See võit oli supertegu

Pärnu jõe vastaskallastel asuva kahe klubi noormehed ja üks mulk võitsid kaheksapaadil maailma sõudesuurriikide ees meistritiitli.

Šotimaa. Strathclyde’i rahvuspargi tehisjärvel toimub kuni 23aastaste noormeeste kaheksapaadi finaal. Pool distantsist on läbitud. Austraalia paat juhib, Eesti on 0,4 sekundiga järel. Kohe meie sabas liigub Saksamaa, võimas favoriit. 

Varasematest sõitudest on teada, et meie kaheksapaadile on ­kahekilomeetrisel distantsil raskeim aeg just kolmas ­neljandik. Siin antakse alati tsipa järele. Need 500 meetrit enne sõidu viimast ­veerandit on olnud koht, kus eestlastele sageli ära ­tehakse.

Seekord on finaalis taktika teine. Poolel distantsil lülitatakse sisse võimsaim käik, et nii, kuis vähegi jõutakse, lõpuni välja pingutada.  

Mati Killing, üks Eesti paatkonna treeneritest, seisab 1000 meetri kohal ehk poolel teel. Karjub rohkem enda rahustuseks. Midagi emotsionaalset. “Nüüd! Läheb-läheb!” Miskit sellist. Ega ta ei teagi, kas poisid seal üldse midagi kuulevad. Tuul on ka päris tugev. “Ja siis poisid läksid.

Paat jooksis, nii et lust oli vaadata. Kõik klappis. Taktikamuutus toimis. Oli näha, et siit tuleb vähemalt medal,” räägib kogenud treener.

Seda, milliseks seis finišiks kujunes, Killing kilomeetri kauguselt näha ei saanud. Nii jäi ta paati silmadega saatma ja oota­ma, kuni keegi, kes seisab ­lõpujoone ja suure tabloo juures, võtab ühendust ja ütleb...

1000 meetri peal kiirendab meie kaheksane nii nagu tavaliselt lõpus. Hoog on hea. Sõudjad teavad, mis tunne see on, kui paat nagu lendaks. “Kohati oli niisugune tunne, et ronib veest välja, aerud nagu ei ulatukski vette ning et vees on ainult kiil,” kirjeldab kaheksapaadi seitsmes mees Jaan Laos.

Finiš. Kolm esimest meeskonda on üsna kõrvuti, kiirused suured. Laosele tundub, nii palju kui silm veel seletab, et sakslased on päris kõrval. Austraallased paistavad pisut ees. Aga täpselt ei jõua keegi midagi hinnata.

Lõpp. Tasapisi hakkab pilt ette tulema, jube valu jalgades ja kätes järele andma. Laos küsib roolimees Nikita Luninilt: “Kas võitsime?” Roolimees vastab pisut ebalevalt, et vist jah. Varsti tuleb järjestus tabloole. Treener Killingule antakse sellest telfonitsi teada.  Vähehaaval hakkab teadmine võidust ka väsimusest ja valust toibuvate päevakangelasteni jõudma. Pidu võib alata. “See, ma ütlen, on supertegu,” rõõmustab Killing.

Ärimees Kilgi “kiiks” tõi edu
“Jah, ma uskusin, et poisid on nii kõvad küll, et saavad finaali. Unistasin salamisi isegi medalist. Aga no kuldmedal, kurat, see on küll kerge šokk!” Nii kirjeldab ärimehest sõudeliidu president Rein Kilk oma üleelamisi. 

Kui Kilk mõned head aastad tagasi sõudeliidu presidendiks tuli, ütles ta justkui uitmõttena välja, et kas Eestil ei võiks olla suurvõistlustel väljas oma kaheksapaat – võimas, kiire, kuninglik...

Kilk oli ise noorena tubli pikamaajooksja, kellel, nagu tublidel spordimeestel ikka, oli unistus olümpiavõidust. “Aga no ei paistnud seda olümpiavõitu mul kuskilt otsast,” ütleb ta. Ent kui edukas ettevõtja Kilk paljude võimalike ühiskondlike ametite seast sõudeliidu juhtimise valis, siis oli tal mõttes juhtida ala nii, et tuleksid medalivõidud suurvõistlustelt. Miks mitte olümpiavõidud.

Aga tema jutt kaheksapaadist ajas sõudetreen erid-asjatundjad pisut kogelema. Sõudmise kaheksapaat on selle akadeemilise ja väärika spordiala kõige esinduslikum klass. Et Eestile oleks selline tore küll, aga jäägem ikka realistideks.

Kui teistes paadiklassides räägitakse ikkagi üksikutest sõudjatest – sellistest nimedest, isiksustest nagu Jüri ­Jaanson –, siis kaheksapaat on riigi esindus. Au, uhkus ja südametunnistus. ­Neil võistlustel ütlevad kommentaatorid – USA ­võitis Saksamaa ees ja Austraalia võitis ­Venemaad vms.

Kaheksapaadile on vaja piisavat rahalist tuge, aga eelkõige võimekate sportlaste ressurssi.

Maailmaklassist kaheksapaat – see on ju kaheksa korvpallurikasvu, sitket ja vastupidavat sõudjat pluss üks kerge roolimees kõik üht asja ajamas. Katsu neid Maarjamaalt leida, kokku võtta ja panna siis ühise eemärgi nimel pingutama. Saksamaal on ainuüksi sõudeklubisid nii palju kui Eestis tegevsõudjaid kokku. See on suurriikide klass.

Kui pisut liialdada, vaatasid nii mõnedki sõudespetsid Kilki umbes nii, nagu vaadataks jalgpalliliidus mõnd endist suusameest, kes tuleks tuppa ja teataks pidulikult: näe, suusatamises on medaleid küll, miks mitte proovida jalgpallis Brasiilia, Itaalia, Saksamaa ja teiste suurte ees MM-tiitlit võita!

Killing ütleb aga, et talle meeldis ­Kilgi kaheksapaadi plaan kohe. “See oli ikka väga õige mõte. Meil olid ju väga head ja ande­kad poisid, kes ehk füüsiliselt pole veel nii tugevad kui konkurendid, ja teistesse paadiklassidesse poleks nad kõik korraga mahtunud, aga meeskonnana on vägagi head. Eesti häda ongi selles, et olgu see korvpall või võrkpall, ikka kipu­takse oiga­ma, et meil pole võimalustki suurvõist­lustele pääseda, sest ­pole mehi ega raha,” räägib ­Killing. “Me tõesta­sime, et on täitsa võima­lik teha korra­likku tööd ja et on vä­ga palju tahtmist.”

E-8 läheb võist­­lema Pekingi ­olüm­piapileti eest
Kaheksane tiim sündis kolm aastat tagasi – osa noori andekaid mehi võeti paati Pärnu jõe ühelt kaldalt, kus on sõudeklubi Pärnu, teised noored ja talendikad sõudjad tulid meeskonda vastaskaldalt, Pärnu Kalevi sõudebaasist. Üks poiss on Viljandist.

Treeneriteks vastaskallaste kanged konkurendid Mihkel Leppik ning Mati Killing.

Mitteametlikuks nimeks sai see seltskond E-8. Võib-olla seepärast, et tiimi loomise otsuse ajal oli aktuaalne suurte tööstusriikide ja Venemaa klubi G-8 mingi sündmus, arvab Kilk tagantjärele. 

Õnneks andsid noormehed varsti oma talendist ja sitkusest märku. Kahel MMil võitlesid välja seitsmenda koha. Nüüd tuli kuld.

Tegelikult on selle kaheksapaadi puhul peetud silmas, et need noored mehed saavutavad oma tippvormi 2012. aasta Londoni olümpiaks.

Aga nüüd juhtus nii, nagu juhtus. Ega värskeid maailmameistreid maksa ­tagasi hoida. Augusti lõpus on Münchenis MM. Suur publik, kes ehk noortevõistlustel ei käi, tahab uusi tähti oma silmaga näha.

Ja mis veelgi tähtsam, Münchenis jagatakse ka Pekingi olümpia pääsmeid (paadiklassi seitse esimest).

Muidugi oleks liiga jõhker nõuda, et noored kutid kohe täiskasvanute seas metsikult ilma teeksid, aga... “Poisid on väge täis. Pidureid neile ette panna ei saa. Praegu on küll selli ne tunne, et läheme sügisel olümpiapääsme eest võitlema,” räägib Kilk.

Laos märgib, et täiskasvanute seas seitsme hulka pääsemine on väga raske. “Aga kui meil sõit õnnestub nii nagu Šotimaal, kui ka ilm soosib ja õnne jagub, siis...”

Treener Killing ütleb, et hoolimata ­Müncheni MMist tahab ta järgmise hooaja treenida paatkonda nagu täisprofessionaale. See tähendab, et poisid, kes õpivad Tartu või Tallinna kõrgkoolides ning saavad koos harjutada vaid nädalalõppudel, peaksid võtma akadeemilise puhkuse.

Ärimees Kilk ja teised sõudmisjuhid peavad tõsiselt mõtlema, kuidas alaliidu eelarvet paisutada. “Ma ei saa ju nendele kuttidele, maailmameistritele, öelda, et võtke nüüd hoogu maha, vaadake niisama, sest raha on vähe. Arvan, et neile peaks organiseerima stipendiumid ja kõik laagerdamise võimalused jne,” räägib Kilk. “Jah, ise oleme selle vaimu välja kutsunud.

Meil on siis kaheksapaadi noormeeste üheksa maailmameistrit (kaheksa sõudjat pluss roolimees), kaks noort neidu Kaisa ­Pajusalu ja Jevgenia Rõndina, kes lõid tänavu omavanuste MMil veenvalt platsi puhtaks kahepaadil, ning loomulikult kuus täiskasvanud meest, kes on saanud medaleid suurvõistlustel. Rääkimata veel mitmest andekast, kellest võib palju loota.”

 

E-8: mehed mõlemalt poolt jõge
•    Andrus Sabiin (21), sõudeklubi Pärnu
•    Jaan Laos (22), Pärnu Kalev
•    Alvar Räägel (21), Pärnu Kalev
•    Artur Maier (21), sõudeklubi Pärnu
•    Martin Absalon (21), sõudeklubi Pärnu
•    Sten Villmann (21), sõudeklubi Pärnu
•    Alo Kuslap (19), Viljandi sõudeklubi
•    Rauno Talisoo (18), Pärnu Kalev
•    roolija Nikita Lunin (17), sõudeklubi Pärnu
•    treener Mati Killing, Pärnu Kalev
•    treener Mihkel Leppik, sõudeklubi Pärnu