Sinine, must ja valge
Kõikjal, kus leidub eestlasi, on meie trikoloor läbi aegade alati uhkelt lehvinud, olgu siis riigikord milline tahes.
24. veebruar 1220
Tumedad pilved kihutavad üle linnuse, mille kuningas Valdemar oli Lindanisa künkale rajanud, et Kristuse õpetus saaks levida sel paganate maal. Piiskop Andreas Sunesen ronib varahommikul oma soojast voodist välja, kõhu alaosas pulbitsev ihuhäda nõuab kergendamist. Neitsi Maarja nimel, olgu see viimane kord, kui ma õhtul herneputru söön, oigab jumalasulane, komberdab üle õue ning kükitab. Karm põhjatuul rapsib piiskopirüü volte nagu kuri koer ja pureb isa Andrease lihavaid kintse. Läbi häda oma hädaga kuidagimoodi maha saanud, ajab piiskop end püsti ja vaatab abiotsivalt ümberringi.
Lootus siin Jumalast unustatud kolkas paberit leida on muidugi nullilähedane, ennem läheb kaamel läbi nõelasilma. Korraga köidab üks iseäralik asi piiskopi tähelepanu: üleval linnusetornis, seal kõige kõrgemal tipus, lehvib lipp. Ja see pole taanlaste armas Danebrog, vaid hoopis sinimustvalge!
“O sancta simplicitas, mis toimub?” jõuab Andreas Sunesen oma ajalikus elus veel viimast korda imestada. Siis kutsutakse pühamees ära Looja karja. Tema tonsuuriga kaetud pead tabab tugev nuiahoop, selle annab Sittakotti Mats, seesama vapper vabadusvõitleja, kes heiskas eestlaste värvid taani okupantide kindluse kohale.
Päike tõuseb külma veebruaritaevasse.
24. veebruar 1855
Sankt-Peterburg, Talvepalee. Tsaar Nikolai Esimene pole öösel silmatäitki maganud. Isevalitseja kõnnib nagu üleskeeratud nukk hiigelsuurest saalist teise, peas vemmeldamas ikka needsamad neetud küsimused, millele pole vastust. Miks, mu jumal, miks? Miks tabavad Vene vägesid Krimmis aina uued ja uued lüüasaamised? Millega see kõik lõpeb? Kas impeerium jääb püsima?
Korraga tormab sisse kindral Benckendorff.
“Teie Majesteet, jälle lehvib palee katusel kodanliku Eesti lipp!”
Nikolai I kiunatab justkui turist, kes on soos rästikule peale astunud.
“Võtke see jälkus kohe maha!”
Salateenistuse ülem laiutab jõutult käsi:
“Ei saa, majesteet – lipuvarras on hanerasvaga kokku määritud. Kasakad ei suuda ronida.”
Jah, nii see on – juba mitu aastat heisatakse vabariigi aastapäeval Talvepalee katusele Eesti lipp. Kui palju kasakaid on seda alla tuues oma selgroo murdnud! Saaks heiskaja kätte, saadaks selle natsionalisti silmapilk Siberisse.
Kohin keisri kõrvades tugevneb. Nikolai Esimene kukub diivanile ja oigab:
“Mul hakkab halb! Kutsuge doktor Karell!”
Aga sealt ta juba tulebki – doktor Philipp Karell, Vene tsaari eestlasest ihuarst. Pühib hanerasvaseid näppe frakihõlma sisse ning pärib asjalikult:
“Mille üle me kaebame?”
24. veebruar 1945
Sõja lõpuni on jäänud kolm kuud. Reichi pealinn rappub agoonias nagu surija. Päeval pommitavad inglased, öösel ameeriklased. Idast on tulemas võidukad Vene väed. Berliini naised käivad usinasti kosmeetiku juures ning solaariumis ja lasevad oma bikiinipiirkondi vahatada. Kõiki on üles kütnud piimasabas kuuldud jutt, et vene meestel pidi see väga suur olema. Kuulujutu levitaja proua Müller on enne sõda seksturistina Moskvas käinud ja teab neid asju.
Ent füüreri punkris on teised mured.
“Kes kurat Eesti lipu Riigikantselei katusele heiskas? Jälle Stirlitz tembutab või? Aru ma ei saa, mis te sest spioonist poputate – ammu oleks aeg Stalini käsilane üles puua!” käratseb Adolf Hitler.
Kuid Gestapo šeff härra Müller teab õiget vastust:
“Ei, seda ei teinud Stirlitz! Seda tegi Villy Frits!”
“Sturmbannfüürer Frits? Kas tõesti? Mees, keda ma olen usaldanud nagu iseennast?” ei suuda füürer kõrvu uskuda. Tõuseb suur lärm ja seletamine, lõppude lõpuks jääb Hitler oma nuhipealikut ikkagi uskuma ning annab käsu huumoripataljoni võitleja Villy Frits üles puua. Minnakse Villyt otsima, aga ei leita kuskilt. Tegelikult pole Frits enam Berliinis, vaid istub juba lennukis, teel Moskvasse, et heisata eesti rahvusvärvid salaja ka Lenini mauseoleumi katusel.
24. veebruar 2005
Tallinn, Kadriorg. Vestlevad Arnold Rüütel ja Tarmo Mänd.
“Härra Mänd! Mis ma näen – vabariigi aastapäev on käes, aga eesti lippu meie lipuvardas netu!”
“Nojah, härra president, ma mõtlesin, et ei tea, vast seeaasta ei panekski lippu üles. Kes see ikka viitsib jamada. Valitsus ütleb ka, et oma asi, kas panete või ei pane. Sundust ei ole, puha vabatahtlik värk!”
“Härra Mänd! Te teate, mina olen Eesti lippu alati au sees pidanud. Isegi kõige süngemal stagnatsiooniajal, kui isegi mõte eesti iseseisvuse taastamisest võis tunduda hullumeelsena, tõmbasin ma igal 24. veebruaril Eesti lipu masti. Läksin aga salaja öösel EKP Keskkomitee juurde – see asus seal, kus praegu on Välisministeerium – ja tõmbasin sinimustvalge ülesse! Oi kuidas Karl Vaino märatses! Julgeolekumehed passisid peale küll, aga ega nad mind, Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest, ju kahtlustada ei osanud. Ikka läksin ja tõmbasin sinimustvalge ülesse. Nii et nüüd, härra Mänd, marss-marss õue ja lipp üles! Las valitsus näeb, et meie siin Kadriorus neid ei karda.”
“Saab tehtud, härra president!” ütleb härra Mänd ja tõttab käsku täitma. Vahikorras seisvad soldatid hüüavad hurraa, kui sinimustvalge taevasse kerkib.
Hurraa teilegi, kallid Kranaadi lugejad. Head vabariigi aastapäeva ja lipud masti. Eesti vabaks!
