15.02.2008, 00:00
Seitse müüti Merkost
Toomas Annuse suhted poliitikute ja riigiga on väga keerulised.
Merkole ei öelda ei
Ei vasta tõele. 1999.
aastal pakkus Merko tütarfirma justiitsministeeriumile diili, et ehitab
Tartusse vangla ja hakkab seda riigile välja üürima.
Vanglate ameti nõunik Uno Lootsman lõi numbrid kokku ja
avastas, et 30 aastaga teeniks Merko enam kui miljardilise kasumi. Ta
järeldas, et “esitatud ettepanekut ei saa pidada riigile
soodsaks”.
Ka vanglate ameti peadirektor Peeter Näks
imestas: “Vangla brutopinna rendihind 138 krooni ruutmeetri eest on
võrreldav kesklinna luksusliku büroopinna renditasuga. Pakkuja
taotleb põhjendamatult lühikest investeeringute tasuvusaega ja
ülikõrget kasumit.”
Näksi arvutuste kohaselt
suutnuks riik ise ehitada vangla valmis 3,5 korda odavamalt. Merko jäigi
Tartu vangla diilist ilma.
Merkot pole enne
maadevahetust uuritud
Ei vasta tõele. Kaitsepolitsei uuris
Merkoga seotud riigi raha liikumist esimest korda juba 2003. aastal.
Tegemist oli Tartu justiitshoonega, mille ehitamine läks
justiitsministeeriumile maksma plaanitust 1,7 miljonit krooni rohkem.
Kaitsepolitsei jõudis järeldusele, et ülekulu tekkis
õnnetult asjaolude kokkusattumuse tõttu ning selles polnud
keegi süüdi.
Uurimise ajal oli justiitsminister
reformierakonna tipptegija Märt Rask, tänane Riigikohtu esimees.
Mais 2004 rääkis tollane justiitsministeeriumi asekantsler
Margus Kurm Riigikogu õiguskomisjonis “linnas toimuvast
ehitushangetega seotud korruptsioonist, mida uurib politsei”.
Kurm mainis miljardilise käibega ettevõtteid, kuid ei nimetanud
nimesid. Nii suuri ehitusettevõtteid oli tollal neli: Merko, Eesti
Ehitus, FKSM ja Skanska EMV.
Nüüd ütleb riigiprokuratuur,
et Kurm ei teadnud siis maadevahetuse uurimisest midagi ning tema näide
oli abstraktne.
Merko saab Tallinnas kõik,
mida tahab
Ei vasta tõele. 2000. aastal ostis Merko Oleg
Sapožninilt fantastilise asukohaga krundi otse Pirita jahisadamas.
2004. aastal nõudis Toomas Annus Tallinna abilinnapealt Peep
Aaviksoolt aru, miks on detailplaneeringut menetletud juba kuus aastat ilma
tulemuseta. Merko soovis ehitada krundile korterelamut.
Reformierakondlane Aaviksoo vastas, et korterelamu ehitamine haljasalale ei
tule kõne alla. Soovi korral saaks Merko sinna ehitada spordi- ja
mänguplatse. See krunt on siiani tühi.
Merko teeb prominentidele alati alet
Ei vasta
tõele. Justiitsminister Märt Rask (Reform) üritas 2001. aastal
leida ostjat oma Saue majale, et ehitada saadava raha eest uus maja
Tallinna.
“Ostjaid käis igasuguseid,” meenutab
Rask, “kuid keegi neist ei soovinud omandada kogu kinnistut, mis
koosnes kahest hektarist elamumaast.”
Lõpuks
ilmus välja Merko tütarfirma E.L.L., kelle esindaja nõustus
krunti ära ostma. Kuid ta tegi justiitsministrile selgeks,
et uue maja ehitus tuleb tellida Merko teisest tütarfirmast
Gustaf.
“Algul leidsin, et see on mulle väga mugav
variant,” räägib Rask.
“Hinnaläbirääkimiste juures selgus, et minu kinnistu hind
osutus oluliselt madalamaks kui see, mida ma esialgu müügist
plaanisin saada.
Tallinna ehitatava maja hind aga kippus igal
ehitusnädalal kasvama. Vaevanõudvad
hinnaläbirääkimised kestsid kuni objekti valmimiseni.”
Merko lõikas Raski vana krundi kaheks ja müüs
väiksema osa koos majaga maha.
Ülejäänud maalahmakale tahtis Merko
püstitada viis&n
bsp;korterelamut, kuid Saue vallavolikogu polnud sellega nõus.
Merko panustas ainult Rahvaliidule
Ei vasta
tõele. Keskerakond sai 2003. aasta Riigikogu valimiste eel Toomas
Annuse ja Urmas Sõõrumaa firmalt nullprotsendiga kolm miljonit
krooni laenu. Mõlemad mehed toetasid ka Edgar
Savisaare raamatu “Peaminister” väljaandmist.
Annus pani õla alla veel Res Publicale. 2003. aasta
Riigikogu valimiste eel pälvis ta Res
Publica kuldmärgi “suure abi eest erakonna rahastajate
võrgu laiendamisel”.
Uue partei viimine
võimule maksis 35 miljonit krooni. Annuse ja teiste hiidtoetajate
isiklikku panust Res Publica ei avalikustanud.
Merko
juhte jälitati ebaseaduslikult
Ei vasta
tõenäoliselt tõele. Kuigi maadevahetuste uurimiseks algatati
kriminaalasi 2005. aasta augustis, jälgis kaitsepolitsei Toomas Annust
ilmselt juba aasta varem.
Jälitustegevus toimus ühe teise
kriminaalasja raames. Mida ja keda uuriti, keeldub Riigiprokuratuur
täna rääkimast.
Maadevahetuste uurimist juhtis
esimesena Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel
Siitam-Nyiri kuni lapsepuhkusele minekuni.
Seejärel
võttis toimikuid üle eriasjade prokurör Laura Feldmanis.
2006 kevadel asus Feldmanis tööle Riigiprokuratuuri
süüdistusosakonda. Nüüd hakkas uurimist ruulima juhtiv
riigiprokurör Margus Kurm.
Riigiprokuratuuris on asjaga peale
Kurmi ja Feldmanise peensusteni kursis veel peaprokurör Norman Aas. Nii
sõltub Eesti poliitikat raputava kriminaalasja saatus vaid
kolmest noorest inimesest.
Merko uurimine on Euroopas
ainulaadne
Ei vasta tõele. Maadevahetusega sarnane lugu
juhtus 1990ndate alguse Itaalias ja sai kuulsaks “Mani pulite”
(Puhtad käed) ja “Tangetopoli” (Altkäemaksulinn) nime
all.
Skandaal plahvatas, kui Milano prokurör Antonio Di Pietro
vahistas sotsialistliku partei tähtsa nina pärast altkäemaksu
vastuvõtmist.
Järgnenud kuudel võeti kinni
kümneid ärimehi ja poliitikuid pea kõigist parteidest.
Kurioosumina tunnistas üks poliitik kõik oma patud kohe üles,
kui tema ukse taha oli ilmunud kaks karabinjeeri. Tegelikult tulid
korravalvurid talle trahvikviitungit tooma.
Lõpuks oli
uurimise all peaaegu kogu Itaalia poliitiline eliit. Endine peaminister Bettino
Craxi teatas, et tema partei võttis 93 miljonit dollarit
altkäemaksu. Craxi ainsaks vabanduseks oli, et kõik tegid seda.
Vihane rahvahulk loopis teda müntidega, karjudes: “Võta need
ka!” Vanglakaristuse hirmus põgenes Craxi Tuneesiasse, kus ta
2000. aastal maapaos suri.
Mani Pulite tagajärjeks oli Itaalia
poliitilise maastiku kokkuvarisemine. Riiki hakkasid juhtima uued inimesed ja
parteid.