Seitse päeva: Katrin Hallas: Filimonovi abiga

Esmaspäev
Magamine on meeldiv ja tervislik. Iga päev ei saa nii palju magada, kui tahaks ja und oleks. Aga vähemalt paar korda nädalas, ja täna ka on see päev. Kuid kui üles tõusen, on selge, et tegelikult oleks võinud ka tunnikese varem tõusta, läheb kole kiireks. Olen lubanud ära teha mitu asja, ja siis tuleb ju veel ka tööle minna ja Areen ja Kohver läbi lugeda.

Kõigepealt teatavad kassid, et nende toidukausid on tühjad. Kaussides on veel mingit puru ja sodi küll, mis kõlbaks süüa, aga eks tee kassidele selgeks. Siis juhatab Irene mu vannituppa, kus ta põhjalikult olukorraga tutvub, katsub mitu korda käpaga, kas see, mis kraanist niriseb, on tõesti vesi, nuusutab mind hoolikalt üle, ja siis limpsib ja limpsib oma väikese keelega voolavat vett. Muul kujul ta vett ei võta, aga kass peab jooma, et neerud haigeks ei jääks, ja kui ma kõrval ei istu, siis ta ka ei joo. Sufi (pildil) õnneks joob vett iseseisvalt ja ämbrist – mis aga peab ­olema ­ääreni täis, ja vesi värske. Et kassi ökoloogiline käpajälg poleks ülearu suur, kallame tema veejäägid WC loputuskasti.

Lõpuks saan teha endale kohvi ja siis tulebki asuda arvuti taha. Oli plaanis õhtul kinno minna Kaurismäki filmi vaatama, aga ei jõua. Panen arvuti kinni, sõidan tööle ja istun jälle arvuti taha.

Teisipäev
Et sündsal ajal tööle jõuda, peab kiirusta­ma. Panen auto Ekspressi ­juurde Rimi parklasse, mida ma küll hästi teha ei tahaks, sest kord talveööl see ­teisaldati. Tuli välja, et öösel on seal ­parkimine keelatud. Ja mõni päev hiljem juhtus sama, süvenesin töösse ja kui kella märkasin ja kohale lidusin, oli ta juba läind.

Tükk tööd oli ära tehtud, kui ­korraga küsis kujundaja Tuuli, kas ma tean, et nüüd on Rimi juures ööpäev läbi tasuline parkimine. Kähku auto järele. Pääsesin 100 krooniga, kuid kui Tuuli ütles, et nüüd pole üldse põhjust sinna poodi minna, olin väga nõus. Ma ka ei lähe. Ärgu üldse keegi ­sinna poodi enam mingu – peale soomlaste muidugi. Ma saan aru, et inimeste maa peal pole alati ilus parkida. Aga poel ei tohiks küll mingit õigust olla meie maa peale – ja veel ajal, kui ta ise midagi ei müü. Asfalteeritud maalahmakas koleda poe kõrval on olemas selleks, et tema peal parkida. See on tema ainus õigustus. Aga Kaurismäki filmi vaatama jälle ei jõudnud.

Kolmapäev
Tõusen vara. Jätan auto Torupilli Selveri juurde ja kõnnin Kadriorus. Väikse tiigi peal on tuttvardid. Vaatavad mind oma fosforsilmadega – ning sukelduvad ja ilmuvad välja tükk maad eemal. Kuid on veel ühed tundmatud linnud. Paar, valge mustade tiivaotstega ja mustjasrohelise peaga, teine ilus punapea, koheva tupeeritud soenguga nagu noor Ita Ever (see peab olema emaslind!). Pärast vaatan internetist – jääkosklad, ja punapea ongi emalind. Seisab tiigi serval nagu väljanäitusel, roosakas pugu kummis. Päev ongi juba korda läinud. Läbi pargi linna poole minnes näen suure kase otsas väikseid kirjuid linnukesi. Mustad sabad valgete täppidega, küljed kollakad, põsed valged, must habe – ja jälle punapead. Väike-kirjurähnid, ainult et punapea on seekord isaslind, emaslinnu kiird on läikivmust. Kui tööle jõuan, olen juba peaaegu hiljaks jäänud. Aga see-eest olen terane ja kiire, linnuenergiat täis, pole hullu.

Õhtul plaanin minna Kaurismäki filmi vaatama, aga koju jõudes magan natuke ning kui ärkan, on liiga hilja. Mõtisklen P.I. ­Filimonovi luuletuste üle. Kui magama lähen,siis musträstad juba vilistavad ja kääksuvad õues kajakatega võidu.

Neljapäev
Leht valmis. Võib rahus magada kas või õhtuni. Aga päike paistab voodisse ja rohevint laseb oma kriiksu kuuldavale kusagil lähedal ning vahepeal sädistab hoogsalt. Kassid aknalaual on ärevil. Hiilin akna juurde ja ennäe. Kaks säravrohelist vindi­isandat siinsamas kastani otsas, natuke kõrgemal jälgib emand mängu, pea viltu. Mis võib olla paremat kui tõusta üles linnulaulu peale! Korraga lendab üks lind ära, see, kellel on tiival eriti kuldkollane triip. Emand tõttab talle järele. Allesjäänud rohevint on mõtlikult vait, nokitseb sulestikku ja näeb kurb välja. Kassegi ta enam ei huvita.

Märkmikus on kirjas, et neljapäeval koristan tuba, aga see jääb ära. Joon kohvi, mängin kassiga – sest ta näub – ja hakkan Slavale kirja kirjutama. Pliiatsiga paberile. Kuigi Slava töötab Ivano-Frankivskis toimetajana, ei ole tal meiliaadressi – ega isegi mobiiltelefoni. Mitte et Ukraina oleks niisugune mahajäänud maa, aga talle nii meeldib. Ja ka mulle meeldib saada päris paberi peal kirja, ümbriku ja margiga. Ja tema üle mõistuse käiva käekirjaga, mida mul tuleb dešifreerida nagu Vana-Egiptuse raidkirja.

Oli plaanis õhtul minna Kaurismäki filmi vaatama, aga selgub, et need on juba läbi.

Reede
Ärkan ja mõtisklen unenäo üle ning jään uuesti magama. Nii mitu korda. Ja siis ärkan lõplikult üles ja kõik unenäod on meelest läinud. Mõte liigub P.I. Filimonovile, tähendab, tema luuletustele. Kuigi – kui vana ta võiks olla? Mis nägu? Õnnekombel sattus mulle hiljuti kätte tema luulekogu “Bogi bezrõbja”, see on suurepärane. Kahjuks mitte tõlkimise mõttes, algul tundus, et seda tõlkida ei suuda ma absoluutselt, et see on üleüldse võimatu. Siis hakkas midagi kujunema. Kui uppuda toimetamisse ja korrektuurilugemisse, nagu minuga on juhtunud, siis tasapisi hakkad tundma mingit ahistust. Luuletust tõlkida on siis nagu päästerõngas. Elu tundub jälle ilus ja huvitav ja elamisväärne. Ma kulutan monumentaalselt, / metonüümselt ja kontekstuaalselt, / asteroidselt, üleorbitaalselt, / prenataalselt ja postkoitaalselt. // Ma laulan sulle vegetatiivselt, / inimlikult, interaktiivselt, / positiivselt laulan, negatiivselt, / kõrvupaitavalt, nuririimselt. (Pean tunnistama, neid ridu oli suht lihtne tõlkida. Aga edasi enam nii lihtne polnud.) Mu tuum on kvandid gudrooni, / Styxi veed ümber tsaaritrooni. / Glamuurselt praen nuudleid oma tares. / Olen vares, mu sõber, olen vares. // Kuid miks joosta, end põlema panna – / meie õnne tassib müüjanna. / Uni ilmsi kohale su kannab. / Näe, su juust. Sa ju oled rebaslanna.

Laupäev ja pühapäev
Lubatud sooja ei tulnud. Aga viimane aeg on hauad korda teha, nii enda isa kui ka mehevanemate omad. Isa haual Metsakalmistul näen imeilusat metsvinti, ja ka laul on tal erakordselt rõkkav. Kui muidu on vintidel ikka oma kademeelne mantra, siis see kostab mulle nii: vii-vii-vii-siit-pealegi-viimne-kui-pirrutikk. Nii erkpunase rinnaga isendit kohtab harva. Punane oli mu isa lemmikvärv, ja ka lilled istutan tema hauale alati punased.

Pühapäevad peetud, looduses käidud, hakkab pihta töönädal. Olen nagu nelipühilane. Panen mängima loodushäältega plaadi, mille Taavi ühel varahommkul Soodla veehoidla juures lindistas (mul on ka plaanis kunagi varahommikul kuhugi järve äärde sõita...). See aitab keskenduda ja loob meeldiva õhkkonna. Mitusada lehekülge korrektuuri on vaja esmaspäevaks ära lugeda, tuleb tõsine töööö. Ja siis mõningase magamise järel tööpühapäev. Toad tuleb ka ikkagi lõpuks korda teha, paberihunnikud hajutada, kassikarvad tolmuimejasse tõmmata.

Katrin Hallas on Ekspressi keeletoimetaja.