Seto light
Kuidas Maria kasakate käest pääses
Mingil hetkel ei tahtnud Maria Tillo enam Vene poole peal Põrstõl elada. Kasakatest sai villand. Kasakad, kes sellesse Värska-tagusesse külla olid teab kuidas asustatud, karauulisid justkui mingid piirivalvurid. Ükskord murdsid nad koguni Maria juurde sisse ja ähvardasid: kui teie Pavel Eestist tagasi tuleb – kohe laseme maha!
Pealegi :üks igavene vargus käis kogu aeg. Isegi garaaži põrand võeti üles. Kapid viidi majast minema.
Siis läks Paul Tillo (mitte mingi Pavel) koos tuttava piirivalvemajoriga kasakate juurde ja lasi majoril neile öelda, et kui garaažipõrandat kohe tagasi ei panda, on kasakatel targem sealtkandist minema kolida.
Kas see põrand tagasi pandi, me ei tea. Hoopis Tillod kolisid Eesti poole peale Verhulitsasse, nelja kilomeetri kaugusele. Ostsid uste ja akendeta maja ning hakkasid vaevaliselt sees elama.
Praegu on vana saun juba nii uhkeks tehtud, et isegi soomlased käivad vaatamas.
Kuidas Paul kogu aeg kinni võeti
Neli kilomeetrit uue ja vana kodu vahel. Muidugi on see märksa lühem maa kui kauge kordoni kaudu ringi käia.
Esimene kord sõitis Paul jalgrattaga otseteed, kui korraga kuulis: "Stop!" Pandi ras-ras auto peale ja viidi kordonisse. Seal öeldi, et kust tulid, sinna mine tagasi.
Teinekord passisid piirivalvurid kõhuli maas, kui Paul Vene poolelt Eestisse tagasi tuli, ja jälle: "Stop!" Võtsid kinni. Paul pidi aga bussijuhina ühtedele matustele minema. Seepärast, kui ta lahti pääses, ei läinud ta Petseri kaudu mitte Eestisse tagasi (nagu oli kästud), vaid hiilis jälle otse. Nägi küll patrullautot seismas, aga mehed sees magasid. Paul roomas auto nina alt läbi – nii on kõige kindlam.
Kolmas kord jäi Paul õnnetult kahe patrulli vahele ja lõpetas taas kordonis. Siis ütles tuttav alampolkovnik: "Pavel, olgu see viimane kord. Kui veel vahele jääd, lähed türmi."
Noh, siis kohe varsti tuli ka lihtsustatud piiriületuskord.
Kuidas Pauli traktor ära varastati
Paulil jäi Vene poolele traktor. (Hea traktor, märgib Maria.) Ta hoidis seda ühe tuttava pool ja kavatses peagi autokastis ära tuua. Aga selleks oli luba tarvis. Ta andiski Vene võimudele avalduse sisse, aga kuna parajasti polnud ühtki kirikupüha tulekul, ei saanud ta niipea traktorile järele minna.
Imelik, väga imelik on see, et just siis ilmusid kuus meest selle poolkurdi tuttava juurde ja lihtsalt lükkasid traktori hoovist minema. Justkui oleksid teadnud, et Paul ise ei saa tulla.
Paul oli sellal oma uues kodus nelja kilomeetri kaugusel.
Kuidas nutmine mõnikord aitab
Silvi Laanetu isa Joann jäi üheksakümnendate keskel tõsiselt haigeks. Vähki. Ta elas Vene poolel Jaamistõ külas oma kätega 1961. aastal ehitatud majas. Silvi mäletab, kuidas isa vanasti soo pealt sammalt tõi ja värske maja palkide vahele toppis.
Nüüd oli isa üksi ja haige, aga Eestisse teda tuua ei saanud. Vene ametnikud pugesid Silvi eest kas või kapi taha peitu (see ei ole kujund).
Äranutetud silmadega Silvi ostis parasjagu Petseri turul õunu, kui õunamüüja küsis talt selges eesti keeles, mis on juhtunud. Müüja oli kunagi töötanud kohalikus perbüroos. “Kulla lats,” õpetas ta Silvit, “tee ametnike juures nii palju häält kui saad ja trambi nii kõvasti jalgu kui kannatad!”
Nii Silvi tegigi. Nuttis, räuskas, pahandas. Siis, mõni minut enne kella viit, mustas siidisärgis miilitsaülem lõpuks murdus.
Kuidas nutmine mõnikord ei aita
Seejärel tuli Vene poolele jäänud venna surmateade. Kruppe kordoni kaudu matustele ei lubatud, tuli sõita Petseri kaudu. Kell kaks päeval oldi Petseris platsis, aga üle ei saa ega saa. Õhtu jõuab kätte. Lõpuks kell kaheksa tuleb kordonisse uus vahetus – ja viie minutiga on matuselised üle.
Kui nad venna majja jõudsid, käis seal äge pealelaadimine. Kes tassis süles põrssaid, kes tiris auto peale televiisorit. Väga imelik – nad oleksid jälle justkui teadnud, et matustelistel läheb piiri peal aega.
Illar ütles neile, et oodake ikka enne, kuni surnu ära jahtub. Siis tassige.
Kuidas tulevik paistab
Te olete praegu Värskas, ütleb Silvi mulle. Kuidas teile tunduks, kui praegu teatataks: te ei saa enam koju ja te peate hakkama kojuminekuks luba taotlema. Ja nii kümme aastat! Sest just nii on setude elu olnud viimased tosinkond aastat. Esimest korda mäletatavas ajaloos on nende maa kahel pool läbipääsmatut piiri. Ja jääbki!
Alati on väga kurb, kui intervjueeritav nutma hakkab.
Veel õhtu eel astun ma läbi Obinitsa setu seltsimajast. Seal peab Vanemuise rahvas parajasti läbirääkimisi vabaõhuetenduse lavastamiseks. Lepingusse saavad kirja reklaamid, elektrivarustus, müügiputkad ja turvateenused. Pole kahtlust, et augustikuus etenduv “Taarka” ummistab Obinitsa tänavad teatrihuvilistest.
On see elegantne näide helgemast tulevikust? Ma ei tea. Lavastuse noored asjaosalised räägivad püüdlikult setu keeles, aga see pole see kaunis ja reibas keel, mida ma kuulsin 1939. aastal sündinud Maria Tillo suust. Selles keeles on väsinud sõnad “planeerima” ja “workshop”, ehkki käändelõpud on moonutatud murdepärasteks. Aga kordumatut järeleitust enam ei ole (eks ole, “olõ`õi”), nähtavasti polegi see õpitav. See keel on lausa häirivalt arusaadav, samas kui Maria lummavakõlalisest jutust läks nii mõnigi sõna kaduma.
See ongi Setumaa tulevik. Geograafiline ning kultuuriline light-versioon krõbekartulite ja õlle kõrvale, turvafirma kaitse all.
