleks ehk midagi katki olnudki. Aga tema maandus teistest tunduvalt kaugemal. Kohtunikud, kellele rootslase hüppamisviis põrmugi ei meeldinud, karistasid teda konkurentidega võrreldes märksa lahjemate stiilihinnetega. Nii näiteks rööviti 1988. aastal Lahtis toimunud võistlustel Boklövilt esikoht. Võitjaks kuulutati soomlaste tollane ebajumal Matti Nykänen, kes kokkuvõttes hüppas rootslasest neli meetrit vähem.
Rootslane aga tegi kohtunike ebasoosingust hoolimata stabiilselt pikki hüppeid, ning võitis 1989. aastal koguni MK-sarja. Järk-järgult läksid V-stiilile üle ka teised hüppajad. Vana stiil kadus kohtunike vastuseisust hoolimata ajalukku.
Tänapäeval on suusahüpetes suurim vaidlusobjekt hüppekombinesoon. Kaks aastat tagasi tuli Austria firma Schneider välja kombinesooniga, mis kontrollimisel näis igati normaalne. Aga kui sportlane enne hüpet vormi käisest pöidla taha venitas ning püksisääred kummiga talla alla vedas, oli “kombeka” jalgevahe põlvede juures. Nii tekkis vägev kandepind ning hüppaja liugles õhus nagu lendorav. Polnud siis ime, et tunamullu valitsesid suusahüppemägedel austerlased.
Eesti koondise treener Hillar Hein usub, et kuni kümmekond meetrit võisid austerlased oma hüppekostüümiga võita küll. Jama tuli muidugi sellest, et Austria firma ei andnud superkombinesooni kellelegi peale oma maa sportlaste. “Kui neilt küsiti, siis teatasid viisakalt, et kahjuks sai just materjal otsa,” märgib Hein.
Ühel heal hetkel lõpetas rahvusvaheline suusaliit sellise ebaõigluse. Austerlaste imekombinesoon keelati ära. Piiripealne mäng hüppevormi suuruse, materjali ja lõigete osas käib edasi.
