08.03.2007, 00:00
Skisofreeniline mood
Kui ma oleksin elanud 1990. aastatest tänaseni
Eestis, siis oleksin praegugi veel šokis. Sellest, kui kiiresti on Eesti
linnaelu viimaste aastatega materialistlikus mõttes arenenud.
Lapsena käisin suvevaheaegadel sugulaste juures Tallinnas. Ma mäletan
siiani toidupoe halli kivipõrandat, pooltühje liha- ja kalalette
ning tolmu, haputaignaleiva ja hapukurkide lõhna. Täna poodidesse
sisse astudes ootan ma ikka veel seda lõhna, aga selle asemel on
seal äsja küpsetatud pitsa lõhn, eksootilised puu- ja
juurviljad, verivärsked loomalihalõigud ja koogid, mis
näevad välja nagu kunstiteosed. Aga kui vanades mädanevates
puumajades elavad veel ainult kummitused, siis see, et halvasti
valgustatud tänavatel satuvad vanaprouad röövlite
kätte ja Eesti tulevik – üliõpilased – peavad
kügelema kitsastes ühikates nagu peldikurotid, paneb mind
mõtlema, et Hugo Boss ja Emporio Armani jõudsid Tallinna kuidagi
liiga ootamatult.
Millal see kõik juhtus?
Moderniseerumiskonflikt torkab silma juba ainuüksi eestlaste riietust vaadates. Riietumisstiile näib olevat kolm. Ülevalt alustades tulevad kõigepealt need naised, kes paistavad olevat moemajas sündinud ja kes pooldavad süütute loomade hukkamist. Sageli räägivad nad väga valjusti ja isegi kui õues oleksid kolme meetri kõrgused hanged, paneksid nad ikkagi igal juhul jalga tikk-kontsaga lakk-kingad.
Järgmisena tulevad armsad ja loomulikud, aga kummalised Eesti tüdrukud, kes ei oska otsustada, kas lüüa oma krediitkaart letti või olla reaktsiooniline ja kanda kogu elu vanaemade kudumeid. Parim, mis sellise skisofreeniaga kaasneb, on see, et pole kaht ühtmoodi välimusega inimest. Kuigi see ei pruugi alati olla teadlik stiiliotsus, paistab neist tüdrukutest väga tugevat isikupära, mis on trenditeadlikes maades vägagi haruldane. Näiteks Rootsis, kus ma elan, peetakse endid moodsateks ja kõige uuega kohanemisvõimelisteks. Paraku muudab see riietumisstiili väga ühetaoliseks, täpsemalt öeldes, teeb inimestest pealiskaudsuse orjad ega lase neil oma peaga mõelda.
Kolmandaks võib kohata selliseid, kellel on riided seljas ainult sellepärast, et loomanahkades käimist ei peeta enam tsiviliseerituks. Teadlased oletavad, et maaväline elu on olemas ja teistel planeetidel esineb see bakterite kujul. Aga tegelikult kõnnib maaväline elu ringi siinsamas Tallinnas. Selle esindajatele lähevad riided sama vähe korda kui eestlasele uppuv venelane.
Ma ei tahtnud mehi sellest ülevaatest sugugi kõrvale jätta. Ma lihtsalt ei arva, et vene noormehed, kes peavad endiselt lugu nahkjakkidest ja dressipükstest, oleksid kuidagi seotud moega. Ja keegi ei pööra nende pärast hauas ringi. Inimkond vajab neid, et mitte unustada 80ndaid.
* Hanna Danielsson on Linköpingu ülikooli meediatudeng ja Eesti Ekspressi praktikant
Millal see kõik juhtus?
Moderniseerumiskonflikt torkab silma juba ainuüksi eestlaste riietust vaadates. Riietumisstiile näib olevat kolm. Ülevalt alustades tulevad kõigepealt need naised, kes paistavad olevat moemajas sündinud ja kes pooldavad süütute loomade hukkamist. Sageli räägivad nad väga valjusti ja isegi kui õues oleksid kolme meetri kõrgused hanged, paneksid nad ikkagi igal juhul jalga tikk-kontsaga lakk-kingad.
Järgmisena tulevad armsad ja loomulikud, aga kummalised Eesti tüdrukud, kes ei oska otsustada, kas lüüa oma krediitkaart letti või olla reaktsiooniline ja kanda kogu elu vanaemade kudumeid. Parim, mis sellise skisofreeniaga kaasneb, on see, et pole kaht ühtmoodi välimusega inimest. Kuigi see ei pruugi alati olla teadlik stiiliotsus, paistab neist tüdrukutest väga tugevat isikupära, mis on trenditeadlikes maades vägagi haruldane. Näiteks Rootsis, kus ma elan, peetakse endid moodsateks ja kõige uuega kohanemisvõimelisteks. Paraku muudab see riietumisstiili väga ühetaoliseks, täpsemalt öeldes, teeb inimestest pealiskaudsuse orjad ega lase neil oma peaga mõelda.
Kolmandaks võib kohata selliseid, kellel on riided seljas ainult sellepärast, et loomanahkades käimist ei peeta enam tsiviliseerituks. Teadlased oletavad, et maaväline elu on olemas ja teistel planeetidel esineb see bakterite kujul. Aga tegelikult kõnnib maaväline elu ringi siinsamas Tallinnas. Selle esindajatele lähevad riided sama vähe korda kui eestlasele uppuv venelane.
Ma ei tahtnud mehi sellest ülevaatest sugugi kõrvale jätta. Ma lihtsalt ei arva, et vene noormehed, kes peavad endiselt lugu nahkjakkidest ja dressipükstest, oleksid kuidagi seotud moega. Ja keegi ei pööra nende pärast hauas ringi. Inimkond vajab neid, et mitte unustada 80ndaid.
* Hanna Danielsson on Linköpingu ülikooli meediatudeng ja Eesti Ekspressi praktikant