Seltsimees Kelneri pilootprojekt
Seltsimees Kelner Jaan, Vambola poeg, käis juba mitu kuud ringi üsna salapärase moega. Kokku saades poetas ta aegajalt vestlusesse vihjeid nagu: "Saime hangitud 500 tutikat koolivormi. Nüüd tuleb leida lapsed..."
Jutuks olid muidugi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koolides kantud siniste ülikondade ja ruuduseelikutega vormid. Allakirjutanu ei tea, kust kodanik Kelner sellise defitsiidi välja võlus. Üritus, mille puhuks neid vaja oli, toimus möödunud nädalavahetusel Haapsalus. Need olid Vana Aja Asjade huvilistele mõeldud (ja valveparanoikutele teadmiseks: täiesti apoliitilised) Nostalgiapäevad.
Peastaap: tootmiskoondis Vikero
Delegaatide registreerimine algas juba reedel. Pärast tööpäeva lõppu olid enamasti vanade Moskvitšide, Volgade, Zaporožetsite ja villistega saabunud osavõtjad oodatud endise tootmiskoondise Vikero ruumidesse. Käesoleval ajal asub seal harrastusteater See, mille liikmed seltsimees Kelnerile nostalgiapäevade korraldamises vabatahtlikult, kuid seda innukamalt kaasa aitasid.
Toimumiskoht oli üllatavalt autentne, baarides alles isegi punase dermatiiniga kaunistatud lett ja pukid. Nõnda saidki delegaadid sobivas ajaloolises keskkonnas koroonat mängida, koosolekute ruumis juttu puhuda ning baaris lintmakilt kadunud ajastu muusikat kuulata.
Allakirjutanu teadis, et seltsimees Kelneril on arvukas kollektsioon vanu motikaid, mopeede ning jalg- ja tõukerattaid. Isegi peakorraldaja igapäevasõiduauto on kollane IŽ Kombi. Maksis neljakohalise arvu kroone ja läbib ka sellised mülkad, kust modernsetest autodest vaid maasturiga läbi saab.
Kuid selgub, et seltsimees Kelneril on nõukogude ajast tallel ka aukartustäratav kogu mitmesuguseid muid esemeid. Vikero saalis eksponeeriti kunagise hiigelkodumaa rahvatarbekaupade tootmise alaseid saavutusi. Muu hulgas näiteks vabrikus Sangar toodetud päevasärki - avamata kilepakendis. Näitus oli tänu entusiastlikele külastajatele pidevas muutumises: kes seda reedel nägi, tõi laupäevaks kohale kotitäie oma vanu asju ja palus needki vaatamiseks välja panna.
Hiljaaegu on trükiajakirjanduses kaeveldud "paljusid vallanud sovjetiaja nostalgia" üle - à la "inimesed mäletavad ainult positiivset" ja negatiivsele ei pööratavat piisavalt tähelepanu.
Mina olin tollal laps. Ja pean ütlema, et hea oli näha asju, mille tegeliku välimuse olin ammu unustanud - enamik neist olid kusagil mälusopis alles vaid nimede või sümbolitena. Kunagi seadsime lastena vennaga tubade vahele üles mängutelefonisüsteemi nimega Kaja. Laupäeval nägin seda komplekti taas, koguni koos karbiga! Ei usu, et sellest mingi ideloogilist laadi kahjustuse sain.
Paraadala – võrrivõidusõit
Seltsimees Kelneri hingel on teisigi Vana Aja Asjadega seotud patte. Sama kodanik pani mullu kevadel alguse võrride võidusõidule. (Midagi nii naljakat nagu see esimene sõit Saku lähedal Jaanimäe ringil polnud ei allakirjutanu ega ilmselt ka enamik kohalviibijad ammu näinud!)
Poolteist aastat hiljem on asi endiselt populaarne, endiselt naljakas, kuid nüüd ka väga professionaalne. Osavõtjate seltskond (kelle hulgas palju endiseid võidusõitjaid) on märkimisväärselt heatujuline ja rahvas elab nende võistlemisele elavalt kaasa. Lihtsalt pullitegemisest on asi kaugel – masinaid on forsseeritud ülima insenerileidlikkusega (kasutusel on nii vedelikjahutused kui ka moodsate downhill-rataste osad).
Laupäeval kihutasid sääreväristajad Haapsalu vanalinna käänulistel tänavatel kaugelt kiiremini kui linnas ametlikult lubatud.
Traditsiooni algus
Selline üritus oleks paraadi ja miitinguta poolik ning politsei-miilitsaauto tandemi juhtimisel suundutigi värvika kolonnina läbi linna. Miitingul esines kõnega linnapea Teet Kallasvee isiklikult. Päev lõppes filmi- ja kultuuriprogrammiga.
Seltsimees Kelneril idanes nostalgiapäevade korraldamise idee juba ammu: "Möödunud aastal käisin Rootsis Borlänge kommuunis sarnasel üritusel ja seal sai mõte kinnitust." Rootslased olid kõike väga tõsiselt võtnud – isegi politsei kasutas ürituse ajal ametiautodena restaureeritud vanaaegseid Volvo politseimasinaid.
Korraldajate idee ongi tulevastel nostalgiapäevadel haarata tegevusse terve Haapsalu.
Et toimunu rahvale meeltmööda oli, annavad tunnistust ühe kohalviibinu sõnad: "Tuleb tunnistada, et viibin ikka veel pooleufoorilises meeleolus ning ei tee katsetki sellest väljuda." Nii räägib vanatehnikahuviline Margus Tammaru. "Kahe päeva jooksul õnnestus mul viibida mingis sürreaalses Hemingway ja Remarque'i maailmas. Õnneks keegi ei pommitanud ega vihisenud snaiprikuul – kuid muus osas vastas vaid olemasolevale minutile elamine sellele meeleolule, mille kirjeldamises ülal mainit klassikud kõige enam meistrid on."
