Sariluuser
Le Canard Enchaîné nimeline satiiriline poliitajakiri on Prantsuse avaliku elu tegelastele peamine mureallikas. Vasakpoolset Canard’i peetakse uurivaks ajakirjanduseks, mis poeb alati kulisside taha. Kord pakuti Iisraeli militaarparaadil president François Mitterand’ile kuumavarjuks suurt õlgkübarat, millest too viisakalt keeldus sõnadega: “Pole midagi hullemat, kui see, et lõpetan oma tobeda kübaraga Le Canard Enchaîné esikaanel!” Canard on leht, mis pilkab poliitikuid ning kord sealt külge poogitud naljad jäävad külge eluks ajaks. Viimasel ajal pole Canard’i toimetajad ja lugejad rahul president Jacques Chiraciga ning panid talle uue hüüdnime – Mr Serial Loser ehk sarikaotaja.
Chiraci valitsusaja kohta öeldakse praegu Pariisis “Dix années de pouvoir, dix années perdues”. Kümme aastat võimulolekut võrdub kümne kaotatud aastaga, sest riik on halvatud aastaid käärivatest probleemidest töösektoris. Referendumieelsel ajal osales Chirac kunagise Mitterand’i kombel teledebatis, talle oponeeris suur hulk ärritunud noori. Arvamustevahetuses jäid peale pettunud noored, kes süüdistavad Prantsuse viimase kümnendi poliitikat kindlate väljavaadete ning eesmärkide puudumises. Chirac on küll hakkama saanud võimatuga – olnud parempoolne president, kelle seljatagust turvab lihtrahvas. “Kuhu olete te meid täna toonud?” küsib l’Express. Rahvas, kes suhtus 1995. aastal paljulubavasse presidenti hingega, koguneb nüüd tänavatele, et demonstreerida pettumust.
L’Express kirjutab, et kümneaastase “širakismi” tagajärjel hääletas prantsuse rahvas Prantsusmaa vastu ning asetas Euroopa tagumiku peast kõrgemale. Seda saab seletada vaid möödaniku läbikukkunud poliitika ning enesekriitika puudumisega, mis valitseb l’Elysées' pikki koridore Pariisis ammust aega. Muidugi ei räägi "ei" ainuüksi presidendi vigadest, vaid kogu valitsuse kollektiivsest möödalaskmisest. Juba 20aastat oodatakse neilt vaid üht – et võideldaks töötuse probleemidega. Ülesanne on siiani täitmata, mistõttu rahvas diskvalifitseeris riigivõimu.
Euroopa dinosaurus
Kohe pärast referendumi tulemuste selgumist vajus Jacques Chirac mõttesse. Tegemist oli tema 40aastase poliitilise võidukäigu esimese suurima tagasilöögiga. Tee 2007. aasta presidendivalimistele on tõkestatud, ees haigutab kuristik. Presidenti usaldatakse järjest vähem ning miljonite peas ringleb mõte, miks Chirac seda ei mõista. Rahvas ei aplodeeri enam propagandale ning heroilisele paatosele presidendi kõnedes, vaid nimetab võimulolijate tegevust eksimuste komöödiaks. Riigipea aga ei astu pärast referendumi ebaõnnestumist tagasi, mida tegelikult nõuaks poliitiline julgus. Näiteks mäletatakse Prantsuse poliitikas üht sarnast plahvatuslikku olukorda ajaloost. 1958. aasta aprillis avaldas kirjanik François Mauriac kirjatüki, milles ütles, et “kriis seisab ukselävel nagu suur kääriv kõrvits”. Ei läinud rohkem kui kuu, kui pahaendeline küps kõrvits eriti suure pauguga lõhkes.
29. mai järel on president Chiracist saanud rünnatav ning tema lahkumist oodatakse pikisilmi. Meedia sorib presidendi eraelus ning rahvas ei hoia oma põlgust vaka all. Prantslased on Chiraci vigadest tüdinud. Umbes selliste sõnadega avab Pariisi nädalalehe l’Express peatoimetaja Denis Jeambar referendumijärgses lehes oma veeru. Sisepoliitilise pantomiimi keskmes on sariluuseriks ristitud president koos elitaarsetest käepikendustest moodustatud tiimiga, kuhu kuulub näiteks peaminister Dominique de Villepin. Rahvas ei suuda enam kuulata sinivereliste targutamist ja retoorikat, et inimestele, kes millestki aru ei saa, soovitakse vaid head. Sisepoliitikas valitseb vaakum, avalik hinnang liidritele on mustemast must.
Väga raske on öelda, milline meediaväljaanne tuleks president Jacques Chiraci solvamistes esikohale. Teda kiruvad nii parem- kui vasakpoolsed, eurooplased, ameeriklased, inimesed igast vanuserühmast. Londoni The Economist kirjutas, et “Prantsusmaa probleemikolle pole Euroopa Liit ega globaalne kapitalism või erakondade sõjad ja ülesastumised. Selleks on hr Chirac. Õigemini tema võimetus veenda oma kaasmaalasi reformide vajalikkuses.” Presidendi ükskõiksus töötab bumerangina. Belgia La Libre märgib, et Nizza nõupidamistest alates on Chiraci eurostrateegia vaid suur bluff. Ning käesolevas kontekstis pole ka ameeriklased tagasihoidlikumad. Newsweek pani esimese pommi, trükkides enne Prantsusmaa referendumit esikaanele Chiraci portree alla “Chirac, The Dinosaur of Europe”. Pärast referendumit kirjutas aga The Washington Post, et “kümme aastat võimul olnuna pole Chirac teinud muud kui mänginud majandusega, kuna võttis alati kellegi ninakirtsutamise korral uued reformid tagasi”.
Poliitilise julguse küsimus
Pikka aega imetleti Euroopas Chiraci poliitilist fenomeni. Täna on mees siiski aegunud, sest ei osanud õigel momendil lahkuda. Nüüd ta lihtsalt on selleks sunnitud, sest Euroopa Liit ei saa taas paari aastat oma arengus kaotada.
Samal ajal avavad aga britid pauguga šampanjakorke, sest Euroliidu nn tähtsaima poliitiku koha võtab Chiracilt üle Tony Blair.
Antud olukorras olnuks Chiracil ainuõige käituda Charles de Gaulle’i moodi. Kui 1969. aasta referendum läbi kukkus, otsustas de Gaulle vastutuse enda peale võtta ning tagasi astuda. Kuid ei tohi unustada, et presidendid de Gaulle ning Mitterand kuuluvad poliitilisse klassi, kellesse rahvas suhtus kui monarhidesse ja mitte kui poliitikutesse. Nende meeste karismat ning mõttejõudu asendavad tänase eaka Chiraci oportunism ning väsimus.
