11. LUGU: Peaminister vaidleb Märdiga teemal, kes hävitas Eesti põllumajanduse. Ingmar Muusikus

1. lugu,

kus Parts kihvatab vintis maamehe peale

Karksi-Nuia bussijaama kohvikus konutavad päise päeva ajal kaks kohalikku meest – Juhan ja Ervin. Hambutu Juhan pahvib Priimat ja mõmiseb arusaamatult. Ervin on üle keskmise auru all ja nuriseb Euroopa Liidu üle.

Saabub Parts koos kaaskonnaga. Ta istub Juhani ja Ervini lauda, kuid mehed ei tee peaministrit märkamagi.

Ervin: "Euroliit tuleb hurra-hurra, nagu see 17. aasta."

"Väike..." üritab Parts sekkuda.

Ervin jätkab omasoodu: "Kogu aeg olen valimas käinud. Minu valimine läks natuke mööda. Valimistel too erakond jäi natuke nõrgaks. Me eksisime terve perega."

Parts proovib uuesti ohje haarata: "Kuidas nimi on? Juhan olen mina. Mis te rääkisite? Olete euro poolt? Kuule vaata, kuule vaata..."

Ervin kõnetab hoopis üht kohalikku äritegelast, kes kuulub Partsi saatjate hulka.

"Ütle, kas sina hakkad oma inimestele kaks-kolm korda rohkem palka maksma, kui euroliit tuleb? Mul oli poiss viis aastat Soomes ja ütleb, et isegi saiapäts läks kallimaks."

Parts tõstab häält: "No palju maksis leib 92. aastal? Palju maksis leib? Palju maksis leib? Sa ainult vassid ja..."

Ervin: "Mul on kõik meeles. Ma ei ole lollakas. Aga meil pole palgad tõusnud."

Parts tõuseb püsti ja sähvatab lahkudes: "Ühe asja mõelda said, palju maksis leib 92. aastal ja nüüd. Ega elu ei seisa paigal!"

2. lugu,

kus Parts uurib ühe majaehituse asjaolusid

Parts tutvub Tamsalu linnaga. Ta laseb ühe pooliku maja ees auto kinni pidada ja sammub ehitusplatsile. Peaministrile tõttab järele linnapea Urmas Tamm.

Parts teeb majakarbis tiiru. Linnapea otsib kiiruga välja mobiili ja helistab omanikule. Parts hõikab küsimusi, linnapea edastab neid telefoni ja kannab ette vastuseid.

Parts: "Palju maksab?"

Linnapea: "1,7 miljonit."

Parts: "1,7 miljonit? Tamsalus? Palju tema keskmine kuupalk on?"

Linnapea: "Kümme tuhat."

Parts: "Kümme tuhat? Tuleb ots otsaga kokku? Kas metsa on müünud?"

Linnapea: "Ei ole."

Parts: "Mis ametikohta sa pead? Inkognito."

Linnapea: "Terkos töödejuhataja."

Parts: "Ma väga vabandan, et ma segasin tööajal."

Linnapea: "Härra peaminister vabandab..."

Parts: "Nagu SORVVO tuli vanasti välja..." Peaminister istub autosse ja sõidab minema.

3. lugu,

kus Parts ei pääse ETVs löögile

Eesti Televisiooni viimane eurodebatt enne referendumit. Siim Kallas istub laua keskel nagu perekonnapea ja räägib enesekindlalt. Parts istub kõrval ega saa kuidagi sõna sekka öeldud.

Parts: "Tahaks ka rääkida." Või "Lubage, ma lõpetan... Õigemini alustan."

Lõpuks sekkub saatejuht Ainar Ruussaar: "Härra peaminister on saanud rääkida keskmiselt 18,5 sekundit vähem kui teised."

Parts: "Mina, ma ei ole üldse rääkida saanud." Tänu Ruussaare toetusele saab ka peaminister lõpuks vaidluses kaasa lüüa.

4. lugu,

kus Parts valmistab ärimeestele pettumuse

Parts avab Äripäeva konverentsi. Tema kõnet kuulab mitusada Eesti tippjuhti, kes esinejaid viiepallisüsteemis hindavad.

Esimeseks tuleb kolmekordne peaminister Tiit Vähi. Järgnevad majandustegelased Ivar Dembovski, Mart Kadastik, Andres Koger ja Viktor Siilats.

Parts jääb esiviisikust kaugele maha. Talle pandud hinne on nii kesine, et konverentsi korraldajad paluvad seda mitte avaldada.

5. lugu,

kus Parts hoidub selgetest vastustest

Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov: "Millal jõuame Euroopa keskmisele tasemele järgi?"

Parts: "Hea küsimus, aga samas minu jaoks üsna tarbetu arutelu. Hakkame liikuma, küll ta siis selgub."

Kohtumisel Tamsalus: "Kui suur on optimaalne vald?"

Parts: "Hea küsimus. Ma ei ütle mingit numbrit. Öelge ise."

6. lugu,

kus Parts nimetab kalureid virisejateks

Parts kohtub Sakala keskuses ettevõtjatega. Mereakadeemia rektor Jüri Lember: "Meie kalamehed ei ole konkurentsivõimelised. Laevade keskmine vanus on 26 aastat." Kuidas valitsus aitab?

"Noh, aitäh selle küsimuse eest, hea rektor!" alustab Parts vastust ja lõpetab sõnadega: "Kaluritele julget pealehakkamist! Minu meelest kaluritel läheb küllalt hästi. Eestlastel on kombeks pisut viriseda."

Mõni päev hiljem külastab Partsi Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Günter Verheugen. Koos sakslasega antud pressikonverentsil räägib Parts hoopis teist juttu – kalanduses on vaja kord majja lüüa!

7. lugu,

kus Parts ei suhtle rahvaga

Paar päeva enne referendumit korraldab Res Publica Tallinnas rongkäigu. Kutsutud on "kõiki inimesi, kes toetavad Euroopa Liitu".

Linnavolikogu eest marsib Vabaduse väljakule vaevu paarsada hingelist, neistki osa eurovastased ja ajakirjanikud. Parts kõnnib kolonni eesotsas ja räägib kogu tee oma noore nõuniku Ott Lumiga.

Vanalinna tänavad on täis eestlasi ja välismaalasi, kuid Partsi jaoks pole neid olemas. Peaminister ei tervita rahvast, ei lehvita, ei näita üles vähimatki positiivset emotsiooni. Vaid paar agarat koolitüdrukut jagavad möödujatele Res Publica jah-märke.

8. lugu,

kus Parts teeb presidendist patuoina

Ajakirjanikud küsivad Partsilt, miks saab Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II Maarjamaa Risti?

"See on presidendi otsus," peseb Parts oma käed puhtaks. Peaministril ja Res Publica esimehel pole Aleksius II kohta midagi head öelda.

Järgmisel päeval kirjutab Res Publica liige Tiit Matsulevitš Eesti Päevalehes, et 90ndate algul kavandas Moskva Kirde-Eestis kodusõda. "See projekt jäänud teostamata ennekõike tänu patriarhi autoriteedile, kes hullu plaani sõjarditele tungivalt maha laitnud."

9. lugu,

kus Parts küsib Äraostmatult nõu

Referendumi õhtul peab Res Publica ühes Tallinna kõrtsis pidu. Parts astub Urmas "Äraostmatu" Reinsalu juurde. Ta haarab noore mehe oma embusse ja küsib – mida ma neile ütlen?

Reinsalu vastab midagi. Parts kuulab tähelepanelikult. Seejärel läheb ta Res Publica peasekretäri Tõnis Konsi juurde ja esitab sama küsimuse.

Samal ajal koguneb välisministeeriumisse kümneid välismaa ja eesti ajakirjanikke. Kohe peab algama Partsi pressikonverents.

10. lugu,

kus Parts jääb ajahätta ega pääse esiküljele

Parts loeb Res Publica üldkogul paberi pealt kõnet maha. Ette nähtud 20 minutit saab täis, kuid peaminister pole tekstiga lõpuni jõudnud.

"Kas anname ühe minuti?" küsib konferansjee Tarmo Leinatamm saalilt.

Parts: "Ma paluksin seitse minutit."

Seejärel vuristab Parts kiiruga ette, mis tal paberi peal veel kirjas on.

Postimehe erikorrespondent Toomas Mattson helistab toimetusse ja palub talle antud leheruumi vähendada. Tavaliselt üllatavad Eesti parteijuhid oma kong­res­sikõnedes silmatorkavate mõtetega. Partsi kõnes uudist ei ole.

Järgmise Postimehe esiküljel laiutab pealkiri "Eesti telekanalitest kaob USA toodangu üleküllus."

11. lugu,

kus Parts pageb vanamehe eest

Märt on 83 aastat vana. Tal on kolm kuldhammast ja sõrmed nagu jämedad porgandid. Ta on käinud läbi Eesti Leegionist, Tšehhi põrgust ja Vene vangilaagrist. Märt tahab Karksi-Nuia rahvaga kohtuma tulnud peaministrile ühe läkituse üle anda. Sobiv hetk koidab eurobussi ees.

Parts surub Märdil kätt. Ta võtab tõsiselt paberi kätte ja loeb esimese küsimuse ette. See on hiiglama pikk.

Parts: "Muidugi tuleb põllumajandus jalule seada. Ärge võrrelge põllumajanduse probleeme Teise maailmasõja kaotustega."

Märt: "Aga põllumajandus hävitati ära!"

Parts: "Stalin hävitas!"

Märt: "Stalin ei hävitanud, vaid praegune valitsus! Arnold Rüütel andis põllumajanduse Merile sellises seisus üle, et karjalaudad olid loomi täis."

Kuidagi pääseb Parts Märdi tegevusraadiusest välja. Mõni minut hiljem trehvavad nad rahvahulgas uuesti. Parts surub Märdil kätt, nagu näeks vanameest elus esimest korda.

Märt saab ekslikult aru, et peaminister hakkab nüüd tema küsimustele vastama. Parts aga tahab jalga lasta.

Märt: "Mis te üldse tulite, kui vastuseid ei anna?!"

"Bussis saad vastuseid," vastab Parts ja kaob.

12. lugu,

kus Parts otsib ühisfotol kohta

Roomas kogunevad Mussolini-aegses palees 50 Euroopa Liidu tegevjuhti ühisele perekonnafotole. Põrandal on iga pea- ja välisministri koht täpselt märgitud.

Parts seab end sisse vasakul servas eelviimases reas. Tegelikult peab Tony Blairi ja Gerhard Schröderi taga seisma välisminister Kristiina Ojuland.

Kui Parts oma eksitust taipab, hakkab ta kiirustades trügima rivi teise otsa. Esimeses reas ootab teda koht Euroopa Komisjoni esimehe Romano Prodi kõrval.

Poliitikud tunnevad ennast välklampide sähvatuste kiuste koduselt, paljud viskavad omavahel lõbusalt kildu. Vaid Parts katsub kiirustades lipsu, siis nina, ütleb midagi Prodile ja kivistub fotografeerimise lõpuni.

13. lugu

kus Parts revideerib kiiruga üht väikelinna

Parts tormab poolteist tundi mööda Tamsalut ringi. Hüppab korraks sisse spordihoonesse, koolimajja, kultuurimajja ja nõuab igal pool aru.

"Palju neid venelasi teil on?"

"Johannes Käis on lahkunud meie hulgast. Kes on üldse võimeline sõnastama kooli filosoofilise olemuse 21. sajandil?"

"Algklasside õpetajaid nimetatakse nüüd klassiõpetajateks? Selline reform on läbi viidud? Ega ometi meie haridusminister?"

"Radikad on viletsad või?"

"See energiaaudit maksis kindlasti poolteist miljonit?"

"Lapsed, tunnid läbi? A mis te siin kultuurimaja juures jõlgute? Soojemad riided selga! No kuulge, head päeva teile!"

14. lugu,

kus Partsil on kole igav

Valitsuse pressikonverents Stenbocki majas. Parts istub, pilk maas. Peaminister näeb välja nagu süükoormast rõhutud kohtualune.

Tema kõrval seletab välisminister Kristiina Ojuland juba pikemat aega, kuidas Euroopas tähtsaid asju otsustatakse. Ainult nii ja mitte teisiti!

Ootamatult sekkub Parts: "Aga miks mitte? Huvitav oleks?"

Ojuland teatab, et see ei tule kõne allagi – "alates Maastrichti lepingust".

Peaminister vajub letargiasse tagasi. Uuesti elavneb Parts siis, kui üks fotograaf tema ees maha kükitab ja talle oma toru näkku zoomib.

"Kust sa oled?" sosistab Parts laua tagant.

"Molodjož Estoniist," vastab Aleksandr Gužov.

Parts näitab piltnikule tunnustavalt pöialt ja igavleb edasi kuni pressikonverentsi lõpuni.

15. lugu,

kus Parts kõnet peab

Peaministri tööst täidab suure osa igasuguste kõnede pidamine. Partsil on oma eelkäijatega võrreldes üks erinevus. Ta loeb sõna otseses mõttes maha ka kõige lühemaid ja tähtsusetumaid kõnesid.

Parts kasutab mängukaardi suuruseid paberilehti, kuhu on trükitud kõne tekst. Rahva ees esinedes hoiab ta neid peopesas ja loeb maha ka selliseid lauseid nagu: "Oleme käinud pika ja töörohke tee."

16. lugu,

kus Parts pragab läbi teda kuulama tulnud ­inimesed

Parts kohtub Tamsalus rahvaga. Vestlus kulgeb rahulikult, kuni jutt läheb haridusele. Peaminister tahab tuua kohalikule koolile eeskujuks Suure-Jaani kooli. Täiesti ootamatult Parts ägestub.

"Aga laste arengukava? Peaminister otsustab seda? Ei otsusta! Kas sellega peab tegelema Maimets? Kes keelas seda tegemast? Sõitke Suure-Jaani! See ei ole Tamjärve kool!"

Valdavalt keskealised kuulajad vahivad peaministrit ja vaikivad.

Parts satub segadusse: "Ärge minu juttu võtke kurja jutuna... Kus on metoodika... Klassijuhataja koormatud... Nüüd oleks vaja seda leadership..."

17. lugu

kus Partsi mõtted jäävad soomlastele hämaraks

Parts istub laua taga ja lappab aeg-ajalt närviliselt pabereid. Suurt abi ei tundu neist olevat.

Kui Parts räägib, siis suurte pausidega. Rääkida aga tuleb, sest sama lauda jagavad ka Rootsi ja Soome pea­ministrid.

Otse Partsi ees istub mitusada tumedas ülikonnas meest. Soome otsustajad on tulnud Helsingisse Finlandia paleesse kuulama kolme peaministri avalikku väitlust.

Mis mulje jääb Partsi esinemisest Soome poliitikaajakirjanikel?

Risto Jussila (uudisteagentuur STT): "Parts kõneleb liig vaikselt, ta jätab ebakindla mulje. Ma olen seda varemgi märganud, tema kohtumistel Soome peaministri ja presidendiga. Vähemalt minul on raske mõista, mida Parts öelda tahab. Tal ei ole vist ka inglise keel kõige parem. Siim Kallasest oli palju lihtsam aru saada."

Timo Toropainen (telekanal Nelonen): "Parts kas on veidi ettevaatlik või avaldab ta oma mõtteid ebaselgelt. Ma ei saa aru, mida ta räägib. Eelmisel aastal oli Soome ajakirjanikel tunnine kohtumine Siim Kallasega ja ma sain igast tema sõnast aru."

Jouni Mölsä (Helsingin Sanomat): "Partsi inglise keelt annaks lihvida. Ka ei ole tema jutt alati koherentne. See tähendab, et ta alustab küsimusele vastamist väga sageli sõnaga "Yes." Seejärel hakkab ta kaugelt vastust otsima – Parts mõtleb valjult."

18. lugu,

kus Parts teenib rahvalt lõpuks aplausi

Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen naeratab nii, et valged hambad paistavad kaugele. Ta hoiab käsi rinna kõrgusel ja raputab neid rääkides, nagu lükkaks rasket vagunit. Iga lüke on üks lause, üks mõte.

Mida teravam küsimus, seda enam taanlane end üles kütab ja seda nutikamalt vastab. Rakvere turuplatsile kogunenud inimesed hakkavad plaksutama.

Koos taanlasega seisab rahva ees Parts. Ta hoiab oma käsi 11 meetri karistuslöögi tõrjepoosis, nagu kardaks küsimustest haiget saada.

Keegi naine pärib: "Kolm päeva tagasi pakkusid Res Publica tütarlapsed reklaami, et pensionärid hakkavad tulevikus puhkama palmide all. Kas see puudutab tavalisi pensionäre või riigikogu pensionäre?"

Rahvahulgast käib läbi kahin. Mida peaminister kostab?

Parts: "Muidugi, meil on erinevad võimalused. Pärast ühinemist on meil võimalus liikuda vabalt kõigis Euroopa Liidu riikides."

Keegi ei aplodeeri. Pea kõik Partsi vastused jäävad aplausita. Olukord on juba piinlik, sest taanlasele plaksutavad kuulajad kogu aeg. Parts võtab viimast korda sõna.

"Kui Eesti kodanikul on mingisugune probleem, võib ta alati tulla peaministri juurde. Ja kui on mingi rõõm, võib ka tulla. Mul ei ole mingeid vastuvõtu aegu. 24 tundi ma töötan..."

Kestvad kiiduavaldused.

 19. lugu,

kus tõmmatakse üks ajalooline paralleel

Populaarne vene ajaloolane Edvard Radzinski kirjeldab oma raamatus "Rasputin" huvitavat stseeni Nikolai II aegselt Tsaari-Venemaalt.

Keegi väike ametnik kirjutas isevalitsejale pidevalt kirju riigivargustest jahutööstuses.

"Rahva seast kostvat häält võeti kuulda, Klopov kutsuti paleesse. Pärast Klopoviga vestlemist saatis tsaar ta kõige suuremate salajaste volitustega kontrollretkele mööda Venemaad.

Rahva seast pärit mees pidi tooma paleesse rahva tõe ametnike kuritarvituste kohta.

Kuid esimene kokkupuude "rahva saadikuga" lõppes fiaskoga: õnnetuseks ei tundnud vaene Klopov mitte midagi peale oma jahuveskite..."

Neli päästerõngast Juhanile

Eesti Ekspress näitas reportaaži peaminister Juhan Partsi käitumisest enne avaldamist neljale oma ala tunnustatud eksperdile. Ajaloo­lasele, psühholoogile, avaliku arvamuse uurijale ja juhtimis­kolumnistile.

Kõik kinnitasid üksteisest sõltumatult, et on ka ise teinud peaministri puhul samasuguseid tähelepanekuid.

Seejärel palusime ekspertidel vastata küsimusele: kuidas peaminister Juhan Parts saaks oma esinemist parandada?

Kaido Jaanson
Tartu ülikooli politoloogia osakonna ­õppejõud, ajaloolane

Parts esines möödunud aastal politoloogia sügiskoolis Käärikul. Tudengid olid pettunud. Ta ei oska esineda. Ta vihastab. Ta räägib kildlausetega. Ta võtab argumenteerimist isikliku ründamisena.

Mul on voodi kõrval terve hunnik ajalehtedest välja rebitud artikleid. Ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks panna kõrvale ühtki Partsi artiklit.

Parts peaks endaga suurt tööd tegema. Ja mitte tema üksi. Res Publica meestel pole seda kooli, mis on olnud teiste parteide poliitikutel.

Eesti poliitika vajas uut verd. Res Publicat valiti uute nägude, mitte aga programmi pärast. Oleks olnud loomulikum, kui nad oleksid tulnud poliitikasse läbi olemasolevate parteide, läbides sealse ja üldse juba Eesti poliitikas tekkinud sõela.

Rahvas, me kõik, oleme ise põhjuseks, et Parts on sinna saanud. Rahval oleks viisakam, kui peaminister oleks parem. See oleks kõige kasulikum ka talle endale.

Aavo Kokk
Eesti Päevalehe vastutav väljaandja ja juhtimiskolumnist

1. Parts peaks vähendama oma esinemiste arvu neli korda.

2. Parts peaks kirjutama kõik oma kõned ise, kuna sellises olukorras on see muutunud peaaegu kõige tähtsamaks ülesandeks. Vastasel juhul ei võta teda enam keegi tõsiselt.

3. Instruktsioon peaministri abile: vähemtähtsate kõnede puhul peaks ta vahetult enne esinemist võtma Partsilt tema märkmed ära.

Aleksander Pulver
Tallinna pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan ja psühholoogiaprofessor

Ma ei tea, kas Eesti poliitilisel ladvikul on kombeks kasutada nagu mujal maailmas eksperte, kes treenivad poliitikute käitumist. Aga ma olen märganud, et peaminister kasutab väga sageli kahte võtet.

Esiteks kissitab ta silmi, mis on reeglina agressiivsuse väljend. Kui see on treenitud, siis ilmselt tahetakse jätta sellega maskuliinset muljet.

Teiseks kasutab peaminister tihti väljendit "mul on kaks asja". Seda öeldakse väga resoluutselt.

Kui Ekspressi teksti lugeda, siis on näha, et otsustusjõulise inimese roll kõikides olukordades ei sobi. Peaministril peaks olema erinevad rollid nagu ülikonnad: resoluutne peaminister, noortepärane peaminister, pensionäre mõistev peaminister. Minu ettepanek on suurendada peaministri rollide repertuaari. Alati ei saa olla resoluutne või kõige targem.

Kõik inimesed ei sobi ka spontaanselt reageerima. Kui seda oskust napib, siis tuleks kasutada prognoosimist, mis olukorrad võivad tekkida, ja need enne läbi mängida.

Naljakas küll, aga väga teotahtelise otsustaja rollis olev inimene võib jätta vastupidise mulje. Võibolla on tegemist väga kõhkleva inimesega, kes varjab oma ebakindlust agressiivse maneeriga?

Peaministri meeskond peaks talle appi tulema. Üks asi on kõnesid kirjutada, teine asi on imago loomine.

Juhan Kivirähk
Uuringukeskuse Faktum juht,
avaliku arvamuse uurija

Ootamatult peaministriks saanuna peidab Juhan Parts oma sisemise ebakindluse pisut ülbe ja üleoleva maski taha. Pool aastat on mööda läinud, aeg oleks imago paika saada, sest peaministri näo järgi tuntakse ka valitsust.

Et muuta valitsuse tegevus rahvale arusaadavaks, peavad peaministri juures inimlik ja poliitiline pool olema tasakaalus.

Inimlikku imagot (naeratamist, kehakeelt) on võimalik harjutada. Tean endisi ministreid, kes on lihvinud esinemisoskust videotreeningute abil.

Poliitilise poolega on lugu keerulisem – selleks peaks Res Publica end ideoloogiliselt selgelt määratlema.

Peaminister, kellele võidakse esitada kõige ootamatumaid küsimusi, ei pea tundma kõiki peensusi, kuid peab alati oskama pakkuda lahendusi ideelisest pealiinist lähtudes. Mart Laar ja Siim Kallas teadsid alati täpselt, kelle nimel nad kõnelevad, Res Publical pole mitte ainult valijad, vaid ka erakonna liikmed väga erinevate ootustega.

Kui Parts oskab küsijat vaid hea küsimuse eest kiita, kuid vastamise asemel laveerib, näitab see poliitilise platvormi ebaküpsust.

Inimlikku imagot peab aitama peaministrile luua tema isiklik meeskond, selge poliitilise näo saab aga talle tagada vaid erakonna tugevamaks muutumine.