“See on ju minu €!”

Peaaegu 30 aasta eest visandas Arthur Eisenmenger euro märgi. Täna ei taha Euroopa Komisjon sellest enam midagi kuulda.

Päikeses säravana ning vähemalt viie meetri kõrgusena lehvib märk Wim Duisenbergi selja taga, kui too avalikkusele uusi euro kupüüre esitleb. See domineerib laval, kaunistab pleksiklaasist tähekesi, mille sees Euroopa Keskpanga president uhkelt uusi rahatähti demonstreerib, seda näidatakse miljoneid kordi teleklippides ja infobrošüürides ning lõpuks ehib € 14,5 miljardit euro kupüüri, mis 1. jaanuarist Euroopas käibele tulid.

Arthur Eisenmenger seda enam ei taju. Ta istub ratastoolis Püha Elisabethi nimelises vanadekodus Eislingenis Saksamaal ja laseb end oma naisel toita. Kuulsusest pole ta osa saanud, tema - endine Euroopa Ühenduse (EÜ) peagraafik. € on tema laps, kuid tema endisel leivaisal pole sest sooja ega külma.

Neli aastat tagasi, juulis 1997 esitles toonane Euroopa Liidu president Jacques Santer maailma telekaamerate ees ühtsussümbolit, mille suhtes olid kokku leppinud Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ning euroliidu liikmesriikide valitsused.

Edaspidi rääkiski Santer, et see kujutab endast “kombinatsiooni kreeka epsilonist, mis sümboliseerib Euroopa tsivilisatsiooni hälli, E-st kui Euroopa ning paralleelsetest põikjoontest kui stabiilsuse sümbolist”.

Neljast inimesest koosnev meeskond olevat märgi loonud ning sellega edukalt seljatanud ülejäänud rohkem kui 30 konkureerivat visandit. Need neli inimest pole saanud tänaseni endale nime. Ega saanudki saada. Tegelikult leiutas euro märgi Arthur Eisenmenger - seda ajal, kui keegi ei mõelnud veel ühisrahale kui ühtsuse sümbolile.
Jahmunult istus ta nelja aasta eest teleri ees. Toona sai ta väga hästi aru, mis toimub. 82aastane mitte just väga käbe vanamees hüppas tugitoolist üles ning naist hüüdes näitas teleriekraani poole: “Mechthild, vaata ometi. See on ju minu E! Minu E!” P>

Juunis 1975 läks Eisenmenger pensionile. Rohkem kui 20 aastat oli ta töötanud Euroopa Ühenduse juures, mida kutsuti tema karjääri algusajal veel Euroopa Majandusühenduseks. Nimetu kõrge ametnikuna, kes tegi kohusetundlikult oma tööd. Eisenmengerilt pärineb ka praeguseni tuntuim Euroopa märk - lipp kollaste tähtedega sinisel taustal.

Napilt enne pensionile minekut, 1974. aasta lõpul, helistas talle ülemus Daniel Collin: graafik peaks veel enne erru minekut midagi Euroopa-teemalist välja mõtlema.

Niisiis täiustas Eisenmenger korraldusest lähtuvalt oma €-d, mille kallal ta niikuinii oli juba palju aastaid nokitsenud. Alguses oli see ta eralõbu, ka tema perekonnanimi algab Ega. Nüüd sai sellest kohustus.

Eisenmengeri tegevuspaik oli asutus, mis juba nimes ühendas kõiki Euroopa bürokraatia klišeesid –  Ametlike väljaannete amet. Sinna sattus 1915. aastal Lörrachis sündinud graafik aastal 1955, pärast seda, kui ta oli kümne aastaga vabakutselise graafikuna Berliinis läbi löönud. Puruks pommitatud linna lääneosas joonistas ta ameeriklasest Berliini komandandile Lucius D. Clayle isegi õhusilla plaane.

Ja nüüd peab ta raugast pensionärina pealt vaatama, kuidas Santer “tema” E-d vääralt tõlgitseb. Peab taluma, kuidas poliitikuid Brüsselisse voorivad, et lasta reväärile euro märk kinnitada.

Ainult teda ei kutsuta, talle ei saadeta ühtki ka koju. Tema visandit, mis rohkem kui 20 aastat kasutult Brüsseli kabinettides tolmus, müüakse äkitselt kui tuttuut.

“Isegi otstest viltu lõigatud topeltjooned on nad alles jätnud,” ütleb Mechthild Eisenmenger, kes tunneb kõiki mehe loodud originaalvisandeid 70ndatest aastatest.

Seejuures pole Eisenmenger kunagi kuulunud avangardistide tsunfti. Pool kaksikmajast, kus nad naisega eelmise aasta detsembrini elasid, varjab suurel hulgal maale. Kõik on Eisenmengeri omad, kõik samas stiilis: naturalistlikest naivistlikeni. Väikesed kabelid, jõekaldad ja alpimaastikud.

Eisenmenger nikerdas madonnakujukesi, meisterdas originaalisarnaseid purjekamudeleid ning väikesi puuvankreid. Kõik see oli hobi. Kuid oma €-d võttis ta tõsiselt.

Eisenmenger kirjutas vihase kirja Jean-Pierre Malivoir’le, euroraha avalikussuhete korraldajale. “Pöördun Teie poole, et anda vastus mõistatusele, kes on loonud €. Mina üksi lõin ja joonistasin selle. Vannun, et see polnud meeskond, vaid märgi joonistasin ja visandasin mina üksi. Parimate soovidega.”

Vastust ta ei saanudki. See-eest tuli teade kohalikult linnapealt. Viimane tundis kohe ära, milline “suur eurooplane” peitus linnakodanike ridades. Otsekohe annetas Europarlamendi konservatiivne fraktsioon EVP Eisenmengerile Robert Schumanni medali. Linnapea riputas talle selle kaela Eislingenis - Brüsselisse sõiduks polnud vanal mehel enam isu.

Medali andmine tekitas vastukaja. Baden-Württembergi peaminister Erwin Teufel astus läbi paari pudeli šampanjaga, toonane Kristlik-Demokraatliku Liidu boss Wolfgang Schäuble pühendas paar sooja sõna oma “teenekale parteikaaslasele”. Sääraselt ehituna jäi ta loomulikult kahtlaste ajastukangelaste huviorbiiti. Ühel päeval sõitis maja ette pankrotistunud muusikalikorraldaja Rolf Deyle poeg, endal puksiirköie otsas A-klassi Mercedes. See võiks Eisenmengerile kuuluda, kui too ainult loobuks oma õigustest €-le. Deyle ei varjanud oma plaane: alates peldikupaberist kuni kirjapaberini tahab ta €-d turustada - ning sellega raha teha.

No ei! Mitte et ta oleks üksi tahtnud taskuid raha täis toppida, aga tema € peldikupaberil - see tundus Eisenmengerile juba täielik horror.